Inimene ise on oma õnne kõige suurem vaenlane (0)

Inimene ise on oma õnne kõige suurem vaenlane
Inimesed kas teavad, mida nad elult tahavad, või ei tea, ent see on üldiselt kõigile omane – soov olla õnnelik. Ei ole võimalik luua ühest õnne definitsiooni, mis on ilmselt kõigi jaoks erisugune. On olemas Andreseid, kes püüdlevad õnne poole, rabades tööd ja näevad põrguvaeva, üritades garanteerida sellega oma perele head väljavaated ja võimalused. Samuti ka hoopis vastandlikke Pearusid, kes on pigem hedonistlike kalduvustega, väärtustades hetkenaudinguid ja põnevaid sündmusi. Mõne üksiku inimese puhul tundub, et õnn on kaasa sündinud ning pole midagi muud kui läbi elutee Fortuuna kaitsva tiiva all kulgeda. Teiste elus on aga tõuse ja mõõnu, nemad peavad pidevalt pingutama, et heale järjele jõuda. Kuid kas Vargamäel oli üldse võimalik saada üdini õnnelikuks ning mis neid inimesi selle juures takistas?
Õnnelikke, kellel kõik tööd vilja kannavad ning alati veab, on vähe. Enam paistab olevat aga inimesi, kellel kõik viltu veab. Kuid leidub ka selliseid, kes ebaõnnestumistest suurt lugu ei tee ning naeratades uuesti proovivad. Ka see jätab vahel mulje, et tolle inimesega ei juhtugi midagi halba ning eluraskused teda ei puuduta . Niisugusena paistis sauna Mari, kes ka kontimurdvat tööd tehes rõõmsameelne ja elujõuline oli. Kuid võib öelda, et väikeste eranditega on igal inimesel oma Vargamäe – mingi ületamatuna tunduv eluraskus või koorem, millega võitlema peab ning mis mitte kuidagi ei taha järele anda. Mari elus sai selleks Jussi vabasurm ning igavene süütunne oma kunagise unistuse, perenaiseks olemise, pärast. See rõhuski teda romaani „Tõde ja õigus“ esimese osa lõpuni ning endisest elurõõmsast Marist oli järele jäänud hoopis keegi muu – eelkäija Krõõda sarnane melanhoolne igavene kannataja. Selle asemel, et olukorraga leppida ning ehk oma uuest elurollist rõõmu tunda, hoidis endine saunatüdruk endas süüd igavesti ning ei mõistnud, et tema peresse pääsemise ihalused ning Jussi hooletusse jätmine olid vaid inimlikud.
Inimene on nii kangesti tark ja ettenägelik olevus , oskab teha vahet halval ja heal ja tahab endale alati parimat. Teoorias peab see paika, ent praktikas kipub meeltesegaduses indiviid eksima ja vääratama. Miks ei käituta alati hästi, eetiliselt, mis loogilise järeldusena peaks viima õnneliku eluni. Võib-olla puhtalt laiskuse pärast. Milleks pingutada? Paistis, et nõnda mõtles Oru Pearu, kes tööd rügada ega alati heaga katsuda ei viitsinud. Oma kavalate võtetega teenitud jõukus teda ülima meelerahuni ei viinud, kontrastiks igavale argielule meeldis talle eelkõige Andresega rehnutti pidada ning konfliktidest võitjana väljudes külameeste austust nautida. Pearu vimkad aga tirisid enda võrku peagi ka senini tõe ja õigusega alati ausalt võidelda püüdnud Andrese ning muutusid rutiinseteks kohtuskäimisteks ning igaveseks vaenuallikaks, mis mõlemale perekonnale vaid lõpuks muret tekitas.
Andrese elu eesmärgiks ning suurimaks õnne väljundiks oli tema Vargamäe. Mehel olid suurejoonelised plaanid teha kehvast maast viljakandev korralik põllumaa ja rajada jõukas talu paljude järglastega. Andres lootis, et tema lapsed, kes Mäe talus üles kasvavad ning Vargamäele oma nooruse pühendavad, viivad ellu selle, mida ta ise oma eluajal ei suuda. Lapsed aga pagesid kodust kohe kui täiskasvanuks said, sest Andres ise oma töömurdmise ja range, külma olekuga hävitas noorte armastuse Vargamäe vastu, mis on nendesse enamasti vaid kurbi või raskeid mälestusi jätnud. Neid tulevikuks ette valmistades võttis Andres endalt ja Vargamäelt oma unelmate tuleviku.
Romaani „Tõde ja õigus“ peategelased ei leiagi oma õnne. Tegelikult näevad nad seda oma unenägudes käegakatsutavana, kuid ärgates külma higiga laubal, teavad nad, et õnn pole neist kunagi kaugemal olnud. Võimatu maa, Vargamäe, ei lase kellelgi elada rahus , see ei lase puhata ega leida aega enese ning armastust teiste jaoks, sest Vargamäe pigistab inimese elumahladest nii tühjaks, et ainult nõrk, habras vaim jääb õrnalt sisse värelema. Sellised poolikud inimesed elasid seal Vargamäel, lõputust tööst kurnatud kehade ja hingedega.