Robinson Grusoe (1)

Rapla Vesiroosi Gümnaasium
DANIEL DEFOE ROMAAN „ ROBINSON GRUSOE ”
Referaat
Kristin Tomson
10b klass
Rapla 1999

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Veidike autorist 3
Romaani sünnist 3
„Robinson Grusoe” 4
Lõppsõna 6
Kasutatud kirjandus 7

Sissejuhatus

Ma teen referaadi D. Defoe romaanist „Robinson Grusoe”. See on väga põnev raamat ja ma tõesti nautisin selle lugemist.
Seda romaani lugedes sain teada midagi täiesti uut. Selgus, et Robinson Grusoel oli prototüüp Alexander Selkirk, kes on tõesti merehädas olnud. Vahe on vaid selles, et Defoe on oma kangelase Vaikselt ookeanilt Mas a Tierra saarelt viinud Atlandi ookeani Orinoco jõe suudme lähedale mingile saarele . Samuti muutis Defoe peategelase ametit: keevalisest mereröövlist on romaanis saanud lihtne arutlev kaupmees . Ka nihutas kirjanik tegevusaja 50 aastat ajaloos tahapoole, merehädalise vangistuses viibimise aega suurendas aga prototüübiga võrreldes mitu korda. Robinson Grusoe elas üksikul saarel looduse rüpes tervelt 28 aastat 2 kuud ja 19 päeva, Alexander viibis seal aga 1580 päeva. Vahe on ka selles, et Alexander jäi saarele vabatahtlikult, kuna ta ei saanud laeva uue kapteniga hästi läbi, ja talle anti eluks vajalik kaasa. Robinson Grusoe sattus sinna laevahuku tagajärjel ning kõik asjad sai ta tõusuga ranna lähedale karile kantud laevalt.

Veidike autorist

Daniel Defoe (1660 – 26.04.1731) oli inglise kirjanik. Ta tegutses mitmel alal, kaupmehena läks ta pankrotti , ajakirjandustöös oli aga edukas. Peale rohkete pamflettide ja satiiride avaldas ta jutustusi ja romaane, mis panid aluse inglise realistlikule proosale.
Tema kuulsaim romaan „Robinson Grusoe”, mis ilmus 25. aprillil 1719. a-l, jutustab inimtühjale saarele sattunud merehädalise julgest ja edukast heitlusest loodusega.

Romaani sünnist

See sündis väga kiiresti – kõigest kolme kuuga . Uurijate arvates kasutas D. Defoe ennekõike W.Dampieri ja W.Rodgersi, kes on otseselt kokku puutunud romaani peategelase prototüübiga, päevikuid. Nähtavasti kasutas ta aga ka inglise meresõitja, admirali, kirjaniku ning ajaloolase sir Walter Raleigh’t raamatut „Guajaana avastamine”.
Londoni kirjastajad lükkasid käsikirja üksmeelselt tagasi. Käsikirja võttis lõpuks vastu kirjastaja William Taylor, kelle tulud suurenesid raamatu ilmumise järel tohutult, nii et ta julges „Robinson Grusoe” avaldada järjekordse kordustrüki kõrval ka ajalehes, esimese joonealuse romaanina Inglismaal.

„Robinson Grusoe”

Selles raamatus on ühendatud reisilood ja ilukirjandus. Romaanis põimuvad kirjelduse täpsus ja väljamõeldis ühtseks tervikuks. Kirjanik kasutab keset jutustavat teksti dramaadialoogi, sobitab teose koesse päeviku ja sissekande kontoriraamatust. Oma kirjeldustes on Defoe ülimalt detailne. Ta ei püüagi lugejas tekitada emotsioone, või kui tekitabki, siis ainult uudishimu: mis saab edasi?
Romaan algab sellega, et jutustatakse Robinson Grusoe perekonnast ja sellest, kuidas temas tärkas sügav soov saada meremeheks. Tema vanematele oli see mõte täiesti vastuvõetamatu. Sellest hoolimata ei loobunud Robinson Grusoe oma plaanidest ja kui tekkis soodne võimalus, jooksis ta kodust ära ning sokutas end oma sõbra laevale, kes valmistus Londonisse sõitma.
Hädad ja õnnetused saatsid vaest Robinsoni tema esimesest merereisist alates, kuid alati õnnestus tal pääseda kõige hullemast saatusest. Juba esimesel reisil tabas laeva kaks tormi ning teisest meremöllust purjekas enam tervena välja ei tulnud. Õnneks oli nende lähedal üks tormist puutumata alus, mis merehädalised peale võttis. Esimesest šokist toibunud, ei loobunud Robinson merest. Järgmiseks plaanis ta Gineasse sõita. Mõeldud-tehtud. Ta sai seal kaupmehe ametit pidades kenakese summa kokku ja kavatsest teist korda Gineasse purjetada, kuid selle reisi ajal ründasid neid piraadid ning Robinson võeti vangi ja temast tehti kapteni isiklik ori. Siiski õnnestus tal ühe mauri Xury abiga kahe aasta pärast põgeneda. Veel enne, kui nad kohtasid portugali laeva, missuundus Brasiiliasse, tuli neil tegemist teha metslastega, kes andsid neile juurikaid, viljateri ja vett. Vastutasuks tappis Xury ühe kiskja ja Robinson andis selle metslastele. Pärast pääsemist sõbrunes ta laeva kapteniga. Brasiilias rajas Robinson oma väikese istanduse. Ja ehkki ta oleks võinud seal tasapisi väga rikkaks meheks saada, tahtis ta sündmuste käiku kiirendada ning otsustas Aafrikasse orjade järele sõita. Sellest sai aga tema elu õnnetuim reis. Laeva tabas kohutav torm ja laev hukkus ning koos sellega ka kogu meeskond , välja arvatud Robinson Grusoe. Ta ujus üksikule saarele. Järgmise päeva hommikuks oli tõus laeva vraki ranna lähedale karilie uhtunud, nii et Robinson sai vabalt sellele ujuda ja sealt endale parvega toitu ning muud eluks vajalikku tuua. Ta ehitas endale kalju varju mugava kindluse ja ka aiamaja . Esialgu käis ta toidu hankimiseks jahil ja sõi ainult kitsi , vahel ka kilpkonni ja nende mune ning laevalt saadud kuivikuid. Hiljem hakkas ta vilje kasvatama. Seemne sai ta juhuslikult kasvama läinud mõnest viljaterast. Kui vilja oli juba piisavalt palju, et jätkus seemne tarvis ning jäi veel ülegi, siis õppis ta oma valmistatud savinõudes leiba küpsetama. Hiljem, kui laskemoon otsa sai, hakkas Robinson kitsi elusalt püüdma ja neid kodustama. See kindlustas teda alalise lihaga ning lisaks õppis ta kitsepiimast ka võid ja juustu valmistama.
Kui ta oli juba väga pikka aega (umbes 20 aasta ringis ) üksinda saarel viibinud, päästis ta ühe õnnetu metslase, keda tema naaberhõimud ära tahtsid süüa. Robinson pani talle nimeks Reede. Reedest sai talle väga truu ja alandlik teener. Koos elasid nad saarel veel mitu aastat.
Koos päästsid Reede ja Robinson inimsööjate käest Reede isa ja ühe hispaanalse. Selgus, et saare teiselt küljelt paistval „suurel maal” on veel mitu valget meremeest, kes sattusid sinna laevahuku tagajärjel. Robinson plaanis nad saarele tuua ja saatis päästetud hispaanlase koos Reede isaga nendega läbirääkimisi pidama.
Mõne aja pärast päästsid Reede ja Robinson saarel kapteni ja veel paar meest, kellelt oli laev üle võetud ning keda mässulised tappa tahtsid. Robinson sõbrunes kapteniga ja otsustas aidata ta laev tagasi võtta. Robinsoni plaan õnnestuski ning peagi oli purjekas taas õige omaniku valduses.
Lõpuks ometi – pärast 28 aastat 2 kuud ja 19 päeva pääses Robinson sellest saarelt ja võttis ka Reede endaga kaasa. Neli kõige hullemat mässajat jäid saarele, kuna inglise kolooniates oleks neid oodanud surmanuhtlus. Robinson õpetas neile, kuidas saarel ellu jääda, kuidas vilja kasvatada ja leiba küpsetada, kuidas kitsepiimast võid ja juustu valmistada. Neile jäeti aarele nende riided ja muud asjad ning mõned relvad ja veidi püssirohtu. Veel jättis Robinson neile kotitäie herneid ja kaptenil palus ta neile ka veidi aedviljaseemneid anda. Ühe sõnaga Robinson tegi kõik, et saarele jääjad ennast võimalikult hästi tunneksid ja lubas neile varsti mõne laeva järele saata, mille eest mehed talle ütlemata tänulikud olid. Veel palus Robinson neilt, et nad valetesse meestesse, kui need „suurelt maalt” saabuvad, hästi suhtuksid ja võtaksid neid kui omasuguseid.
Kui Robinson lõpuks Inglismaale jõudis, siis andsid laeva omanikud ja mõned kaupmehed , kelle laadung laeval oli olnud, Robinsonile suure varanduse , kuuldes, kuidas ta oli aidanud laeva mässajate käest tagasi võtta. Selgus ka, et tema heategija ja ustav varahoidja oli veel elus.
Seejärel purjetas Robinson Yorki , kus ta leidis, et tema ema-isa olid juba surnud ja kogu muu suguvõsa otsa saanud. Ainult kaks õde olid veel elus ja ühe venna kaks poega .
Edasi võttis Robinson nõuks Lissaboni sõita ja uurida, kas pole võimalik saada mingeid teateid tema Brasiilia farmi kohta ja selle kohta, mis on saanud tema kompanjoonist. Lissabonis leidis ta oma suureks rõõmuks üles vana sõbra, selle laevakapteni, kes ta pardale oli võtnud, kui ta parasjagu mereröövlite käest oli põgenenud. Selgus, et tema istandus on selle ajaga päris suureks kasvanud ning et ta kompnjon on elus ja terve. Ta sai oma varahooldajatelt hulganisti dokumente, mis olid seotud istandusega. Robinsonile saadeti viis kasti maiustusi, kaheksa rulli tubakat , tuhat kakssada kasti suhkrut ja palju kulda – kõik selle võla katteks, mis tal oli istandusest saada. Nii et lõppkokkuvõttes sai Robinson Grusoest väga rikas mees.
Saanud oma varanduse kätte, tasus Robinson vääriliselt vanale kaptenile ja vaesele lesele, kelle kaasa oli tema esimene heategija olnud.
Lõpuks sõitis Robinson Grusoe kogu oma suure varaga Inglismaale, et sõlmida seal mõned tutvused või leida usaldusväärsed sugulased, kelle peale võis lootma jääda.

Lõppsõna

Seda raamatut lugedes ja referaati koostades olin ma sunnitud tõsiselt järele mõtlema elu kui sellise üle. Mulle sai selgeks, et ka kõige hullemast olukorrast on väljapääs. Ei tohi vaid lootust kaotada ja peab võitlema ka siis, kui näib, et lahing on juba ette kaotatud. Tuleb usaldada end täielikult elu, saatuse või Jumala kätte (kuidas keegi seda just nimetab), sest mis takistusi elu su teele ka ei veeretaks, teab ta alati, kuidas neid ka kõrvaldada.
Inimestele meeldib viriseda ja kurta, kui raske elu meil on. Aga mida me siis teeksime, kui ühel päeval ise üksikule saarele satuksime, kus oleksime ilma toidu, peavarju, relvade, tööriistade ja üldse milletagi, kus me ei teaks , mis meid seal saarel ees ootab. Võibolla olekski kasulik mõneks ajaks kusagile inimtühjale saarele sattuda, kus ainsateks kaaslasteks on loomad, ehk õpiksime siis hindama seda, mis meil juba on.
Selle üle tasub sügavalt järele mõelda. Ma soovitan kuumalt neile, kes liialt virisevad lugeda läbi romaan „Robinson Grusoe” ja panna ennast peategelase asemele ning mõelda, kas nende elu ikka on nii kehv kui nad seda arvavad olema. Mina jõudsin järeldusele, et tuleb olla tänulik selle eest, mis sul juba on, sest alati või su elu veel hullemaks minna.

Kasutatud kirjandus

Daniel Defoe
„Robinson Grusoe”
Tallinn „Eesti Raamat”
1984
Eneke
Nr 1
Lk 138
Tallinn „Valgus”
1982