Isiksus - radikaalhumanistlik psühhoanalüüs (0)

Isiksus
Erich Frommi
Radikaalhumanistlik psühhoanalüüs
Airin N
X klass
Tartu Raatuse Gümnaasium
Erich Fromm (23. märts 1900 – 18 märts 1980)
Erich Fromm sündis oma vanemate ainsa lapsena 1900. aastal Frankfurdis Maini ääres. Tema isa oli ärimees, vanaisa aga süvausklik rabi. Noorukina uuris Fromm innukalt judaismi pühasid tekste , õppides peale selle ka mitmeid väljapaistva talmudisti käe all. Kõrghariduse omandas Fromm Heidelbergi ja Müncheni ülikoolis. Saanud juba 22-aastaselt filosoofiadoktoriks, täiendas ta end mitmes psühhoanalüüsi harrastavas teadusasutuses. 1926.aastal abiellus ta endast kümme aastat vanema hiljem maailmakuulsaks saanud psühhoanalüütiku Frieda Reicmanniga, kes suhtus Erichisse emalikult ja tegi talle ka pikaajalise psühhoanalüüsi. Nelja aasta pärast nende kooselu siiski lõppes. Aastail 1929-1932 töötas Fromm Maini-äärse Frankfurdi ülikooli Sotsiaaluuringute Instituudis. Tollesse asutusse oli koondunud mitmest sotsiaal- ja kultuurifilosoofist koosnev rühm (H. Marcuse, T. Adorno , J. Habermas jt), keda tuntakse sotsioloogias Frankfurdi koolkonnana. 1933. aastal pages Fromm koos sadade teiste Saksamaa intellektuaalidega Ameerika Ühendriikidesse. Ameerikas oli Fromm lähedastes suhetes endast 15 aastat vanema Karen Horneyga ning arendas tihedat koostööd nimekate psühholoogidega. 1941. aastal avaldas ta oma esimese laia tähelepanu võitnud teose „Escape from Freedom “ („Põgenemine vabaduse eest“).1944. aastal astus Fromm abiellu Henny Gurlandiga ja siirdus naise nõrga tervise kosutamiseks elama Mehhikosse. 1956, aastal avaldas ta suure lugejamenu võitnud teose „The Art of Loving“, mille järel tal polnud enam mingeid ainelisi muresid . 1974. aastal asus Fromm elama Šveitsi. Erich Fromm suri 1980. aastal mõni päev enne oma 80. sünnipäeva.
Sotsiaalsed vajadused
Selleks et mõista inimese sotsiaalset käitumist, tuleb orienteeruda tema vajadustest .

Vajadus suhelda (for relatedness) väljendub püsivate ja usaldusväärsete inimsuhete tarbes.
- Alternatiivid: kas armastada või asuda sümbiootilisse (allutamisel või allumisel põhinevasse) suhtesse .
B. Vajadus ületada (for transcendence). Eneseaktualiseerimise, oma piiratuse ületamise vajadus.
-Alernatiivid: agressioon või looming
C. Vajadus juurte järgi (for rootedness) – püüd kindlusele, seotusele.
- Alternatiivid: oma suguvõsa, klanni kummardamine (natsionalism ja rassism )
Või inimsus, vendlus ja kõige elava austamine.
D. Vajadus samastuda (for identity ) ehk identiteeditarve. Inimesel on vajadus teada, kuhu – millise rahva, kihi, klanni, kogukonna, pere hulka – ta kuulub.
-Alternatiivid: samastada end mingi rahvuse, sotsiaalse kihi, ameti esindajana või arendada endas individuaalsust ja iseolemisoskust.
E. Vajadus orienteeriva ja pühendava süsteemi järele. Selle vajaduse rahuldamisel võidakse klammerduda mingisse sekti või ebausku või arendada endas maailma sügavalt mõistva isiku avataid vaateid.
Kõiki toodud vajadusi võib rahuldada isiksust arendaval või arengut kahjustaval, tervel või neurootilisel moel.
Isiksus ja sotsiaalloomus
Isiksust määratleb Fromm nende päritolu ja omaduste psüühiliste omaduste kogumina, mis teevad ta individuaalselt kordumatuks. Kui sünnipärased omadused vastavad tema käsitluses enamasti temperamendile, siis elu käigus omandatud jooned kujundavad iseloomu spetsiifilise vormi.
Sotsiaalloomus on mingi rühma – rahvuse, klanni, kogukonna, kihi – esindajaile ühine iseloomustruktuuri kese, mis on kujunenud sellele grupile ühiste kogemuste ja seal harrastatud eluviisi suhtetoimes.
Sotsiaalloomuse kuus suunda.
Retseptiivse (vastuvõtliku) iseloomuga isikuile on oma võimete realiseerimise asemel ainsaks mõeldavaks maiste hüvede allikaks välismaailm. Siia rühma kuuluja usuvad, et mõnutunnet andvaid asju saab vaid väljastpoolt. „ Meie aja inimene veedab enamiku oma ajast passiivselt. Ta on igavene tarbija; ta vohmib toitu, alkoholi, sigarette, ettekandeid, raamatuid, seisukohti, filme; kõike tarbitakse, kõik neelatakse alla. Maailm on tema tohutu sisu objekt: suur pudel, suur õun, suur rind . Inimesest on saanud imik, igavesti täis ootusi ja igavesti pettunud“ (E. Fromm. „The dogma of Christ and others esays“, 1963) Repseptiivsed inimesed on passiivsed ja sõltuvad, oodates aina ande teistelt ja välismaailmalt. Mida rohkem inimesi neid ümbritsevad, seda paremini nad end tunnevad . Tavaliselt on retseptiivse iseloomuga inimesed ühiskonna alamkihis: sotsiaaltoetustest elatujad jne. Nende loomul ei puudu ka plusspool, nad on aupaklikud, tagasihoidlikud, järeleandlikud, usaldusväärsed. Kuid kui on plussid on loomulikult ka miinuseid. Selle iseloomutüübi negatiivseteks külgedeks võib lugeda aga alistuvust, madalat enesehinnangut, pelglikkust, sentimentaalsust ja parasiteerivat ellusuhtumist .
Ekspluateeriva loomuga inimesed võtavad ennastusaldavalt, nõudlikult ja võimukalt selle, mis toob neile kasu ning tõotab naudingut. Erinevalt retseptiivse iseloomuga inimestest on ekspluateeriva loomuga inimene varmas vajalikku jõuga võtma. Selle tüübi esindajad on endaga rahulolevad ja üleolevad. Nad vaatavad kadedusega lähikondlaste varandusele, otsides teid selle omastamiseks. Nad eelistavad rikkaks saada pigem tüssamise või varastamise, kui ausa loova töö kaudu. Kui retseptiivsete tüüpide hulgas on valdav enamus masohhistid, siis ekspluateerijate hulgas on enamus sadistid.
Hoiustava (hoiustava, koonerdava, säästva) loomuga inimeste arust napib maailmas hädavajalikke ressursse, seetõttu tuleks koguda aega varusid täiendada ja olla valmis mustadeks päevadeks. Selle tüübi esindajad on külmad, kahtlustavad, pedantsed, varast kramplikult kinni hoidvad, lõpmata kannatlikud, kehva kujutlusvõimega kitsipungad. (Selle hoiaku kõrgperioodiks oli XVIII sajand ja XIX sajandi algu)
Tänapäeval on Frommi arvates levinuim turuhoiak. Turuorientatsiooniga isikute põhiväärtuseks on soodsa tehingu tegemise võimalus. Turuhoiaku inimesed on vahendajad, vahetajad, edasimüüjad, soodsaid ostukohti jahtivad, spekulandid, hangeldajad. Armastus, ametialane edu, tervis, kuulsus ja muu on mingil kujuteldaval viisil omavahel väljavahetatud. Turuhoiaku tüübid on sihikindlad, muutustele altid, tulevikule suunduvad , seltsivad, vabameelsete vaadetega, tegusad, taibukad, noorusliku välimusega . Nende iseloomu pahupooleks on juhusele lootmajäämine, lapsemeelsus, põhimõttelagedus, kerglus, hüperaktiivsus ja kalduvus targutada.
Destruktiivne (lõhkuv) orientatsiooniga isikud on vägivaldsed, sõjakad, neid juhib hävitamis- ja lõhkumistarve, soov teistele halba teha. Selle rühma ehedaimad esindajad on vandaalid , sõjardid ja terroristid . Nad on pühendunud vaid saamisele, valdamisele, endale ahnitsemisele ja kitsile alalhoidlikkusele.
Loov orientatsioon. Fromm samastas selle tüübi psüühilise harmoonia , küpsuse ja tervusega. Loov natuur eelistab kaitsemehhanisme vältides näha asju nii, nagu need tõeluses on. Tervus saab teoks vaid tingimusel, et ollakse avatud, tundlik ja tühi (zeni mõistes). Tervus näib lausa eeldavat loovust – oma võimete ja võimaluste saavutamist nõnda, et ühiskonna hüved suureneksid.
Eskapism
Kuna iseseisvust on väga raske hoida ja vabaduse koormat raske kanda, pageb inimene söaka iseolemise väljakutse eest erinevatesse irratsionaalset laadi uutesse sõltuvustesse. Nii tekib mitu eksapismiliiki.
Masohhistlikud tungid avalduvad oma tühisuse tunde, alistuvuse, alaväärsuse, jõuetuse, enesepõlgamise, enesehaletsuse kujul. Kõiki eelnimetatud tundeid põhjustab sõltuvus välistest jõududest. Masohhist piirab taotluslikult iseenda vabadust kellegi teise – juhi, valitseja, despoodi, ekspluateerija, tagakiusaja, ahistaja – kasuks. Selle hoiaku ilmekateks näideteks on oma õigustest loobumine, orjameelsus ja lömitav lojaalsus. Samuti ka jumaldav, alandlik või teeniv armastus.
Sadistlikud kalduvused on vähem teadvustatud. Tihtipeale võib sadistlik suhtumine olla maskeeritud, isegi deklareeritud headuse ja teiste eest hoolitsemisega.
Sadism on masohhismiga sümbiootiliselt seotud: kumbki osapool vajab eluliselt teist. Sadisti jõud ja kindlustunne põhinevad tema valitseval positsioonil, masohhisti allaheitmisel. Mõni sadist enda meelest koguni armastab alandatud ja valitsetut, olgu see siis abikaasa, sekspartner, laps, sõber, alluv, kerjus või koer. Ta võib neile anda kõike peale ühe – õiguse olla vaba ja sõltumatu. Masohhist püüab end kaotada, otsekui lahustuda millestki ülemast, tähtsamast (pere, kompanii, partei, kamp , klann ). Sadist võib sisimas mõelda, et teda ajendab näiteks kohusetunne või püüd päästa, riiki, firmat, perekonna au, ausa mehe nime. Frommi järgi on niihästi sadism kui ka masohhism autoritaarsuse tunnuseks.
Põgenemine maailmast võib väljenduda ka katses seda kahjustada, toimida hävitavalt – destruktiivse suundumisena. Tühisus- ja alaväärsustundest võib lahti saada ka selle hävitamisega. Nüüd pole varjatud motivatsiooniks enda eraldusest päästva sümbioosi loomine, vaid hävitamisjõu kaudu valitseva seisund taastamine. Maailma hävitamise püüd on meeleheitlik püüe pääseda enese hävitamisest maailma poolt. Just sellelt positsioonilt näivad toimivat islamifundamentalistidest rahvusvahelised terroristid. Destruktiivsus on enamasti alateadlik ja seda realiseeritakse tihtilugu ka õilsalt, kohusetunde, patriotismi, aatelisusena. Vägivallatsevate äärmuslaste enamik on harimatud päevavargad, kellele, „vaenlase“ kahjustamine on ainus viis pääseda oma eksistentsi armetusest. Destruktiivne tüüp õigustab end alateadlikult umbes nii: „Kuna olen võimeline midagi looma, olen sunnitud hävitama. Hävitades tõestan maailmale oma jõudu ja tähtsust. Loodut hävitades ületan oma masendava eraldatuse maailmast.
Automaatse konformismi puhul leiab taas aset individualiteedist loobumine: inimene võtaks kuulekalt omaks mõttemallid, käitumisviisid, valikud ja väärtusarusaamad, mida talle pakuvad sootsiumi eeskujud.
Eskapismi leebemaks viisiks on mitmesugused „argneurootilisuse“ sümptomid (ärrituvus, agressiivsus, irratsionaalsed kujutelmad, apaatia , õpitud abitud, masendushood jne), selle kõige drastilisem vorm on aga pagemine psühhootilisse vaimuhaiglasse.
Kasutatud kirjandus
Kidron, A. (2005) Isiksus. Tallinn: Mondo