Kõigepealt lendavad kohale isaslinnud ning hõivavad territooriumid. Kõige meelsamini otsivad nad hea nähtavusega kohti, et oleks võimalik märgata oma võistlejaid ning üle lendavaid emaslinde. Pesas on harilikult 6-9 muna. Umbes 3,5 nädala möödudes kooruvad munadest pojad. Nad lahkuvad pesast peaaegu kohe, ent lendama õpivad alles 10 päeva pärast. LUMEPÜÜ ISELOOMULIKUD OMADUSED Suvesulestik: Maskeeriv, hallikaspruuni värvi ülapoolega. Keha alapool on aastaringselt valge. Isaslinnul on hästi näha nn. "roosi" punast nahakurdu silmade kohal. Talisulestik: Üleni valge, vaid saba servad jäävad mustaks, isaslinnul kulgeb noka otsast silmani must vöö. Talvel kaitsevad tihedad suled külma eest ning maskeerivad. Jalalabad: Suured ja sulgedega kaetud, lumel jaotavad linnu keharaskuse suuremale pinnale ja hoiavad ära lumme vajumise. Suled aitavad ka temperatuuri hoidmisel. Munad: Üsna suured, tumekollast värvi, tihedalt tumedate laikudega kaetud.
valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. KALJUKOTKAS Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 k g ning emaslinnul 4,55,5 k g. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tumesokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. KALAKOTKAS Välitunnused Kalakotkas on Eesti kotkastest väikseim, samas aga eripäraseima väljanägemisega. Hele alapool, tumedad
Saagiks peamiselt uruhiired, mutid, konnad ja linnud, mõnikord madusid ning suuremaid putukaid; Pesitsemine: rändlinnud, saabub eestisse alates märtsi lõpust. Lahkuvad septembris; Elupaigaks: mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Pesadeks kasutavad vahel suuremate röövlindude vanu pesi; Munetakse 1-2 (väga harva 3) muna, haudevältus 37-41 päeva. KALJUKOTKAS Tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 3-3,5 kg, emaslinnul 4,5-5,5 kg; Toitumine: põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vahel ka halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer, lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist; Pesitsemine: asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid. Pesapuuks enamasti männid, üksikutel juhtudel kuusel või haaval; Munetakse tavaliselt 1-2 muna märtsi esimesel poolel. Pojad kooruvad aprilli teisel poolel. KALAKOTKAS Eesti kotkastet väikseim;
vööt. Koduvarblane. Emaslind. Isaslind. Kuldnokk. musta läikiva sulestikuga mida katavad väikesed valged tähnid Kehapikkus on 2123 cm, kaal 6580 g Tiibade hoosulgede välisservad on heledamad. Sügise poole kaob sulgedelt metalliläige, need muutuvad hallikamaks. Talvises sulestikus on valged tähnid suuremad ning neid on rohkem, kattes kogu keha ja pea. Isas- ja emaslinnul teeb vahet ainult nokatüve värvuse järgi. Isaslinnul on see sinakas, emaslinnul roosa või kollane . Noored kuldnokad on heleda sulestikuga hallikaspruunid.
Kägu Cuculus canorus Cuckoo Kägu http://muusika24.ee/Eesti/item/24992 Lühikirjeldus Suurus: Keha pikkus kuni 40 cm, tiiva pikkus u 22 cm, saba pikkus u 18 cm. Mass: u 100 g Välimus: Kägu sarnaneb raudkullile. Iseloomulik on tema mitmeastmeline saba. Emaslinnu põhivärvitooniks on pruun, isaslinnul on see aga hall. Arvukus : Eestis arvatakse pesitsevat 20...50 tuhat paari. Pesitsemine Sigimisaeg: aprilli lõpp-juuli keskpaik Emaslind muneb 1...3-päevaste vahedega u 20 muna (u 3 g) Munetakse enamasti värvuliste pesadesse, iga emane teatud liigi pessa (eelistatakse linavästrikke). Osa kasuemasid vabaneb võõrast munast, teised jätavad pesa maha ja kolmandad ei reageeri muutusele üldse. Käopoeg koorub harilikult teistest varem, 12. päeval.
Kaljukotkas(Aquila chrysaetos) Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust
märtsis-aprillis.Perekonnas on 2-5 poega.Urust hakkavad nad väljas käima 2 kuu vanuselt.Mäkra ohustavad kiskjad on hunt ja ilves. 3. Linnud Palumets on nõmmemetsaga sarnane, sest mõlemad on suhteliselt linnuvaesed.Siiski võib seal kohata metsist ,musta rähni või metskiuri.Kui palumetsas kuuled iseäraliku kiljumisetaolist häält, siis on see üldjuhul musträhn.Musträhn on peaaegu poole meetri pikkune lind, ta nokk on kollane ning isaslinnul on ka punane lagipea. 4. Kokkuvõte Sain teada , et palumetsal on paris palju seoseid nõmmemetsaga. See on samuti linnuvaene nagu nõmmemets.Sain ka teada , et enamus palumetsas elavad putukad on seotud männiga.Endal pole seoseid palumetsaga. Palumets
Pesitsemist alustab aprilli teisel poolel ja mai algul. Kurnas on 4...8 suurt rohekashalli muna. Koorunud pojad näevad väga rääbakad välja ega meenuta sugugi seda lindu, keda ilu pärast tiikidel peetakse. Pojad lennuvõimestuvad septembri algul. Looduslikke vaenlasi täiskasvanud luigel praktiliselt ei ole. Kühmnokkluik on üks raskemaid lendavaid linnuliike. Tal on kogukas valge keha, oranzhikaspunane nokk ja mustad jalad. Isaslinnul on noka peal kühm. Noored kuni aasta vanused luiged on halli või pruunitähnilise kehaga ja musta nokaga. Tüüpiline eluiga on 7 aastat. Pikim teadaolev eluiga on üle 19 aasta. Vangstuses on teada ka 3040 aastaseid kühmnokki. Toidu menüü koosneb kuni 1 meetri sügavuse asuvatest veetaimedest, sööb ka putukaid ja molluskeid. Teinekord toitub ka maapinnal kasvavatest taimedest. Kühmnokkluik ei ole looduskaitse all. Laululuik: Eestis on laululuik haruldane
Isaslinnu eesselg on linnas. kastanpruun, pea sinihall, põsed ja alapool punakad. Nokk on lühike ja *Metsvint kooniline. Must-kärbsenäpp *Mustpea- põõsaslind Värvulised Laul on musträstal ilus ja väga Isaslinnul on kollane nokk, sulestik Pesitsevad nad salu- ja musikaalne. on must ilmas läiketa. Emaslinnu lodumetsades, nokk on pruunikasmust, sulestik on puisniitudel, maa ja seljalt tumepruun ja kõhualune on linna parkides,
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid
vaatluskohal, kust jälgib allpool nähtavale ilmuvaid saakloomi. Jälgimiskohaks sobivad telefoni- ja elektritraadid ning – postid, aga ka põõsaladvad. Nähes saaki, sööstab maha seda haarama. Mõnikord püüab õhust ka lendavaid putukaid. Siniraag on väga liikuv. Aladel, kus sinirao populatsioon on suur, on ta tavaline teeäärelind. Kraaksatab harva- tavaliselt Pereelu •Siniraod valivad paarilise kevadel •Oluliseks kriteeriumiks paarilise valikul on toitmisoskus, emaslind laseb isaslinnul endale maiuspalasid tassida ning niimoodi seda oskust mõõdab •Siniraag pesitseb enamasti suuremates puuõõnsustes, mis asuvad ca 4-9 meetri kõrgusel. Eriti hästi sobib musträhni vana pesakoobas •Muneb juunis otse pesaõõnsuse põrandale 3-4 mustrita valget muna •Ligi kolmenädalase haudumise järel kooruvad pojad, kes jäävad pessa 25-30 päevaks •Hauduma asutakse kohe pärast esimese muna munemist ning võib juhtuda, et pojad kooruvad eriaegadel ja on suuruselt erinevad
hinnata vähemalt kolmekümnele paarile. Ilmne arvukuse langus algas 19. sajandi viimasest veerandist ja kulmineerus möödunud sajandi 60. aastate lõpul, mil mitme aasta jooksul polnud teateid ühestki edukast pesitsemisest. Olukord hakkas paranema alles alates 70. aastate teisest poolest ja praeguseks läheneb meil pesitsevate merikotkapaaride arv juba 150-le. KALJUKOTKAS Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 3 3,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis,
sarnased. Ta on kõige paremini eristatav hääle järgi. Üldpikkus on salutihasel 11,5 - 13 cm, tiibade siruulatus 17 - 19 cm ja kaalub ta 10 - 12 g. Arvukus Eestis on 50 000 - 80 000 paari ning elab ta kuni 3 aastat PÕHJATIHANE Põhjatihane (Poecile (Parus) montanus) elutseb segametsades. Ta on väga sarnane salutihasega. Must pea, pruunikas üla- ja valge alapool. Kurgu all olev must laik on aga suurem kui salutihasel. Emas- ja isaslinnul on nagu paljudel liikidel raske vahet teha. Pikkust on tal 12-13 cm, tiibade siruulatust aga 17-18 cm ning kaalub ta umbes 10 - 13 g. Teda on Eestis enam vähem 60 000-100 000 paari ja ta eleb 3 aastat. KOKKUVÕTE Selle referaadi koostamisel õppisin ma võtma lauseid lühemalt kokku ja asju oma sõnadega ümber jutustama. Ma õppisin väga palju erinevate tihase liikide kohta ja selle kohta mida nad söövad, kus pesitsevad ja mis on nende nimed ladina keeles,
Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Ülejäänud kuuluvad kõik eri perekondadesse. Kaljukotkast kutsutakse muuhulgas ka lindude kuningaks ja kaljukotkast järgnevalt juttu ka tuleb. Kaljukotkas Välistunnused Kaljukotkas (Aquila chrysatos) on suur suhteliselt saleda kehaga röövlind. Kaljukotkas on jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Eesti suuruselt teise kotkaliigi tiibade siruulatus küündib kuni 230 sentimeetrini. Vanalinnud on tumepruunid heledamate suleääristega roostja lagipea ja ülakaelaga. Sabatüvik on hall mustja tipuga. Vanalindude silmad on tumepruunid. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad. Noorlind on tunduvalt kontrastsema värviga
räästaste alla, aga sinna ei ole nad paraku enamasti oodatud külalised. Iseärasused. Suitsupääsukese üheks iseärasuseks on pikk sabahark. Isastel on natukene pikemad sabasuled ja need on heaks indikaatoriks emaslindudele. Nimelt mida pikemad sabasuled on, seda ,,kvaliteetsem" on isaslind, sest pikk saba on üks immuunsüsteemi tugevuse näitaja. Oluline on veel sabasulgede sümmeetrilisus. Kui suled on erineva pikkusega, võib isaslinnul olla sisemisi vaegusi ja parasiite. Samuti on sümmeetrilise sabaga linnud paremad lendajad. Kuigi ka pesaehitamine on isaslinnu oluline oskus, sest eks paremad ehitajad ole ka paremad poegade eest hoolitsejad, valib emaslind tihti ikkagi pikemate sabasulgedega isendi. Tähtis on saada järglased võimalikult kvaliteetse isaslinnuga. Toidulaud. Toidulaua moodustavad lendavad putukad. Nagu näiteks kärbsed, mardikad, sääsed, parmud, aga ka kiilid ja liblikad
röövlind. Tuuletallaja on haudelind kelle arvukus on viimase viiekümne aasta jooksul oluliselt vähenenud. Tuuletallaja omadused Tuuletallaja välimus on suhteliselt silmatorkav ja teda on lihtne ära tunda. Tuuletallajal on tellispunanae või punakaspruun selg ja pruunid hoosuled. Tuuletallaja isaslinnu ja emaslinnu sulestikus on mõningaid erinevusi, kuid üldiselt on nad üsna sarnased. Isaslinnul on hallikassinine pea vaevaltmärgatava kitsa haberibaga ja hall musta otsaga saba. Emas- ja noorlindude selg on punakaspruun tumedate laikudega ja saba samuti pruun ning kaetud tihedate põikitriipudega. Kõht on neil kollakasvalge tumeda pikimustriga. Tuuletallaja jalad on kuni jooksme lõpuni paljad ja kollast värvi, küüned on tal mustad. Tuuletallaja nokk on tüvikuosast hall ja otsast tumenev. Tuuletallaja on arvatavsti kõige tuntum oma erilise rappelennu poolest. Hea hulk
Naise omad on xx ja mehe omad xy. Inimese geene, mis paiknevad x kromosoomid nim. suguliitelisteks. x>y e. x on suurem, kui y. Y-is on vähem geene, nt. y ei kontrolli kahte haiguse pärandumist, need on värvipimedus e. daltonism ja veritsustõbi, mittehüübivus e. hemofiilia. Inimese sugu määratakse viljastumise hetkel spermis oleva x või y sugukromosoomiga. Sellest ka tõenäosus 50% tüdrukuid ja sama palju poisse. Lindudel on asi vastupidi- st. emaslinnul on x ja y ja isaslinnul on xx ja ei määra sugu. 4. Muutlikus. Pärilik ja mitte pärilik: Mitte pärilik: sõltub keskkonna teguritest: toidust, õhu koostisest, mulla viljakusest, veekogu pH-st. On fenotüübi muutus e. tunnuste muutus, kusjuures genotüüp ei muutu(geenid). Genotüübi osa seisneb siin selles, et ta määrab ära muutlikuse võimaliku ulatuse e. rekstiooni normi. N: puulehtede pikkus ja pindala sõltub valgus tingimustest, toitainetest ja kahjuritest. Samas on võimalik neist
· Eluiga. Keskmine eluiga on 2 aastat, pikim teadaolev eluiga 6,5 aastat. · Toidulaud. Menüüsse kuuluvad putukad ja ämblikud, talvel okaspuude seemned. · Vaenlased. Väikekiskjad ja röövlinnud. · Arvukus. Eestis pesitseb 20-50 tuhat musttihaste paari, Euroopas 6-12 miljonit paari. Kühmnokk-luik Välimus. Kühmnokk-luik on üks raskemaid lendavaid linnuliike. Tal on kogukas valge keha, oranzhikas-punane nokk ja mustad jalad. Isaslinnul on noka peal kühm. Noored kuni aasta vanused luiged on halli- või pruunitähnilise kehaga ja musta nokaga. Kus võib kohata... Kühmnokk-luike võib kohata pea iga veekogu ääres. Eluiga. Tüüpiline eluiga on 7 aastat. Pikim teadaolev eluiga on üle 19 aasta. Vangstuses on teada ka 30-40 aastaseid kühmnokki. Eluviis. Kühmnokk-luik on territoriaalne lind -- olles territooriumi ära valinud, ajab ta konkurendid sealt minema. Ähvardavas poosis
pesa, kuhu on lisatud värskeid puuoksi. Aprilli lõpul on ta pesas 2-4 valget muna, mis on kaetud roostepruunide, hallide või kollaste laikudega. Pojad kooruvad mai lõpul ja lennuvõimestuvad juuli algul. Nende arv sõltub emase toitumistingimustest. Eestis on hiireviu meie arvukaim kulliline, keda hiirteküllastel aastatel on umbes 2000-3000 haudepaari. Kodukakk (Strix aluco) Ta on oma suuruselt ronga ja varese vahepealne. Kodukaku keha on 38cm pikk ja tiivad on isaslinnul 26-29cm ning emaslinnul 27-30cm pikad. Emase kodukaku kaaluks on 430-770g ja isane kaalub 300-600g. Ta värvuses on esindatud valged, pruunid ja kollased toonid. Kodukakul on tumedad silmad, mis vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Ta saba, mis on oma ulatuselt umbes kolmandiku kere pikkune, on pealt tumedam ja alt heledam. Kakul on kollane nokk ja kollakasmustad küüned. Ta toiduks on põhiliselt pisinärilised, kuid ka väiksemad
(Kangur jt 2005:60-61) Faasanikuke värvus on alamliigiti muutlik (Jonsson 1992:182). Sulestiku värvus võib emas- ja isaslindudel suuresti varieeruda. Isased linnud on kirkad, mitmesuguse täpistusega ja küütleva sulestikuga. Nende pea on tumeroheline külgedelt erkpunaste paljaste sagarate ja lokutitega. Isaslinnu kaelus on enamasti valge ja kuklas on tutt. Emaslind on kasvult väiksem, pruunikashall tumedate täppidega. Lindude saba on ristivöötidega ja silmatorkavalt pikk, eriti isaslinnul. (Kangur jt 2005:60-61) Harilikult elutseb ta väikestesse salkadesse hoidudes salude, puuderühmade, hekkide ja suuremate aedadega kultuurmaastikel, talvel ka roostikes, õuealadel ja toitmispaikades (Jonsson 1992:182). Linnud ööbivad puude otsas, eelistades varjulisi kuuski ning toitu otsivad peamiselt maast. (Kangur jt 2005:60-61). Toit on väga mitmekesine, peamiselt taimede seemned, puuviljad, juured, rohelised taimeosad, poegadel ka putukad ja teised selgrootud (Jonsson 1992:182).
võõras muna. Teised linnud võivad ka võõra muna lihtsalt välja visata. Mõlemal juhul on üks käo kahekümnest aastas munetavast munast aia taha läinud. Laululindude pesade rüüstajatena on käod ühed halva mainega linnud. Kägu on küllaltki suur lind, oma suuruse ja välimuse poolest sarnaneb ta raudkullile. Iseloomulik on tema mitmeastmeline saba. Huvitav on ka see, et isas- ja emaslinnu välimus on erinev. Nimelt on emaslinnu põhivärvitooniks pruun, isaslinnul on see aga hall. Käo toiduks on peamiselt putukad, eriti maitsevad talle karvased liblikaröövikud. Lõuna poole lendamist alustab ta juba väga varakult, isegi juuli keskel. Enamik lahkub siiski septembri esimesel poolel. Rändel moodustavad käod salku ja lendavad väga kiiresti. (lisa 16. pilt käost). Laulurästas Laulurästas on Eestis üks ilusama lauluga linde, mõned peavad tema meloodiaid ja esitust isegi kaunimaks kui ööbiku oma. See on andnud talle ka hulganisti nimesid,
aheldunud ning ei ole võimelised meioosis sõltumatult lahknema. *Mida väiksem on geenide vahemaa kromosoomis, seda sagedamini nad koos päranduvad. * Ristsiire võib aheldatust muuta. SUGUKROMOSOOMID JA SUGULIITELISED PUUDED: lk 163-166 * Inimesel on 46 kromosoomi. * Need jagunevad paaridesse 23 paari. * Üks paar on mehel ja naisel erinevad sugukromosoomid. * Ülejäänud 22 paari on autosoomid. * sugukromosoomid on inimestel XX - naistel ja XY- meestel. Lindudel Z Z isaslinnul ja ZW emaslinnul. Uue organismi sugu määratakse viljastamisel: *Meioosi tagajärjel saavad pooled spermidest X kromosoomi ja pooled Y. Sugu oleneb sellest, millise kromosoomiga sperm munaraku viljastab. ********************************************* Y- kromosoom määrab meessoo tunnuste arenemise, kontrollib hiljem spermatogeneesi. X- kromosoom määrab: ainevahetuslikke-, arengulisi- ja vaimseid tunnuseid. X-kromosoomi geene nimetatakse suguliitelisteks, kuna neil
Elupaik ja -viis Elutseb põõsassoodel ja -rabadel, puisniitudel ja hõredates metsades. Toituma lendab tihti põldudele ja kultuurniitudele. Pesitsemine Teder on polügaamne liik, iseloomulik on isaslindude seltsingulised mängud kevadel ja ainult emaslindude osavõtt haudumisel ning pesakonna hooldamisel. Mänguperioodi algus sõltub ilmastikust, varakevadel algab see juba märtsi algul, hiliskevadel võib see alata aga alles aprillis. Mänguplatsil on igal isaslinnul vastavalt tema positsioonile hierarhias kindel koht. Kõige "paremad" linnud on platsi keskel, kehvemad äärealadel. Mäng lõpeb mais. Pesalohu kraabib varjatud kohta maapinda, teinekord vana rohukulu alla või põõsaste varju. Hauduma asub teder mai algul, pesas on siis 7...10 kreemjat tumepruunide täppidega muna. Teder toitub kaseurbadest ja -võrsetest, pungadest, marjadest ja rohttaimedest. Pojad toituvad algul enamasti putukatest. Teder on paigalind. Teder on looduskaitse all.
(ajus) paikneval filtril. Enamasti toimub filtreerimine nii perifeerselt kui ka tsentraalselt. Sensoorse ekspluateerimise mõiste, näiteid. Arvatavad põhjuslikud seosed sensoorse eelsoodumuse, supernormaalsete ärritajate, sensoorne ekspluateerimise ja päästiktunnuste/biosignaalide vahel. Sensoorne lõks. Sensoorse eelsoodumuse (supernormaalsete ärritajate) ärakasutamist oma päästiktunnustes nim. sensoorseks ekspluateerimiseks. N: isaslinnul sinine kurgualune, sest see liik toitub peamiselt sinistest marjadest, seega lihtsam emaste tähelepanu saada. N: noorloomade sarnane pehme, ümmargune välimus, mis maandab täiskasvanute agressiivsust. Mängukarud: mängukarud olid alguses rohkem täiskasvanud karude nägu. Möödunud sajandi jooksul omandasid mängukarud järk-järgult aina “titalikumad” jooned. Katsed näitasid, et väikestele lastele tegelikult “karubeebid” rohkem ei meeldi
Suvel tegutsevad nad varjatult kuusemetsas. Söögimajas toituvad leevikesed on kohalikku päritolu. Leevikese toiduks on puu- ja rohuseemned. Kuuse- ja männiseemneid ei jõua ta käbide seest välja koorida, seepärast korjab ta need üles maast. Pesa ehitab ta metsa- salkude sisse, kus käib vähe inimesi. Pesapuuks valib leevike põhiliselt noore tiheda kuuse. Pesa koosneb samblast ja juureniitidest ning on okste vahele hästi ära peidetud. Mõlemast soost lindudel on pealagi must; isaslinnul on põsed, rind ja päranipuala punased, emaslin- nul pruunid. Leevikeste lauluaeg algab jaanuaris siis on päevad veel lühikesed ja pimeda- võitu. Leevike on üsna usaldav lind. Noored leevikesed õpivad mitmesuguseid laule järele vilistama. q Henn ja leevike J. Oro Henn, pisike poisike, sammus jõele, veest ilusaid kive läks otsima õele. Laululind leevike lepikus hõikas, sügis kaskedelt kollaseid lehti lõikas. ,,Ütle, leevike-lind, miks laulad veel?
annaabi.ee 
