Jalgpalli suurkujud (2)

Frank Sumberg
JALGPALLI SUURKUJUD
Referaat
Õppeaine: Informaatika
Terviseteaduste ja Spordi Instituut
Kehakultuur -1
Tallinn 2011
Sisukord:
1Sissejuhatus: 3
2 Franz Beckenbauer: 4
2.1 Elegantne manipuleerija: 5
3 Eusébio da Silva Ferreira: 6
3.1 Benfica poolt röövitud: 6
3.2 Majesteetlik sportlane: 7
4 Lev Ivanovitš Jašin: 8
4.1 Parim väravavaht ja parim koondislane: 9
4.2 Suur tunnustus: 10
5 Viited ja kasutatud materjalid: 10
6Matemaatilised valemid 11

Sissejuhatus:

Nii nagu spordis üldse, on ka jalgpallimaailmas sõna „suur“ liigsest tarvitamisest ära kulunud ja esialgse väärtuse kaotanud. Tuhandete jalgpallurite võimeid ja vilumust on iseloomustatud kõikvõimalike ülivõrretega. Siiski võib nende seast esile tõsta mõned, keda miljonid austajad on üksmeelselt suurkujudeks tunnistatud. See arv ulatub tegelikkuses mitmekümneni, kuid ainult vähesed on nendest legendid . Pelé, Diego Maradona, Sir Bobby Charlton, Johan Cryuff, Eusébio, Romário, Ferenc Puskás, Alfredo Di Stefano, Stanley Matthews jne. Antud referaadis peatume pikemalt Franz Beckenbaueril, Eusebiol, Lev Jašinil.

Franz Beckenbauer:

Franz Beckenbaurit on alati saatnud õnn, mida on väärt ainult temasugused absoluutsed tipud.
Saatus naeratas talle läbi sädeleva jalgpallurikarjääri ning veel administratiivalalgi- Beckenbauer viis Saksamaa LV 1986. A Mehhikos MM-turniiri finaali ja jõudis neli aastat hiljem ihaldatud tiitlini finaalivõiduga Itaalias.
Seega võib üksnes „ Keiser Franz“ kiidelda sellega, et on hoidnud MM-i karikat käes nii koondise kaptenina (1974) kui ka peatreenerina (1990).
Ükski teine jalgpallur pole oma karjääri jooksul tõusnud säärastesse enneolematutesse kõrgustesse. Beckenbauer pidas esimese sakslasena 100 rahvusvahelist kohtumist - pärast seda lahkus ta Müncheni Bayernist lühemateks perioodideks New Yorgi klubisse Cosmos ja siis Hamburgi , kus ta oma mängijakarjääri ka lõpetas. Franz Beckenbauer hoidmas MM-i karikat peakohal aastal 1974.
Beckenbaueri võitude hulka kuuluvad MM-i tiitel 1974. A (teine koht 1966), Euroopa meistritiitel 1972 (teine koht 1976), Maailma Klubide karikas (1976), Meistrite karikas (1974, 1975, 1976), Euroopa karikatevõitja karikas (1967) ning mõistagi Saksamaa meistri- ja karikavõitja tiitel. Lisaks eelnimetatuile jõudis Beckenbauer Hamburgi klubiga UEFA karikasarja finaali ja Bayerniga Superkarika finaali. New yorgi Cosmose ridades võitis sakslane aastail 1977, 1978 ja 1980 ka NASL-i jalgpallikarika.
Kuid saavutused ei ole tõelise geniaalsuse ainsaks mõõdupuuks. Beckenbaueri uuenduslik jõud väljendus tema ründava kaitsemängija revolutsioonilises rollis, millesse ta asus 1960. a-te Müncheni Bayerni treeneri Tschik Cajkovski julgustusel.
Noore poisina astus Beckenbauer esimesed sammud jalgpalliredelil kohalikus klubis München 1906, liikus sealt edasi Bayernisse ning jäi Saksamaa koondisele silma juba juuniorina. Juba aasta pärast liigadebüüti vasakäärena Bayernis viidi Beckenbauer üle täiskasvanute koondisse.
Tollane situatsioon pidi panema rängalt proovile ka suurimte kogemustega jalgpalluri , rääkimata, siis piimahabemega uustulnukast: Saksamaa LV oli 1966. a MM-i valikturniiri otsustavas kohtumises rootslastega neist ühe kaotusega maas. Kõik tingimused töötasid sakslaste vastu, ja ometi võideti matš tulemusega 2:1. Saksamaa LV koht MM-i finaalturniiril oli niisamuti ülimalt kahtlane nagu Beckenbaueri koht rahvusmeeskonnas peaaegu kümne aasta vältel.
Peagi valiti Beckenbauer Saksamaa ning Euroopa aasta jalgpalluriks. Staadionil oli ta graatsia ja elegantsi kehastus, ühendades endas atleedi füüsise ja võrratu mõistuse, mille abil ta nägi vastase kaitseliinis tekkivaid tühikuid ja väravavõimalusi juba ette- ja selleks polnud vastasmeeskond sugugi valmis.

Elegantne manipuleerija:

Beckenbauer oli peaaegu kogu oma täiskasvanukarjääri ründav kaitsja Müncheni Bayernis. Nii mõnedki kriitikud heitsid talle ette oma ande raiskamist, kuid Beckenbauer leidis, et kaitsja roll pakub talle aega ja ruumi kaaluda võimalusi, kuidas oma maagiline võim mängus maksma panna. Tema oli niiditõmbaja, kes hoidis peos otsi, mis tõid suuri võite nii Saksamaale kui ka Bayernile.
Seejuures ei kõhelnud Beckenbauer iialgi ründesse sööstamist, kui avanes soodus võimalus. Just tema lõi 1970. a MM-i veerandfinaalis värava, mis sisendas sakslastele lootust, et Inglismaa koondis on võidetav.
Nelja aasta jooksul Cosmoses leidis Beckenbauer endale Ühendriikides hordide viisi sõpru ja austajaid ning kõik lootsid , et saksa superstaar ajab USA koondise 1994. a MM-i turniiriks tippvormi- paraku tekkisid Beckenbaueril enne seda juba uued huvid.
Jalgpallurikarjääri lõppedes sai Beckenbauerist ülimalt nõutud ajakirjanik nii ajalehe- kui ka telemeedias. Seejärel pakuti talle rahvuskoondise peatreeneri kohta ja anti mehele võimalus oma õpetussõnad ellu viia. Eelmine peatreener Jupp Derwall tõestas oma võimetust sakslaste jaoks kehvasti lõppenud EM-il 1984.
Sakslased on alati hankinud peatreenerid omaenda süsteemist; Beckenbaueril polnud aga seni ühtki treenerikogemust- tema nimetamine peatreeneriks tõstis fännide kired lakke. See lihtsalt tasus end ära. Beckenbaueri puudutus mõjus koondisele imettegevalt: „tema“ meeskond krooniti Roomas maailmameistriks ja ta ise pälvis ainulaadse positsiooni jalgpalliajaloos.

Eusébio da Silva Ferreira:

Eusébio, Portugali parim jalgpallur läbi aegade, pole tegelikult üldse Portugalist pärit. Sündinud ja üles kasvanud omaaegses Portugali koloonias Mosambiigis, on Eusébio Aafrika mandri esimene maailmakuulsuse saavutanud mängija.
Suured Portugali klubid Benfica, Sporting ja Porto finatseerisid Mosambiigi ja Angola meeskondi kui tulusat kasvulava ning leidsid sealt väga andekaid noorukeid, keda imporditi mitte ainult Portugali klubidesse, vaid ka rahvuskoondisse.
Saatuse irooniana ei treeninud noor Eusébio algul mitte Benficas, vaid selle vana vaenlase Sportingu järelkasvuklubis. Kui Sporting kutsus ta 1961 Lissaboni ülevaatusele, hõivasid Benfica ametnikud noormehe otse lennukilt ja hoidsid teda nii kaua peidus, kuni Sporting ostmisest loobus ja Eusébio vastu sootuks huvi kaotas.

Benfica poolt röövitud:

Ungari jalgpalliveteran Béla Guttmann oli tollal Benfica peatreener. Ta hindas Mosambiigis ja Angolas „aretatavat“ tööjõudu väga kõrgelt ning Meistrite Liiga karikavõiduni jõudnud Benfica meeskond koosnes suures osas aafriklastest: sinna kuulusid väravavaht Costa Pereira, kesktormaja ja kapten José Aguas ning edurivimehed Jaoquim Santana ja Mario Coluna. Kuid vaieldamatult oli parim leid nende hulgast Eusébio.
Guttmann rakendas teda oma esimeses meeskonnas 1960/61 hooaja lõpus. Eusébio oli sel ajal varumängija, kui Benfica kohtus kuulsal Pariisi turniiril Brasiilia Santosega, mida vedas Pelé. Esimese poolaja lõppedes oli Benfica kaotuseisus 0:3. Guttmann leidis, et kaotada pole midagi, ja saatis platsile Eusébio. Kohtumise kaotas Benfica siiski, kuid Eusébio lõi teise poolaja jooksul kolm hiilgavat väravat ning jättis varju isegi Pelé enda. Eusébio oli tol hetkel veel 19-aastane.
Aasta hiljem põrutas Eusébio Amsterdamis kaks pommlööki Madridi Reali väravasse ja Benfica võitis Meistrite karika finaalmängu skooriga 5:3. 13 hooaja jooksul aitas Eusébio Benfical võita seitsmel korral Portugali meistri tiitli ja kahel korral liiga karikavõistlused; 1956 kuulutati Eusébio Euroopa parimaks jalgpalluriks; 46 rahvusvahelises kohtumises lõi ta kokku 38 väravat ning oli seitsmel hooajal liiga parim väravakütt, enne kui põlvevigastus tema karjäärile 32 aasta vanuses kriipsu peale tõmbas.
Kuid jalgpall oli Eusébio jaoks elu sisu. Kui kiratsev Põhja-Ameerika jalgpalliliiga pakkus talle võimalust mängijakarjääri jätkata, lendas ta joonelt USA-sse ning mängis esmalt koos kunagise Benfica kolleegi Antonio Simõesiga Bostoni klubi Minutemen kooseisus , liikus sealt edasi Toronto Metros-Croatiasse ja viimaks Las Vegase Quicksilverisse.
Benfica ustavatel poolehoidjatel oli üsna raske leppida oma iidoli vabatahtlikku Ameerika-eksiiliga.. Kuid riid unustati peagi, kui Eusébio naasis Lissaboni ning töötas seal vaheldumisi teleanalüütiku ja abitreenerina, olles seejuures lissabonlaste armastatuim ja imetletuim avaliku elu tegelane.

Majesteetlik sportlane:

Eusébio võitis kogu maailma jalgpallimängu austajaskonna südame- mitte ainult tänu mänguoskusele, vaid ka aumeheliku stiili tõttu, mida ta ilmutas igas kohtumises. 1968. a oleks Eusébio Wembley staadionil peaaegu võitnud Meistrite karika, aga Manchester Unitedi mängija Alex Stepney lõi normaalaja viimastel minutitel otsustava värava. Kuidas Eusébio sellele reageeris? Ta patsutas Stepney’d turjale ja kiitis vääriliselt vastast.
Wembley staadion mängis Eusébio karjääris üldse suurt rolli. Just Wembley’l 1961, kui Portugal kaotas Inglismaale MM-i valikmängu 0:2, äratas tema nooruslik vägi esimest korda tähelepanu rahvusvahelises kohtumises; just Wembley’l lõi ta 1963 ühe oma kauneima värava, kui Meistrite karika finaalis kaotas Benfica Milanile 1:2; ning Wembley’l viis Eusébio MM-il 1966 Portugali kõigi aegade parimale, kolmandale kohale. Poolfinaal, mille Portugal Inglismaale kaotas 1:2, jääb tollasele publikule alatiseks meelde kui ränga surve all säilitatud väärikuse musternäide.
Igati põhjendatult seisab tänapäeval Estádio da Luzi sissepääsu juures mänguhoos Eusébio skulptuur . Põhjendatud on ka tema elust vändatud filmile antud pealkiri „Sua Manjestade o Rei...“ „Tema majesteet kuningas“.
Joonis 1: Eusébio mängus Ungari vastu kaitseliini trikitamas.

Lev Ivanovitš Jašin:

Lev Jašinit hüüti Lõuna-Ameerikas Mustaks Ämblikuks, Euroopas Mustaks Pantriks, Portugali täht Eusébio kirjeldas teda aga kui „sajandi parimat väravavahti“. Nimed peaksid ütlema kõik selle mehe võimete ja isiksuse kohta, kelle hüvastijätumatšile Moskvas tulid kohale nii Pelé, Eusébio kui ka Franz Beckenbauer.
Muide, Jašin oleks omal ajal jalgpallist jäähoki kasuks peaaegu loobunud. See oli aastal 1953. Jašinil oli kõrini pidevast Moskva Dinamo varumeeste pingil istumisest legendaarse Aleksei (Tiiger) Homitši asendajana. Lev oli tollal ju kõigest 23-aastane ning Dinamo jäähokitreenerid anusid teda nende juurde kolima .
Siis sai Homitš äkki vigastada ning Dinamo treener Arkadi Tšernõšev kutsus väravasse kannatamatu asendaja. Jašin haaras aga ohjad nii kõvasti pihku, et tegi järgmisel aastal juba oma rahvusvahelise debüüdi NSV Liidu koondise võidukas 3:2 matšis Rootsi üle. Kaks aastat hiljem, 1956, valvas Jašin riikliku koondise väravat Melbourne’is ning pälvis olümpia kulla. 1960 võitis ta koondise kooseisus esimesed Euroopa meistrivõistlused, mida tollal nimetati rahvaste karikavõistlusteks.
Pärast saatuslikku 1953. a polnud Jašin hetkekski tagasi vaadanud. Esimese seitsme aasta jooksul pärast debüütmatši NSV Liidu koondises oli ta kaotanud vaid kaks rahvusvahelist kohtumist ning lõpetas oma karjääri koondise ridades tollal rekordilise 78 matšiga. Dinamo kooseisus pidas Jašin 326 kõrgliigamatši ning võitis liiga meistrivõistlused kuuel korral ja NSV Liidu karika kahel korral. Kui ta aastal 1990 suri, kirjeldas uudisteagentuur TASS teda sõnadega: „NSV Liidu kuulsaim sportlane läbi aegade“.

Parim väravavaht ja parim koondislane:

Jašini kuulsus levis kiiresti üle kogu maailma- mitte ainult tänu tema väravavahivõimetele ja kõigi teiste jaoks püüdmatute pallide päästmisele, vaid silmapaistva sportlase ja jalgpalli propageerijana. Igati teenitult nimetas Prantsuse ajakiri „ France Football “ Lev Jašini 1963. a esimese Nõukogude sportlasena Euroopa aasta jalgpalluriks. Kuni tänase päevani on ta ainus väravavaht, kes on pälvinud selle austava tiitli. Lõuna-Ameerikas, kus ajakiri „El Gráfico“ selgitas lugejate hinnangu põhjal kõigi aegade parima meeskonna, ületas Jašin kõiki konkurente mäekõrguselt. Lev Jašin Moskva Dinamo väravat kaitsmas.
Jašin tegi mehetegusid MM-turniiridel 1958, 1962 ja 1966 ning mängis kaasa ka 1970. a Méxicos- seal küll pelgalt varumängijana, kuna koondis leidis tema rikkalikele kogemustele paremat rakendust meeskonna vaimse tugisambana. 1965 näitas Jašin suurepärast mängu Stanley Matthewsi hüvastijätumatšil Stoke ’is, kus Briti XI kaotas napilt Maailma XI-le, kuhu kuulusid Jašini kõrval ka legendid Di Stefano, Puskás, teine Ungari pagulasest tippmängija Ladislav Kubala ning tšehh Josef Masopust, kes pälvis Euroopa aasta jalgpalluri tiitli aasta enne Jašinit.
Üks Jašini kangelaslikest sooritustest tol õhtul- Jimmy Greavesi pealelöögi tõrjumine robinsonaadiga värava ühest otsast teise, milleni vähesed väravavahid oleksid sõrmeotstegagi ulatunud- sööbib igavesti võistlust pealt näinud inimeste mällu.
Jašini kohta räägitakse, et ta olevat oma väravavahikarjääri jooksul püüdnud kinni üle 150 penalti. Ühe neist vähestest, milleni ta ei küündinud, lõi Eusebio 1966. a MM-turniiri kolmanda koha matši käigus. NSV Liidu koondis jäi neljandale kohale, ent see jäigi nende kõrgeimaks saavutuseks maailma tähtsamail turniiril.

Suur tunnustus:

Kui Jašin 1970. a sportlasekarjääri lõpetas, korraldati tema auks tänumatš, kuhu kogu maailma tippjalgpallurid kogunesid spordisangarit austama. Lenini-nimelisel staadionil 100 000 vaataja silme all peetud matš oli NSV Liidu jalgpalliajaloos unustamatu sündmus.
Jašin tegeles spordiga edasi ka pärast jalgpallikarjääri lõppu- mitte treeneri ega koolitajana, vaid NSV Liidu spordiministeeriumi jalgpalliosakonna juhina ning seejärel riikliku jalgpalliliidu asepresidendina. Tema filmiarhiiv, mis koosnes igas maailma nurgas tehtud ülesvõtetest, kujunes üldise imetluse objektiks - niisamuti ka tema dzässiplaatide kollektsioon. Sportlasekarjääri lõpuaastail premeeris NSV Liidu valitsus Jašinit kõrgeima riikliku autasu, Lenini ordeniga. Viimastel aastatel on Lenini maine küll rängalt kannatanud, kuid kindlasti ei saa sama öelda Lev Jašini kohta.
.

Viited ja kasutatud materjalid:

Keir Lineker: täielik entsüklopeedia „Jalgpall“

http://et.wikipedia.org/wiki/Lev_Ja%C5%A1in

http://ds.dial.pipex.com/bob.dunning/eusebio.ht m

www.google.com

Matemaatilised valemid

12