J.D. Salinger "Kuristik rukkis" (0)

„ Kuristik rukkis“
(Väga kokkuvõtlikult, osad vähemtähtsad kohad on puudu)
Teos algab sellega, et peategelane Holden Gaulfield hakkab sissejuhatama oma eluloost rääkivat teksti, ta ei peatu oma vanemate ja vendade/õdede pika elulooga, vaid asub kohe asja kallale. Esimene tegevusega koht teoses on see, kui Holden saab teada järjekordsest koolist väljakukkumisest, peale selle leiab aset jutlus vana Spenceriga(ajaloo õpetaja). „Elu on tõesti mäng, mu poiss, mida tuleb mängida reeglite kohaselt,“ kõlab õpetaja põhimõte, Holden teab seda isegi ja kahetseb õpetaja poole minekut, kuna too seda palub( Spencer oli Holdeni jaoks nagu autoriteet või midagi taolist, aga tema epistel oli ajast ja arust, näiteks ütles ta: „Sa hakkad oma tuleviku peale mõtlema alles siis kui hilja , mu poiss“). Üleüldse tüütas Holdenit see, kui teda aina õpetatakse käituma vastavalt eale. Spencer on õpetaja kohta väga heasüdamlik ja hooliv ja proovib Holdenile pingsalt selgitada, miks ta poisi ajaloos läbi kukutas, Holdenit aga see ei morjendanud, kuna ta kukkus niigi kõiges peale inglise keele läbi ja lennanud oleks ta koolist nii või teisiti. Holdeni iseloom ja tõekspidamised ei lubanud tal õppida koolis, kus lokkas silmakirjalikus, raha võim ja kus käisid lontrused alates ta toakaaslatest Ackleys ja Stradlaterist, lõpetades ennastülistava kirikutegelasega(edukas vilistlane, kes loenguid andis), kes matusebürooga varanduse kokku ajas ja keda kool tänu sellele kummardas. Iroonia on kusjuures veel selles, et vanamees palus jumalat, et inimesi rohkem sureks, et tal ikka oleks ikka keda matta, Holdenil ajas selline labasus südame pahaks, tsitaat: „Minu ümber on vale ja valskus, kõike tehakse vaid teeskluseks“). Holden oli isegi suur luiskaja(seda võtet kasutas ta nii baarides kui näiteks rongis, et enda lõbuks inimestega manipuleerida ja tüdrukuid meelitada, kuigi teda ei tõmmanud suvalised tüdrukud, nimelt oli tema psüühiliseks kiiksuks see, et ta pidi armastama , et tunda iha). Holdenile meeldis palju lugeda, ta armastas oma venna D.B. teoseid(neid, mis olid enne Hollywoodi minekut kirjutatud, sest Holden oli veendunud, et kino on saast ja üdini võlts, samuti teater ja vend olla filmi stsenaariume kirjutama hakates end nn. „litsiks“ müünud) ja selliseid teoseid, kus saaks autorit pidada oma sõbraks, kellele saaks „helistada“ kui tahtmine tekib.
Holdeni toakaaslane Stradlater on tõeline machomees ja kiitleja(tõeline ilueedi), tihtilugu sebis ta ära mingi suvalise tüdruku, kellega suure nurumise peale auto tagaistmel vanainimeste asja teha. Kui Stradlater aga kogemata Holdeni vana armastuse Jane kohtama kutsub, muutub Holden väga närviliseks teades kuhu see lõpuks välja viib. Holden kisub eluvennaga tülli ja vere paneb veel rohkem keema asjaolu, et Sradlater palub tungivalt Holdenil tema eest kirjeldava kirjandi ära teha(Holden teeb seda, nimelt kirjutab ta oma kadunud venna Allie luuletusi täis pesapallikindast ja paneb tööse sisse tükikese endast) ja hiljem nuriseb veel teost läbi lugedes selle kvaliteedi üle. Selle peale tõmbab niigi armukade Holden pettunult kirjandi ribadeks ja kukub Stradlaterit solvama, elumees paneb talle tou ära ja Holden alistatult(nii vaimselt kui füüsiliselt) pakib oma asjad ja lahkub koolist juba öösel.
Edasine tegevus kulgeb tänavatel, baarides ja vanade tuttavate, suvaliste tüdrukute, õe, õpetajate, taksojuhtide ja paljude teiste kõrvaltegelastega suheldes, kuigi keegi lõplikult Holdeni hingeseisundit ja probleeme ei mõistnud, nad ei vaevunudki teda ära kuulama („Ma tundsin end järsku nii üksildasena, soovisin, et oleksin surnud“, kõlab mõte, mida Holden peast välja heita ei suuda). Rahaga Holden mõistlikult arveldada ei osanud, ta oli pillaja nagu ta vanaemagi ning baarides ringiseigeldes või taksoga sõites ta raha ei lugenud. Samuti leiab Holden, et emad on kõik kergelt peast põrunud ja muretsevad liiga palju, sind mõistmata(rongis sõites kohtab ta üht meeldivat naist, kes jutu käigus selgub , on ta klassivenna ema, ta taipab kelle ema ja teab milline molkus ta poeg on, sellest hoolimata ei ütle ta naisele seda otse näkku, vaid hakkab ajama iba heast , südamlikust ja targast poisist, kes on kõigi iidol , Holden valetas nii et häbi hakkas, ka oma nime kohta, mis teeb tast mõneti ka manipuleerija ja halva inimese ühiskonna lolluse kiuste).
Taksodega sõidab peategelane teose vältel tihti, ta lihtsalt ei suutnud räpaste bussidega pikka maad reisides välja kannatada, samuti võis põhjus olla ka selles, et ta ei teadnud isegi kuhu ta minna tahab ja mida ta üldse elult tahab. Taksojuhtidelt küsis ta alati sama küsimuse: „Kuhu jäävad pardid Tsentraalpargi väikeselt järvelt kui järv külmub?“ Sellist laadi idiootsed küsimused vihastasid juhte alati ja kuigi Holden tahtis nendega klaasikese võtta ja lihtsalt juttu puhuda, ei olnud poisil peale tappa saamise midagi oodata ja „mine koju poisu“, oli konflikti ärahoida soovivate taksojuhtide sõbralik vastus, mis Holdeni järjekordselt mõistma pani, et teda ei mõista siin ilmas mittekeegi(küsimus oli ju tegelikult kujundlik, Holden mõtles selle küsimusega ennast kui parti ja järve kui elu või midagi taolist „sügavat“).
Hinges oli Holden suurim naistekütt maailmas(nagu kõik temavanused arvavad end olevat), reaalsuses aga süütu, ta ei suutnud isegi noore prostituudiga hotellis asja peale saada, kuna tahtis vaid rääkida, soovis et keegi teda kuulaks ja mõistaks, tema küsimused ja litsi äratõukamine tõid pahandusi liftimehest kupeldajaga, kes Holdenit makku pekstes poisi maale peale tagasi tõi ja pealekauba kaseeris lits veel topelt(no on hoor !!). Tegelikult leiab Holden ka mõttekaaslase, kes teda näiliselt mõistab ja enda poole kutsub kui poisil kuhugi minna ei ole(koju ta minna ei taha, sest ema oleks väljakukkumise uudise peale närvivapustuse saanud ja isa oleks piltlikult öeldes olnud kupeldaja hotellist vol.2 ja peksa saamine oleks vast liiga vähe öeldud). Mr. Antolini (jälle mingi õpetaja) on see isik, kes hindab Holdeni head kirjutamisoskust ja raamatusõbralikkust(kusjuures epistel on minimaalne,võtab poissi omal tasandil ja väärilist), nad klapivad suurepäraselt ja Holden jääb ööseks diivanile magama. Oma imestuseks ärkab ta öösel avastades Antolini ta pead silitamast, oh seda pettumist, Holden tõmbab püksid välkkiirelt jalga ja toob ettekäändeks, miks ta peab kiirelt jalga laskma , kohvreid, mis jaama jäid. Pedofiil, kas tõesti, mõtleb Holden ja suures hädas hiilib koju, et ainsat, tõelist sõpra, oma väikest õde Phoebet külstada. Ta ostab viimase raha eest tüdruku lemmikplaadi, kus on peal Robert Burnsi luuletusest vorbitud laul „Kui sa kohtad rukkipõllul, keda armastad “, aga pillab selle maha ja see puruneb kildudeks, tüdruk ei olegi väga kurb ja ei tee sellest suurt numbrit. Phoebe on üldse oma ea kohta väga mõistev, tark, hellatundeline ja liiga hingeline. Holden arutab temaga kooliküsimusi ja seda, mis edasi teha, tüdruk pinnis välja poisi plaanid edaspidiseks, viimases hädas ütles Holden, et tahab seista kuristiku äärel ja kaitsta väikesi lapsi, kes mängivad ja võivad alla kukkuda , just nagu selles laulus(teose peamine sümboolne kujund – Holden tahtis nimelt kaitseda noori sellise labase maailma eest, kus ta ise elab ja kus keegi teda ei mõista või midagi sellist sügavamõttelist). Holden kingib Phoebe-le enne lahkumist punase jahimütsi, mille ta ühe dollari eest teose alguse poole oli ostnud, see punane müts oli kui Holdeni kaitserüü, mille ta igakord üksildust tundes pähe pani ja eriti meeldis talle seda tagurpidi kanda.
Holden vihkas peale kino ja teatri ka ööklubisid ning seal esinevaid võltse staare, kes pidevalt domineerivad. Ta vihkas ka kelnereid, kes tegid ta elu põrguks, kuna talle alkoholi serveerida ei tahtnud(„Maailmas ei leidu sellist öölokaali, kus inimene võiks pikemat aega istuda kaine peaga,“ arvab Holden). Holden seikleb pidevalt mööda linna, sattudes nii muuseumidesse kui baaridesse, ta tömbab traati kõigile, kelle numbreid ta mäletab ja kohtub enamusega neist ka põgusalt teose vältel. Tihti tulevad Holdenile pähe ka jaburad mõtted surmast, tal tekib suur soov puhastada kõik kohad grafitist, mis propageerivad roppusi, iga kord kui ta näeb roppust pühib ta selle kiiresti vahendeid valimata puhtaks kuni mõistab, et roppusi on maailmas liiga palju, et kõiki kaotada ja ideest põgeneda läände, ehitada onn ja elada seal koos oma naisega ja lastega, kes sünnivad onnis ja õpivad seda, mida Holden tahab. Selle mõtte purustab Phoebe, kes Holdenile lõpuks mõistuse koju toob. Teose lõpus astub Holden vastu oma saatusele , läheb koju ja tunneb puudust kõigest, isegi halvast, millest ta teose vältel on jutustanud ning kuni ta surnud pole, elab ta siiamaani rõõmsalt elu lõpuni.....
Loodan, et on abi, ma mälu järgi kirjutasin (lugesin raamatut ammu), osad asjad, nagu näiteks Ackley , Stradlateri ja teiste tegelaste täielik kirjeldus on puudu, sorry !! Ja kindlasti ei saa anda edasi teose miljööd seda kokkuvõtet lugedes, soovitan soojalt teost ise lugeda ja olen päris kindel, et Youtube-s on palju kirjandushuviliste postitatud videosid antud teose kohta, kahjuks või õnneks ainult inglise keeles, natuke laiskadele on vast sellest tekstist ka abi, vähemalt 3-e ikka saab!!!
Greetings from pornstar!!!