Jalakapässik (0)

Tallinna Tehnikaülikool
Tartu Kolledž
JALAKAPÄSSIK
Referaat
Tartu 2008
Sisukord.
Sissejuhatus……………………………………………………………………........ 3
1. Välimus………………………………………………………………………….. 4
2. Jalakapässik versus must pässik…………………………………….................... 5
3. Levik…………………………………………………………………………….. 5
4. Ohtlikus ………………………………………………………………………….. 6
5. Mida teha; ravi…………………………………………………………………... 7
Kasutatud kirjandus………………………………………………………………... 9
Sissejuhatus.
Meil ja naabermaades on levimas uus pargipuude kahjustaja – jalakapässik. Taanlane Peer Corfixen tutvustas seda Taanist ja Rootsist leitud uut seeneliiki alles 15 aastat tagasi.
Väliselt sarnaneb see seen meil rahva seas kasekäsna nime all tuntud musta pässikuga (Inonotus obliquus), aga kasvab vaid jalakal. Niisiis nimetatigi ta jalakapässikuks (I. ulmicola) .
Lõuna-Soomes (näiteks Helsingi ja Turu) ja ka Eesti parkides on seen kõige olulisem vanade jalakate pehastaja. Võrreldava suurusega majanduslikku kahju tekitab pargipuude mädandajana veel vaid vahtratarjak (Rigidoporus ehk Oxyporus populinus).
1. Välimus.
Joonis 1: Jalakapässiku viljakeha .
Jalakapässik on üheaastane, kasvupinnale liibuv seen. Ta kasvab piki puutüve enam kui meetri pikkuseks.1 Nad moodustavad oma õhukese (0,5–1 cm) punakaspruuni siidiseläikega viljakeha kas tüvele või kõrgele oksaharule või hoopis2 puukoore alla ja suruvad selle siis tüve küljest lahti. Neil on viljakeha servas steriilsed kõrgemad vallid peale selle kasvavad pooride pinnast välja paarisentimeetrised seeneliistakud: need lükkavad koore viljakehast veelgi eemale, et eosed saaksid tekkinud tõmbetuules pooridest paremini välja langeda. Servavall viljakeha äärtes ja kühmudena ka keskel on 2-4 cm kõrge, seest on see vaskse läikega.3 Mikroskoopilise ehituse poolest on mütseel monomiitne ja seeneniidid pannaldeta. Torukesi on ühel millimeetril 3-5. Jalakapässik toodab eoseid suurel hulgal, nii et eoste levitamise aegu on koorealune täis erksat sidrunkollast pulbrit . Eosed on mõõtmetega 8,8-10,3 X 6,7- 7,8 µm.4 Vahel jääb see ka allakukkunud puukooretükkide tagaküljele.5 Sügisel viljakeha kuivab ja minetab oma läike ning muutub mustjaspruuniks ning hakkab liistakutena maha kooruma. 6
2. Jalakapässik versus must pässik.
Jalakapässik on musta pässiku lähisugulane. Kaks kõnesolnud pässikut on väga sarnased nii välisilmelt kui ka ehituselt, kuid samas on neil ka mitmeid erinevusi.
Erinevus mustast pässikust:
* Ta ei moodusta tüvele kasekäsna-sarnaseid musti steriilseid mügaraid.
* Joonis 2: Must pässik.
Kui musta pässiku viljakeha areneb alles pärast peremeespuu surma ja vaid ühel suvel, siis jalakapässiku oma kasvab elusal puidul ja sageli mitmel aastal järjest (küll mitte samal kohal).
* Must pässik kasvab peamiselt kaskedel , jalakapässikut on seni leitud vaid asulates ja parkides vanadel jalakatel: harilikul jalakal ( Ulmus glabra), künnapuul (U. laevis) ja ameerika jalakal (U. americana).7
3. Levik.
Levinud laiemalt, kui arvata osati. Kahjustab Euroopas mitut liiki jalakalisi; meie parkides on leitud harilikult jalakalt ja künnapuult. Helsingis peetakse jalakapässikut levikult teiseks pargipuude kahjustajaks vahtratarjaku (Oxyporus populinus) järel. Seal olevat haiged koguni kolmandik vanadest jalakatest. Teateid selle seene kohta on veel mujaltki Lõuna-Soomest, peale selle Rootsist, Taanist, Leedust, Tšehhist ja St. Peterburist. Arvatakse, et jalakapässik on Euroopas küllaltki laialt levinud ning kahjustanud jalakaid juba ammu . Ent paljud tema patud on varem ilmselt pandud kurikuulsa jalakasurma (Ophiostoma ulmi) arvele, sest kahjustuste mõned tunnused on üsna sarnased (näiteks ladvaokste kuivamine).
Paari aasta jooksul Eestis jalakaid uurides on selgunud , et selliseid on meie parkides, linnatänavatel ja hoovides ootamatult palju ning uusi leiukohti tuleb juurde. Kaudselt näitavad seda ka tormituultes üha sagedamini murduvad jalakaladvad.8 Üksikud sellised õnnetused on põhjustanud soomustoriku (Polyporus squamosus) tekitatud tüvemädanik, ülejäänud juhtudel olen aga leidnud jalakapässiku jälgi.9
4. Ohtlikus.
N Joonis 3: Kasvav viljakeha lähedalt.
Joonis 4: Vana viljakeha jäänused.
agu teisedki haavaparasiidid tungib jalakapässik puusse jämedate okste lõikekohtade või kuivanud oksatüügaste kaudu. Ta tekitab lülipuidus valgemädaniku, mis levib nii üles-, alla- kui ka väljapoole, muutes puidu kõigepealt rabedaks ja lõpuks pehmeks . Puu tüvi või oksaharud võivad kahjustuse kohalt ootamatult murduda. Nakkuse esmase välistunnusena hakkab kambiumi - ja koorekahjustus oksaaseme all vähitaoliselt laienema, sest seen tapab nakkuskohas ka haavakoe. Kui aastate pärast tekivad seal lähedal puukoorde pikilõhed, siis võib kindel olla, et koore all paisub jalakapässiku viljakeha. See on liibuv ja võib “venida” mööda tüve üle meetri pikaks. Sügisel ta kuivab, praguneb ning hakkab liistakutena kooruma. Maha kukuvad ka seent varjanud kooretükid ning nüüd paistavad viljakeha mustakstõmbunud jäänused hästi silma isegi ladvaokstelt: jääb mulje, nagu oleks see koht kaetud söestunud puidu- või koorekihiga. Selles arengujärgus on puu juba ohtlikult mäda ja võib ootamatult murduda, kuigi lehed on tal veel rohelised. Mädaniku edasi arenedes hakkavad kuivama peenemad külgoksad, siis mõni tüveharu või terve puu.
Pärast puu murdumist püsti jäänud tüvejuppidel kasvab seen mõnikord edasi; siis moodustab ta viljakeha isegi puidu sisse, viimaste aastarõngaste vahele, neid üksteisest eemale kangutades.10
5. Mida teha; ravi.
Jalakapässik on “kallis” seen, sest ta kahjustab just ilusamaid, vanemaid puid. Kulukas ja keeruline on ka murdumisohtlikke oksaharusid võrast välja saagida: selleks on vaja õppinud oksalõikajaid ja kalleid tõstukeid.
Samas ei tähenda jalakapässiku olemasolu seda, et nüüd peaksime parkidest kõik jalakad maha raiuma ja loobuma ka uute istutamisest. Teatavasti on nii toimitud mitmel pool Ameerikas ja Euroopas, kus jalakasurma laialdase leviku tõttu on mõned piirkonnad jalakatest “puhtaks tehtud”. Õnneks on jalakapässik üsna aeglane mädandaja, nii et kui haiged oksad kohe ära lõigata, siis kulub palju aastaid, enne kui järgmised ohtlikuks muutuvad.
M Joonis 5: Mädapuit viljakeha kohalt.
ädanikutekitajaid ei saa mitte kuidagi tõrjuda, kõige lihtsam oleks hoiduda puid vigastamast, teha korralikult hooldustöid ning kontrollida aeg-ajalt nende tervislikku seisundit. Eelkõige on vaja luua puudele sellised kasvuolud, mis tagaksid neile normaalse stressivaba arengu: terve ja elujõuline puu suudab ise üsna edukalt puuseentega toime tulla.
Puid kujundades peaksime aga lõikama vaid peeneid oksi, millel pole veel moodustunud lülipuitu. Just lülipuit on nakkustele kõige vastuvõtlikum puidu osa ja avab puuseentele otsetee tüvesse.11
Kasutatud kirjandus.
Salo , P. “Põhjala seeneraamat”, kirjastus Sinisukk , Tallinn, 2007
Järve, S. “ Puuseened pargi- ja ilupuudel” Maalehe raamat 2006, lk 46-47.
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1086_1062.html
Pildid:
Järve, S. “ Puuseened pargi- ja ilupuudel” Maalehe raamat 2006, lk 46-47.
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9903/kaseseened.html
1 Salo, P. “Põhjala seeneraamat”, kirjastus Sinisukk, Tallinn, 2007
2Järve, S. “ Puuseened pargi- ja ilupuudel” Maalehe raamat 2006, lk 46
3 Salo, P. “Põhjala seeneraamat”, kirjastus Sinisukk, Tallinn, 2007
4 Salo, P. “Põhjala seeneraamat”, kirjastus Sinisukk, Tallinn, 2007
5 http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1086_1062.html
6 Järve, S. “ Puuseened pargi- ja ilupuudel” Maalehe raamat 2006, lk 46
7 http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1086_1062.html
8 http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1086_1062.html
9 Järve, S. “ Puuseened pargi- ja ilupuudel” Maalehe raamat 2006, lk 47
10 http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1086_1062.html
11 http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1086_1062.html
9