kesktabulaator kohakuti on tekstiosa keskkohad; kümnendtabulaator kohakuti on arvu ühelised. Ankru eemaldamiseks tuleb ta joonlaualt hiirega lihtsalt ära lohistada (alla-või ülespoole joonlauda). Tabuleerimiskorraldused antakse TAB-klahviga, järgmine sõna viiakse järgmise ankruni. Täpsemaid valikuid tabulatsiooni kasutamiseks saab valida menüüst Vorming-Tabelduskohad. Tõendi joonealuse osa vormindamine: 1. Trüki sisse vajalik tekst nii, et erineva asukohaga osade vahel on tabulaatorid. Esimesel real on 2 tabulaatorit, teisel ja kolmandal üks. 2. Märgista esimene rida ja määra sellel ankrute abil tabulaatorite pikkused ja positsioonid: 3. Märgista kaks alumist rida (need käivad sama reegli alusel ja saab vormistada korraga) ning määra paremankruga teise tulba sõna lõpu positsioon: NB
Kui kirjutada teksti veebiaadress tavalisel kujul nagu see ikka on, siis luuakse hüperlink automaatselt. Joonealune märkus: · kommenteeritav sõna aktiivseks muuta · references · footnotes · insert footnote · lisatakse automaatselt sõna lõppu ülanumber ja lehekülje lõppu sama number ja kursor hakkab seal vilkuma Kui valida endnote märkus lisatakse dokumendi lõppu. Käsklus next footnote võimaldab liikuda ühe joonealuse märkuse juurest teise juurde. Previous footnote võimaldab tagasi liikuda. References lehel footnote lahtris on all nurgas märge, millele klikkides avaneb aken Footnote and Endnote, millel saab lisaks muuta valikuid. Sellelt lehelt saab muuta ka endnotes-ite (järelmärkus) kriteeriume aga juhul kui sõna oma aktiivseks muudetud. Järjehoidja lisamine: Insert vahelehel käsklus Bookmark. Et järjehoidjat lisada tuleb kas kursor panna soovitud kohta vilkuma või siis hiirega ära valida
Joonealused viited Ka siin märgitakse allika kohta nii vähe, kui võimalik, kuid piisavalt, et aru saada, millise teosega kasutatud kirjanduse hulgast on tegu. Joonelauseid viiteid on hea kasutada ka märkuste ja väheolulisemate omapoolsete täienduste tegemiseks. Näide 1 Perekonnanimi, lk 159. 2 Kättesaadav Internetist: http://www.metsaylikool.ee/akadeemiake/viitamine.html (12.01.2008). 3 Teisiti on selle küsimuse kohta arvanud.... Tema tööde kohta vt lähemalt..... Joonealuse viite loomiseks kasuta funktsiooni: Insert => Referece => Footnote 4. Kokkuvõte Kokkuvõte ei tohiks samuti olla üle 1/10 töö põhiosa mahust. Kokkuvõttes ei püstitata uusi probleeme, ei esitata seisukohti ega järeldusi küsimustes, mida töö varasemates osades ei ole käsitletud. Kokkuvõttes tuleb anda lühike ülevaade sellest, mis teemal töö on kirjutatud ja mida uuris. Lühidalt tuleks esitada töö sisulises osas saadud peamised tulemused, järeldused,
Joonealused viited Ka siin märgitakse allika kohta nii vähe, kui võimalik, kuid piisavalt, et aru saada, millise teosega kasutatud kirjanduse hulgast on tegu. Joonelauseid viiteid on hea kasutada ka märkuste ja väheolulisemate omapoolsete täienduste tegemiseks. Näide 1 Perekonnanimi, lk 159. 2 Kättesaadav Internetist: http://www.metsaylikool.ee/akadeemiake/viitamine.html (12.01.2008). 3 Teisiti on selle küsimuse kohta arvanud.... Tema tööde kohta vt lähemalt..... Joonealuse viite loomiseks kasuta funktsiooni: Insert => Referece => Footnote 4. Kokkuvõte Kokkuvõte ei tohiks samuti olla üle 1/10 töö põhiosa mahust. Kokkuvõttes ei püstitata uusi probleeme, ei esitata seisukohti ega järeldusi küsimustes, mida töö varasemates osades ei ole käsitletud. Kokkuvõttes tuleb anda lühike ülevaade sellest, mis teemal töö on kirjutatud ja mida uuris. Lühidalt tuleks esitada töö sisulises osas saadud peamised tulemused, järeldused,
Joonealused viited Ka siin märgitakse allika kohta nii vähe, kui võimalik, kuid piisavalt, et aru saada, millise teosega kasutatud kirjanduse hulgast on tegu. Joonelauseid viiteid on hea kasutada ka märkuste ja väheolulisemate omapoolsete täienduste tegemiseks. Näide 1 Perekonnanimi, lk 159. 2 Kättesaadav Internetist: http://www.metsaylikool.ee/akadeemiake/viitamine.html (12.01.2008). 3 Teisiti on selle küsimuse kohta arvanud.... Tema tööde kohta vt lähemalt..... Joonealuse viite loomiseks kasuta funktsiooni: Insert => Referece => Footnote 4. Kokkuvõte Kokkuvõte ei tohiks samuti olla üle 1/10 töö põhiosa mahust. Kokkuvõttes ei püstitata uusi probleeme, ei esitata seisukohti ega järeldusi küsimustes, mida töö varasemates osades ei ole käsitletud. Kokkuvõttes tuleb anda lühike ülevaade sellest, mis teemal töö on kirjutatud ja mida uuris. Lühidalt tuleks esitada töö sisulises osas saadud peamised tulemused, järeldused,
edasiandmine. Erinevus tsitaadiga ongi see, et ta pole täpne väljavõte, vaid lihtsalt oma sõnadega kokkuvõtte mingist allikast. Kui autor soovib ära jätta sõna või lõigu, siis on see refereerimine 8. Millisel juhtudel kasutatakse ja millistel ei tohiks kasutada nö joonealust teksti? Kui tsitaat või refereering ning uurimistöö autori kommentaarid on mahukamad, st et ei sobi põhiteksti loogilisusega kokku, esitatakse need joonealuse tekstina. Joonealust teksti ei või kasutada liiga palju ehk kui kirjutajal on pidevalt vaja täpsustada joone all, tuleks töö sisu ja ülesehitus uuesti läbi mõelda. 9. Millised andmed ja millises vormis tuleb esitada viidates a) monograafiale, b) akadeemilisele artiklile, c) ajaleheartiklile, d) siseriiklikule seadusele, e) rahvusvahelisele lepingule, f) siseriiklikule kohtulahendile ja g) Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile
jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (...”). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne viitamine. Joonealuse viite puhul märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu viite number (ülaindeksina). Tavaliselt alustatakse viidete uut numeratsiooni eraldi igal leheküljel, kuid võib kasutada kogu tööd läbivat numeratsiooni. Viited esitatakse joonealusena lehekülje all serval, eraldatuna ülalpool asuvast tekstist. Näide: Kõnega esinenud Skytte märkis, et “oleks iseäranis suur heategu, et ka need alamast
Alt-Ctrl-F2 Open Ava Alt-Ctrl-1 Heading 1 Rakenda pealkiri 1 (põhiklaviatuuril) Alt-Ctrl-2 Heading 2 Rakenda pealkiri 2 Alt-Ctrl-3 Heading 3 Rakenda pealkiri 3 Alt-Ctrl-. … ... lisamine Alt-Ctrl-C © © lisamine Alt-Ctrl-E Insert endnote € € sisestamine Alt-Ctrl-F Insert Footnote Joonealuse märkuse lisamine Alt-Ctrl-I Print preview on/off Prindi eelvaatlus sisse/välja Alt-Ctrl-K Start auto -format Automaatvormindamine Alt-Ctrl-M Insert comment Kommentaari lisamine Alt-Ctrl-N Normal view Normaalvaate režiim Alt-Crl-O Outline view Liigendvaate režiim Alt-Crl-P Page Layout view Küljendvaate režiim Alt-Ctrl-R ® ® lisamine
prototüübiga, päevikuid. Nähtavasti kasutas ta aga ka inglise meresõitja, admirali, kirjaniku ning ajaloolase sir Walter Raleigh't raamatut ,,Guajaana avastamine". Londoni kirjastajad lükkasid käsikirja üksmeelselt tagasi. Käsikirja võttis lõpuks vastu kirjastaja William Taylor, kelle tulud suurenesid raamatu ilmumise järel tohutult, nii et ta julges ,,Robinson Grusoe" avaldada järjekordse kordustrüki kõrval ka ajalehes, esimese joonealuse romaanina Inglismaal. 3 ,,Robinson Grusoe" Selles raamatus on ühendatud reisilood ja ilukirjandus. Romaanis põimuvad kirjelduse täpsus ja väljamõeldis ühtseks tervikuks. Kirjanik kasutab keset jutustavat teksti dramaadialoogi, sobitab teose koesse päeviku ja sissekande kontoriraamatust. Oma kirjeldustes on Defoe ülimalt detailne. Ta ei püüagi lugejas tekitada emotsioone, või kui tekitabki, siis ainult uudishimu: mis saab edasi?
,,Grupp on inimühendus, mis koosneb inimestest, kes on regulaarses koostegevuses ja vastastikuses sõltuvuses ühe või enama ühise eesmärgi saavutamiseks teatud perioodil" (Vadi 2004, lk 219). Juhul, kui originaaltekstis jäetakse vahele mingid sõnad või ebaolulised osad, siis seda märgitakse kolme punktiga (...). Kui tsitaati soovitakse täiendada mingite selgitavate sõnadega, siis tehakse seda nurksulgudes [ ]. Näide koos joonealuse viitamisega. ,,Saksamaa taasühinemise kümnendal aastapäeval peetud kõnes väitis kantsler Gerhard Schröder:" Meil [sakslastel] on põhjust uhkust tunda nende taastustööde üle, mida viimastel aastatel on ida-saksa liidumaades ette võetud ning korda saadetud... . Meie riik on taas tugevaks saanud." 1 1 Joachim lange, ,,Schröder kommentiert die Entwicklung in Osten", Frankfurter Allgemeine Zeitung, 11.oktoober 2000, lk.3)
ammutamisest. Välja on toodud tähtsaim tema elust, et me suudaksime tema teoseid ja nende tagamaid mõista. Kindlasti on tegu 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi ühe tähendusrikkaima kunstnikuga, kes väljendub läbi ekspressionismi ning abstraktse kunsti, mille alustalad on just tema loodud. Enamus materjale on tõlgitd inglise keelest, mistõttu ei ole tekstis pealkirju alatihti ära tõlkitud, kuid ometi on lisatud võõrkeelsetele väljenditele tõlke lehekülje lõppu joonealuse märkusena, mis peaks lihtsustama teksti mõistmist. Kunstipärased perioodid 1. 1. Noorus ja inspiratsioon Wassily Wassilyevich Kandinsky sündis 16. detsemril, 1866. aastal Moskvas. Kaupmehest isa Vasily Silvestrovich ja ema Lidia Ticheeva võimaldasid pojale laiapõhjaldase hariduse. 1871. aastal kolis pere Odessasse, kus isal oli teevabrik. Gümnaasiumi kõrval õppis poiss joonistamist, klaverimängu ja ka tsellot
või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (..."). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne viitamine. 8.1. Joonealune viitamine Joonealuse viite puhul märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu viite number (ülaindeksina). Tavaliselt alustatakse viidete uut numeratsiooni eraldi igal leheküljel, kuid võib kasutada kogu tööd läbivat numeratsiooni. Viited esitatakse joonealusena lehekülje all serval, eraldatuna ülalpool asuvast tekstist. Näide: Kõnega esinenud Skytte märkis, et "oleks iseäranis suur heategu, et ka need alamast seisusest inimesed, kel on puudus ihutoidust, siiski võiksid
või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (..."). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne viitamine. 8.1. Joonealune viitamine Joonealuse viite puhul märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu viite number (ülaindeksina). Tavaliselt alustatakse viidete uut numeratsiooni eraldi igal leheküljel, kuid võib kasutada kogu tööd läbivat numeratsiooni. Viited esitatakse joonealusena lehekülje all serval, eraldatuna ülalpool asuvast tekstist. Näide: Kõnega esinenud Skytte märkis, et "oleks iseäranis suur heategu, et ka need alamast seisusest inimesed, kel on puudus ihutoidust, siiski võiksid
lõpphääletuse päeva seisuga. Riigi Teataja seaduse kohaselt koosneb avaldamismärge ümarsulgudesse paigutatud Riigi Teataja osa lühendtähisest, ilmumisaastast, ande numbrist ja artikli numbrist. Avaldamismärkel on ainult informatiivne, mitte õiguslik tähendus. 21. Normitehniline märkus Vajaliku teabega tekst, mis pole normatiivselt siduv ja mis vormistatakse normitehnilise märkusena. Tähistatakse ülaindeksiga, esitatakse joonealuse selgitava tekstina. Esitatakse märkuses õigusakti andja(d), akti liik, number, pealkiri ja avaldamismärge. 22. Seaduseelnõu seletuskirja ülesehitus 1) sissejuhatus; 2) seaduse ülesanne; 3) eelnõu sisu ja võrdlev analüüs; 4) eelnõu terminoloogia; 5) eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele; 6) seaduse mõju; 7) seaduse rakendamisega seotud kulutused ja seadusest oodatavad tulud; 8) volitusnormide ja rakendusaktide vajadus;
vastuseid, suulisi mälestusi, intervjuusid jms. Mida rohkem erinevaid materjale töö käigus on läbi töötatud, seda suurema väärtuse uurimus omandab. Tsitaat on sõnasõnaline väljavõte mingist tekstist ja peab vastama originaalile sõnastuse, ortograafia, kirjavahemärkide ja eristuskirjade (nt. sõrendused) osas. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt, vajaduse korral esitatakse originaalsõnastus joonealuse märkusena. Tsitaat esitatakse jutumärkides. Viide märgitakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Tsitaat võib olla ka originaalkeeles, ent sellisel juhul tuleb lisada eestikeelne tõlge joone all. Refereering annab teise autori mõtet edasi vabas vormis, oma sõnadega, kuid autori mõtet moonutamata. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, küll aga on vajalik viitamine allikale või autorile
VIITAMINE Kõige enam kasutatakse kaht järgmist viitamissüsteemi. Viitamine autori nime ja aastaarvuga: viide esitab autori nime (autorita allika korral pealkirja lühend või esimene sõna), allika ilmumisaasta ja viidatava lehekülje numbri. See viitamissüsteem on kõige enam levinud. Joonealune viitamine: tekstiviites on number, mis juhib sama numbriga tekstiviite juurde joone all. Sama allika korduval järjestikusel viitamisel märgitakse joonealuse tekstiviitena ,,Sama" ja viidatava lehekülje number. Õpilastöös on soovitatav kasutada esimest viitamissüsteemi, seepärast käsitleb käesolev juhend vaid seda. Viide paigutatakse tsitaadi või refereeringu järele sulgudesse. Viide koosneb üldjuhul - autori(te) nime(de)st, - allika ilmumisaastat, - viidatava lehekülje numbrist. Lühendit lk asendab viites koolon. (Allik 2003: 1819) Täpne viite koosseis ja paigutus sõltuvad sellest, kas viidatakse:
(5) Eelnõu struktuuriosad, välja arvatud preambul, pealkirjastatakse, arvestades § 23 lõikes 3 sätestatut. § 27. Normitehniline märkus (1) Seaduseelnõu võib erandjuhul sisaldada seaduse kohaldamiseks vajaliku teabega teksti, mis ei ole normatiivselt siduv ja mis vormistatakse normitehnilise märkusena. (2) Normitehniline märkus tähistatakse eelnõu, paragrahvi või muu struktuuriosa pealkirja või teksti lõpus araabianumbrilise ülaindeksiga ja esitatakse eelnõu lõpus joonealuse selgitava tekstina. (3) Kui seaduseelnõu koostatakse Euroopa Liidu õiguse ülevõtmiseks, siis nimetatakse normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakti andja või andjad, akti liik, number, 15 pealkiri ja avaldamismärge. Avaldamismärge sisaldab avaldamiskoha lühendnime EÜT (Euroopa Ühenduste Teataja – ilmus kuni 31.01.2003) või ELT (Euroopa Liidu Teataja – ilmub alates 01.02
ALL- JA LÕPUMÄRKUSED (VIITEDALLMÄRKUSED, REFERENCESFOOTNOTES) Allmärkus ehk joonealune märkus (footnote) on viide, väike selgitus või kommentaar lehe (teksti) allservas, millele viitab tekstis olev märk või number. Lõpumärkus (endnote) paikneb dokumendi või jaotise (nt peatü- ki) lõpus. Kui lisada või kustutada mõni märkustest, nummerda- takse ülejäänud märkused ümber; ka lehekülg kujundatakse vas- tavalt märkus(t)e suurus(t)ele ümber. Joonealuse või lõpumärkuse lisamiseks tuleb kas viidatav sõna märkida või tekstikursor viia sinna (sõna lõppu), kuhu peab tu- lema märkuse number või märk, seejärel valida Viited Lisa allmärkus (ReferencesInsert Footnote) või valida samast vahekaardist Allmärkused (Footnotes)1. Ripploendist Allmärkused (Footnote) avanevas dialoogaknas (vt kõrvalolevat joonist) valida esmalt asukoht, kas tegu on all- märkusega (Footnote), kas lehe lõppu (bottom of page) või lõ- pumärkusega (Endnote)
Ka ,,Kilgivere Kustase" kirjutaja debüteeris olemasolevate nõuete vähenõudlikuna jätkajana. Kitzberg, Ed. Wilde, Ernst Peterson käisid eel. Õnnetu Juhan Liivi ,,Vari" oli juba Väike- Maarja kihelkonnakooli kasvandikku sügavat mõju avaldanud. Aga ei ole neile eeskujudele järelepüüdmise suun ,,Kilgivere Kustases" veel hästi selginud, algeline on algaja oskus. Pärastine tammsaare ise ei ole enam hoolinud oma esimese joonealuse ega mitme jargnevagi meeldetuletamisest, üheski raamatulises väljaandes uuestitrükkimisest. Uurides tagasivaatavale pilgule on jutukese kompositsioonilises saamatuses huvitav seletada just eri sugemete algsegu. Vähese faabula sihiks on ja nagu ei oleks mitte ainult näidata Kilgivere kantniku joomapahesse langemist, ta perekondliku õnne lagu ja kraavi kukkumise surma. Õpetlik tendents sumbub kantniku, ta kodukondsete ja kõrtsiseltsilistegi vallalises
Loomuselt erandlik. Koolielu ning Tallinnas veedetud aeg oli pühendatud õppimisele ning oli väga mõistlik ja tagasihoidlik. Köitis kino ja kinokunst. Pole teada ühtegi armuseiklust, jäi elu lõpuni üksikuks inimeseks. Üks Hollywoodi näitlejanna oli temajaoks muusa, on luuletustest välja loetud tema kiindumust selle näitlejanna vastu. Pärast kooli lõpetamist tegeles kirjutamisega. Lühijuttude asemel paar juttu tuntumas lehes joonealuse järjejutuna. Sealjuures „Viikingite jälgedes”. Samal ajal võtab osa kirjandusvõistlusest lastekirjanduse vallas. Õnnestub 1935. aastal võita auhind jutustusega „Lendav maailm”. Avaldas pseudonüümi Ivo Kari all. Järgmisel aastal võidab samal konkursil kaks esimest preemiad – I koha saab „Semud” (koerakutsikatest) II preemia saab „Sinine liblikas” (kunstmuinasjutt). Preemiatega kaasnes auhinnaraha, tänu neile oli võimalik alustada õpinguid Tartu ülikoolis
annaabi.ee 
