Jevgeni Onegin (0)

Jevgeni Onegin
Romaanile “Jevgeni Onegin” on iseloomulik vene tegelikkuse kujutamise avarus ja sügavus. Kogu romaanil on realistlik taust, seega siis Venemaa XIX sajandi 20-ndad aastad. Peamiselt kirjeldab luuletaja provintsiaadli elu-olu. Kõrgaadli seltskonda, seda eriti linnas, näeb kirjanik satiirilistes toonides. Romaani võib ju üldjoontes vaadelda,kui üht kurva armastuse lugu, kuid eelkõige on see tugevalt ühiskonnakriitiline teos. Romaani peategelane Jevgeni Onegin oli noor pealinna aristokraat .Ta oli saanud küll pealiskaudse kuid üsna laia haardega hariduse,oskas laitmatult prantsuse keelt, tundis aadliseltskonna käitumisreegleid ning valdas hästi suht- lemiskunsti. Kuid ta oli tark noormees ja taipas peagi,pealinna kõrgseltskond ei paku talle midagi. Ta sai aru, et ei suuda end sobitada pealinna aadliseltskonda. Onegin hakkas palju lugema,kuid seegi ei andnud rahu. Siis avanes tal võimalus sõita maale pärandust vastu võtma, mille jättis talle tema äsja surnud onu. Romaanis on read, mis kirjeldavad Oneginit kui külma mõistusega inimest kuid samal ajal ka kui tahtmatult unistustele andujat. Oneginit valdas ka suur vabadusearmastus. Maal püüdis ta kohe teha ümberkorraldusi pärisorjade elus asendades teoorjuse koorma kerge raharendiga, mis oli muidugi kergendus orjapõlve pidavale maarahvale. Jevgeni Onegini peamine tragöödia seisnes aga ikkagi hingelises tühjuses, ilma sihita elus. Algul suhtus Onegin naabermõisnikesse üleolevalt, ta ei otsinud eriti kontakti ümbritseva seltskonnaga ka maal. Siis saabus Saksamaalt naabermõisnik, poeet ja suur romantik Vladimir Lenski . Nad mõlemad suhtusid naabermõisnike elu-olusse kerge põlgusega, kuna pidasid seda liiga madalakultuuriliseks.Omavahelistes vestlustes jõudsid nad alati teemadeni, mis puudutasid kultuurset ühiskonda. Ometi olid nad vastand - tüübid: Onegin oli külm ja pettunud inimene, kes ei usaldanud suurt kedagi ega midagi ; Lenski oli aga vaimustutatud romantik, kes nägi kõiges ja kõikjal
palju head, uskus ning usaldas ümbritsevat. Lenski külastas sageli naabermõisas Larinite perekonda.
Ta tundis tõsist huvi selle pere noorema tütre Olga vastu. Neiu oli naiselik ja graatsiline. Oma tüübilt oli Olga lihtsameelne tütarlaps, kes ei tundnud hingetorme ja tal polnud kunagi konflikte tõelises elus. Lenski südame oli ta võitnud just tänu oma kaunile välimusele. Vladimir Lenski viis Larinite juurde ka Jevgeni Onegini, keda seal kohe märkas pere vanem tütar Tatjana . Tatjana on vastandina õele Olgale väga keerulise iseloomuga neiu. Tundeline ja mõtlik tütarlaps oli isegi oma perest võõrdunud. Tatjanal olid lähedased suhted teenijaskonnaga, tema läks lihtrahvale lähemale, kui tema perekond. Siit ka see võõrdumine ja mingil moel üksi jäämine. Tatjana luges palju maailmakirjandust, saades sealt teadmisi tunde-ja mõttemaailmast, armastusest ja õiglusest. Tatjana nägi Oneginis kohe imelist inimest: tarka, haritud, õiglast. Maaneiule avaldas kindlasti muljet ka pealinna noormehe kaunis välimus. Tatjana kirjutas Jevgenile kirja, avaldades oma imetlust ja rääkides oma tunnetest Jevgeni vastu. Onegin suhtus neiu armuavaldusse eelarvamustega nagu talle iseloomulik. Peagi selgitas ta Tatjanale oma külma suhtumist neiu armuavaldusse. Ta väitis, et pole valmis armastust vastu võtma ja ei suuda ennast praegu naisega siduda nii nagu kombed nõuavad, see tähendab ta ei sooviks abielluda . Onegini äraütlemine oli üsna küüniline, avaldamata oma tunnete õiget poolt. Tatjanat valdas häbi- ja pettumustunne, teda valdas suur segadus. Ta otsis tuge oma hoidjalt, esitas endalegi palju küsimusi.
Tatjana sünnipäeval kutsus Lenski taas Onegini kaasa. Viimane oli naabermõisast juba mõnda aega eemale hoidnud . Sünnipäevaballil näitas Onegin oma küünilisust kõige inetumal kujul. Nüüd ärritas teda juba Lenski õnnelik olukord ja ta otsustas ise asuda Olgaga flirtima, andmaks samas ka Tatjanale märku, et ei vaja tema armastust. Lenski solvus kogu südamest.Vihahoos lubas ta Onegini duellile kutsuda. Toimuski duell ja Onegin laskis endalegi uskumatult Lenski maha. Pärast sõbra surma sattus suurde segadusse ja masendusse ka Onegin. Ta lahkus maalt,püüdes jätta halvad sündmused selja taha. Onegin suundus murede unustamiseks reisidele. Onegin saabus Peterburgi tagasi päeval, mil toimus vürst Tsatski juures ball. Suure üllatusena kohtas ta seal Tatjanat, kellest oli saanud suurilmadaam. Vahepeal oli nende pere kolinud Moskvasse, seal sattus Tatjanagi kõrgemasse seltskonda. Neiu püüdis unustada suurt noorusarmastust ja sukeldus selleks kihavasse seltskonnaellu. Sealt leidis ta ka oma elukaaslase, nüüd oli ta vürstinna. Ta abiellus kindraliga. Oneginis tärkas aga Tatjanat kohates tõeline kiindumus neiusse, mälestused tütarlapse kunagisest armuavaldusest hakkasid uuesti elama.
Oma alateadvuses oli ta ilmselt Tatajanat alati armastanud. Nüüd kirjutas kirja Jevgeni, nüüd ootas tema naiselt vastust oma armuavalduse kohta. Vastus tuligi, kuid mitte selline nagu Onegin oleks soovinud. Tatjana selgitas, et nüüd ei saa tema Onegini armastust vastu võtta, kuna on aus abielunaine . Selgitusele lisandusid etteheited Oneginile , milles Tatjana tuletas meelde talle Onegini poolt aastate eest tehtud valu. Jevgeni, noor aristokraat, pidi pettuma.. Onegin pidi Tatjana elust lahkuma ja otsima uusi teid oma elus. 
Jevgeni lahkus Tatjana juurest: „Me siin ei sega mu kangelast, kes lugejal nii tuhiseva taeva all kaob silmist kauaks ... igavesti.“