Inimene kui looja, inimene kui hävitaja (1)

Inimene kui looja,
inimene kui hävitaja
Ma arvan, et inimesed on enamasti ilusad ja head, sest headus on osa inimese olemusest, tema loomupärasest inimlikkusest. Inimese teeb ilusaks tema hinge rikkus, kuid tänapäeva tarbimisühiskond on selle rikkuse hävitanud. Poed on täis kaupa, mida keegi ei jõua tarbida. Tänavad on täis autosid, nii et seal pole võimalik jalakäijana liigelda. Igalpool ainult asjad, asjad ja asjad. Mulle tundub, et olulised on ainult materiaalsed väärtused, mille oleme iseendale sihiks võtnud. Olen kuulnud , et paljud inimesed juhinduvad motost: „Võitjana sureb see, kellel on kõige rohkem asju.“
Kristliku maailmavaate järgi on Jumal looja, kes lõi taeva, maa ja inimese. Algas inimese ja looduse vaheline koostöö. Inimene sõltus loodusest ja sai temalt kõik eluks vajaliku. Tänuks selle eest ei püüdnud inimene loodust hävitada, vaid hoidis ja kaitses seda. Kahjuks on nüüd saanud tegelikkuseks vastupidine olukord. Olen arvamusel, et paljud inimesed ei oska enam lihtsatest asjadest rõõmu tunda ja ei väärtusta enam looduse võlu. Vaadates kooliaknast välja, märkan ma taevalaotuses lendamas linde. Neid on huvitav jälgida. Tunnen end hingelt rikkamana, vaba ja õnnelikuna. Loodus võib pakkuda palju rõõmu, aga kuna me oleme ümbritsetud asjadest, ei oska me enam loodust enda ümber märgata. Asjade maailm on liiga suur ja meie hinge rikkus seevastu aina väiksem.
Inimene on olend, kes on pidevas arenemises ja loomises. Inimene loob midagi väliste mõjutuste abil. Iga kogemus mõjutab ja kujundab inimese olemust. Kui inimene on midagi loonud, tuleb tal ka selle eest midagi või kedagi hävitada või ohverdada. Luua ei saa ilma tagajärgedeta. Toon näite moeloojast, kes tahab toota loomanahast rõiva kollektsiooni. See looja on loomakaitsjate jaoks hävitaja, kuid tema enda jaoks on ta ikkagi looja.
Kes me oleme? Loojad või hävitajad? Inimesed ise ei pruugi sellest aru saada, aga kui mõtlema hakata, tuleb välja, et me oleme kõik ühed suured maailma hävitajad. Me kõik anname oma panuse maailma hävitamisele, olgu see siis suur või väike. Muidugi ei vii kommipaberi mahaviskamine veel maailma hävimiseni. Aga kui mõelda, et seda teeksid kõik maailmas elavad inimesed, tekiks katastroof. Nii kuhjuvadki need pealtnäha nii väiksed asjad ja meie loodus on reostunud . Samuti aitab iga autoroolis inimene kaasa õhu reostusele. Meil ei ole enam puhast õhku, mida hingata, sest inimene hävitab seda enda loodud masinatega. Mis on siis lõppude lõpuks tähtis? Kas jõuda soovitud sihtpunkti või nautida värsket õhku?
Inimesed hävitavad endid nii kaudselt kui otseselt. Hävitades metsi, taimi, loomi, linde, kalu, õhku, hävitame samas ka ennast. Kui me samamoodi jätkame, oleme varsti ainus liik maakeral ning õige pea pärast seda ka ise hävinud. Kas sureme külma, kuuma, veeuputuse või nälja tõttu – ei oska öelda, kuid elu ei saa säilida tingimusel, et planeedil Maa ei ole kedagi peale meie.
Me oleme iseendale loonud selle maailma. Maailma, mis ootab ja kannatab ja loodab. Niisiis oleme nii loojad kui lõhkujad. See on meie saatus ja paratamatu osa inimkonnast. Me loome iseendid teostades oma tegelikke minasid. Me loome endile ideaalid ja eesmärgid, fantaasiad ja elud . Soov olla need, kes me tegelikult oleme, annab jõudu arenemiseks .
„Looja loodud inimene on kui kunstiteos ja inimese loodu vaid killuke selle peegeldusest“, on öelnud üks filosoof . Mina arvan, et inimene on inimene, olenemata sellest, kas ta loob või lõhub ja loodan, et üha enam ja enam hakkavad inimesed tähelepanu pöörama loodusele ja tundma ennast osana loodusest.
Eva Hein
11A