IP-telefoni teenused aruanne (0)

Mida teeksin majanduses teisiti, kui oleksin  peaminister ?
     Valitsuse kodulehel on kirjas, et Eesti Vabariigi peaminister esindab Vabariigi valitsust ja juhib 
selle tegevust. Peaminister juhatab valitsuse istungeid, kirjutab alla valitsuse õigusaktidele, nõuab 
ministritelt seletust nende tegevuse kohta, teeb vajalikel  juhtudel presidendile ettepaneku muuta 
valitsuse koosseisu, esindab valitsust kohtus, juhib riigi  seisukohtade  kujundamist Euroopa 
Ülemkogu  kohtumisteks ning esindab Eestit Euroopa Ülemkogus ja Euroopa Liidu riigipeade ja 
valitsusjuhtide tasandil kokkutulevas nõukogus. Valitsus suunab ja koordineerib valitsusasutuste tööd 
ning kannab vastutust kogu täidesaatva riigivõimu eest. Nii kujutab valitsus eesotsas peaministriga 
endast riigi poliitilist juhtkonda, kes võtab vastu otsuseid täidesaatva võimu nimel. Riigi poliitikat 
kujundab Riigikogu. Valitsusjuhil on palju palgalisi abilisi, ehk terve büroo nõunikke ja sekretäre, kes
tegelevad peaministri alluvuses. Peaministri ülesannete seas on ELi küsimuste siseriiklik 
koordineerimine  ja ta kannab vastutust selle efektiivse kulgemise eest. ( http://www.valitsus.ee/ ?
id=6033). 
     Riigi majandusest rääkides mõeldakse üldiselt riigieelarvet,  maksusid , sisemajanduse 
koguprodukti  (SKP), rahvuslikku koguprodukti (RKP), kaubavahetusest, selle defitsiiti või ülejääki,  
laenusid-võlgasid,  kulusid -tulusid. Riigi majandustegevuse lahutamatuteks  osadeks  on näiteks ka 
sellised suunad nagu  haridus , teadus, riigikaitse ,  sotsiaalkindlustus , meditsiin. Turumajanduslikus 
ühiskonnas, niisuguses, nagu elame meie, toimib majandus üldiselt oma seaduste kohaselt. Valitsuse, 
seega ka peaministri, ülesandeks on riigi majandusse sekkuda vaid sellisel määral, et ära hoida 
majanduse isetoimimise tulemusena tekkivate turgu ja ühiskonna sotsiaalset korraldust takistavate 
nähtuste tekkimist. Loengumaterjalidest saab lugeda, et peamised majanduse ja ühiskonna sotsiaalse 
korralduse kiiret arengut ohustavad tegurid on:
1. mittetäiuslik  konkurents ;
2. tulude ebavõrdne jagunemine ühiskonna erinevate kihtide ja struktuuride vahel;
3. ühiskonna sotsiaalsete vajaduste rahuldamatus (loengukonspekt).
     Turumajandusliku süsteemi reguleerimise struktuuriks Eesti riigis ongi valitsuskabinet ja seda 
juhib peaminister Andrus  Ansip . Temal on Eesti riigiametnikest riigijuhtimisel kõige suuremad 
volitused . Ükskõik millise riigi juhtimine on ülikeeruline, nõuab väga suurel hulgal tähtsate, kiiremat 
majanduslikku arengut, julgeolekut ja sotsiaalset tasakaalu kindlustavate otsuste vastuvõtmist. Meie 
riigikogu ja valitsus koosneb kolme erakonna koalitsioonist. Nendeks on Eesti  Reformierakond  ehk 
peaministri erakond, Isamaa ja Res  Publica  Liit (IRL) ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond.
     Moodustatud valitsuse koalitsioonilepingus on kirjas, et peaeesmärgiks on saavutada Eesti 
rahvastiku positiivne iive sündimuse kasvu, keskmise  eluea  pikenemise ja  elukvaliteedi  tõstmise teel. 
Pikaajaline eesmärk majanduspoliitikas oleks Eesti inimeste jõukuse  suurendamine  senise eduka 
liberaalse  majanduspoliitika  edasiarendamise ja majanduse struktuuri suuremale tootlikkusele 
ümberorienteerimise teel ning efektiivsema energia- ja materjalikasutuse ja teadmiste tootmise läbi. 
Kõik otsused võetakse vastu  konsensuslikult ( http://www.valitsus.ee/?id=1307  ).
     Peamiseks vahendiks riigi majanduse suunamisel on erinevad  maksud  ja toetused läbi 
eelarvepoliitika. Nende läbi toimub loodud väärtuste ümberjaotamine  selliselt , et oleksid rahuldatud 
ühiskonna erinevad vajadused, et areneks ja muutuks  rikkamaks  riik ning kõik ühiskonna grupid 
oleksid enam-vähem rahul. Riigi üldise stabiilse arengu tagamiseks peab  riigieelarve  kindlustama 
muuhulgas  ka hariduse, kultuuri, riigi julgeoleku, keskkonnakaitse rahastamise. 
     Kui üliõpilane (ja ka õpetaja ametit pidanud inimene) pean tähtsaks rääkida lähemalt haridusest. 
Peaministrina suunaksin raha teadus- ja haridustegevusse, kõigile tasemetele – lõpetades  
kõrghariduse, kutsehariduse ja täiskasvanute ümberõppega. Praegu on näiteks kõrghariduse 
omandamisel selline olukord, et kehtiv riiklik toetus, mida ei saa kõik üliõpilased, on pigem 
taskuraha, kuna ei kata isegi kulutusi üürile. Väga paljud üliõpilased peavad seetõttu õpingute kõrvalt
ka tööl käima. Õppimise kõrvalt töötamise (või vastupidi) kogemus näitab, et see ei anna õppetöös 
1
häid tulemusi. Tulevase spetsialisti  kvalifikatsioon , tema teadmised ja oskused saavad olema 
nõrgemad, kui võiksid olla. Suure osa ajast raha teenimisele pühendaval üliõpilasel kulub ka suur 
hulk energiat, mis võiks olla kulutatud õpingutele. Seetõttu võib tihti juhtuda ka see, et õpinguperiood
pikeneb nominaalajast aasta-kahe võrra pikemaks. Kui sellisel üliõpilasel ka õnnestub lõpetada, siis 
võib omandatud teadmiste  kvaliteedis  aeg-ajalt kahelda. Isegi kui üliõpilane suudab lõpetada 
nominaalajaga ei ole õpingutele pühendatud energia sama, kui üliõpilane on õpingute kõrvalt tööd 
teinud. Üldiselt tuuakse heaks näiteks tuuakse sageli Iirimaad, kus Euroopa Liidu toetusi kasutati 
hästi, arendades  haridus - ja teadustegevust ja sellega kogu riiki. Need eurotoetused, mis on praegu 
kasutamata tuleks eesmärgipäraselt investeerida just näiteks haridusse. Nii väike riik kui Eesti, peab 
rohkem väärtustama väga hea haridusega inimesi. Inimene on iga ühiskonna kõige olulisem ressurss. 
Unarusse  ei või jätta ka muid eluvaldkondasid, aga prioriteetseks tuleks tõsta haridus. Samaaegselt 
tuleb luua tingimused, et ei  toimuks  haritud inimeste väljavool riigist. Iirimaa puhul tahtsid ja tahavad
haritud inimesed kodumaale tagasi pöörduda, kui riik on neile vastuvõetavad tingimused loonud. 
     Samuti on väga tähtis ka kutse- ja ümberõpe, mille reformivajadust on avalikkuses mitmeid korda 
mainitud .
     Üks tõsine senilahendamata probleem on regionaalpoliitiline – väikeste, majanduslikult väga 
ebaühtlaselt arenenud omavalitsuste suur hulk. See on asi, millega tegeletakse aeg-ajalt. Eesti 
territooriumi keskmine  asustatus  on väga hõre ning selleks, et eri piirkondade areng ei oleks 
drastiliselt üksteisest erinev, oleks kindlasti vaja muuta territoriaalset jaotust.  Haldusreformi  vajadust 
on rõhutanud  ka Mart Laar intervjuus Võrumaa Teatajale. Samuti peab ta väga oluliseks  eurole  
üleminekut. Mart Laar ütleb, et euro on meie julgeolekule sama oluline, kui oli omal ajal  NATO -sse 
pääsemine  ja see tuleks püstitada eesmärgiks, millele allutatakse kõik teised eesmärgid ja 
valimislubadused (Breidaks, 2008). Arvan, et eurole üleminek on oluline. Kuigi inimesed eurole üle 
läinud riikides on täheldanud elu kallinemist on tugevam  integreerumine  Euroopa Liiduga meile 
kasulik.
     Veel üks aspekt  Reformierakonna  ja Andrus Ansipi nõudmisel koalitsioonilepingusse võetud 
kohustus – füüsilise isiku tulumaksu järkjärguline  alandamine . Üldiselt arvan, et Eesti peaks 
tegelikult võtma suuna  astmelise  e proportsionaalse tulumaksu kehtestamise poole, nagu on see 
paljudes Euroopa riikides. See parandaks väiksema sissetulekuga inimeste olukorda ja tõstaks üldist 
heaolu taset riigis.
      Meediast  ja inimestega rääkides tundub, et on pikka aega arvatud, et Eestil läheb majanduses väga
hästi ja muretsemiseks pole põhjust. Ise olen ka kuulnud peaministrit kinnitamas, et kõik on korras ja 
kontrolli all, ükskõik, mis probleem parasjagu käsil. Äripäeva netiväljaande artiklist  lugesin  Mart 
Laari  kommentaare Eesti Valitsuste tegevusele ja seal ta mainib vajadust „roosad prillid eest ära 
võtta“. Mina  olen sellega täiesti nõus. Kinnitamine, et kõik on korras ja lootus, et probleemid ennast 
ise  lahendavad  ei too endaga kaasa midagi head. Samuti räägib Mart Laar peaministri tegevusest ja 
tegevusetusest. Arvestades seda, et Eesti peaministril on suhteliselt  laiad  volitused peab ta julgema 
teha otsuseid, mis ei ole  esmalt  eriti  populaarsed , aga on vajalikud. Mart Laar ütleb isegi, et Eesti 
põhiseadus  on riigi juhtimise alal keskendatud just tugevale peaministrile. Peaministri ametist 
vabastamine sõltub Riigikogu enamuse selgest tahtest ja presidendil puudub võimalus peaministrit 
ametist vabastada. Valitsuse kabineti moodustamisel on otsuste tegemise õigus peaministril ja talle 
sobimatud kandidaadid võib ta tagasi lükata. Samuti võib peaminister ministreid ametist vabastada. 
Järelikult volitusi peaministril on, aga peab olema ka tahet ja julgust raskeid otsuseid vastu võtta, 
mitte ainult üritada iga hinna eest valitsust koos hoida (Laar, 2005).
     Arvan, et osaliselt on praeguses otsustusvõimetus olukorras süüdi ebaküps demokraatia. Minu 
geopoliitika õppejõud Granada  Ülikoolis nimetas olukorda, mil Eestis on suhteliselt  lühikese  aja 
jooksul olnud 12 valitsust (koos kahe üleminekuvalitsusega) „kontrollitud ebastabiilsuseks“. Õigus 
võib tal olla, et riik, kus valitsus kogu aeg muutub, ei saa olla kõige paremini toimiv. Ise arvan, et see 
on osa protsessist, demokraatia arengust. Arvestades seda, et on olemas  tahe  olla demokraatlik 
heaoluriik läheb meil poliitilises organiseerituses suhteliselt hästi võrreldes riikidega, kus on väga 
2
paljud meile iseenesest  mõistetavad   vabadused  (näiteks sõnavabadus) tugevalt piiratud ning 
valimistel esineb pidev valimispettuse kahtlus, aga siiski peetakse ennast demokraatlikeks. Järelikult 
valitsuste liiga sage  vahetumine /muutumine on küll takistus, aga näitab ka riigi arengut – ei saa 
vähem kui 20 aastaga saata korda sama, mida on mõnedes riikides arendatud mitmeid aastakümneid 
ja sadu aastaid. See, et ajalehe the Economist 2006 aasta demokraatia indeksi järgi ei ole Eesti täielik 
demokraatia, ei ole praegu tähtis. Seejuures tuleb see nii mõnelegi eestlasele üllatuseks, et meid ei 
peeta täielikult demokraatlikuks riigiks.
     Arvestades öeldut peaks paranema peaministri võime teha kindaid otsuseid, kartmata  valitsust 
koost lagundada. Samal ajal tuleks arendada paremat koostööd valitsuses endas, et lahkarvamused 
parteide vahel ei põhjustaks järjekordseid enneaegseid valitsuste vahetusi. Seda kõike ajal, kus oleme 
silmitsi ülemaailmse majanduskriisiga, majanduskasvu aeglustumisega, riigieelarve suure 
puudujäägiga, haldusreformi läbiviimise suutmatusega ja euroraha kasutuselevõtmise võimetusega. 
     Eurorahade kasutamatajätmist on peetud väga suureks ämbrisseastumiseks. Käesoleva aasta 
tõukefondide toetusrahast on ära kasutatud vaid kümnendik. Kuni 2013 aastani on Eestile planeeritud
Euroopa Liidu tõukefondidest 53 miljardit krooni toetust (EPL, 2008). Päevalehe artikkel rõhutab 
nende rahade kasutamisvajadust. Leian, et see on midagi, mida valitsus peaks suutma teha, 
investeerides just nendesse valdkondadesse, mis on Eesti tuleviku suhtes tähtsad, näiteks  eelpool  
mainitud teaduse ja hariduse valdkond. 
     Lõpetuseks ütlen, et erinevalt koalitsioonilepingus kokkulepitust pean mina õigeks vähendada 
liigset liberaalsust majanduspoliitikas ja kehtestada tugevam kontroll, millega säiliks Eestil kontroll 
oma riigi majanduse üle (niipalju kui see on võimalik Euroopa Liidu tingimustes) ning parandada 
otsustusvõimet riigijuhtimise tasandil kartmata järjekordset valitsuse lagunemist.
Kasutatud allikad: 
Loengukonspektid
The Economist Intelligence  Unit   democracy index 2006
http://www.economist.com/media/pdf/Democracy_Index_2007_v3.pdf
Breidaks, Arved. 4.11.2008. Võrumaa  Teataja . Tõehetk: valitsus ei suuda lubadusi täita
http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=8337
Laar, Mart. 1.11.2005. Äripäev  Online. Kas ol a või näida peaminister? 
http://ap3.ee/Default2.aspx?PaperArticle=1&code=3026/arv_kolumn_uus_302601