India (0)

  Suurbritannia ülemvõimu kehtestamine Indias
16. sajandil tekkis Põhja-Indias Suurmoguli riik. Padišahh Akbar Suure valitsemisajal saavutas riik õitsengu, mis kestis kogu 17. sajandi. Vallutati peaaegu kogu India. Arenes nii majandus kui kultuur. Samal ajal alustas Suurbritannia India hõivamist. Ta lõi oma armee , mida juhtisid inglise ohvitserid . Sõduriteks olid kohalikud- sipoid . Kohalike vürstidega sõlmitud kokkulepete ja sõjalise jõu abil laiendati Suurbritannia mõju ja nõrgendati Suurmoguli riiki.
India Inglise Ida-India Kompanii võimu all
India valitsemise üldised alused määras kindlaks Suurbritannia parlament . Kuid parlament ja Briti valitsus ei sekkunud konkreetsetesse probleemidesse. Need jäeti Ida-India Kompanii direktorite nõukogu ja India kindralkuberneri hooleks.
Ida-India Kompanii oli Indias huvitatud eelkõige kohaliku tooraine kasutamisest Suurbritannia tööstuse arendamiseks . Indiast veeti välja puuvilla , kanepit, salpeetrit, džuuti, teed, oopiumi jmt. See osteti kokku india talumeestelt, aga rajati ka ise istandusi. Väljaveetud toorainete asemele toodi Inglise kaupu, eriti tekstiili. India käsitöölised ei suutnud nii odavalt toota ja laostusid. Laostusid ka talupojad, kes pidid maksma makse, aga ei saanud oma töö eest õiglast tasu. Inglismaa kristliku kiriku mõjutusel püüdsid Ida-India Kompanii ametnikud levitada Indias euroopa tsivilisatsiooni. Keelustati mitmed Indias levinud tavad; näiteks vastsündinute tapmine , lesknaiste põletamine, usuvahetajate ilmajätmine pärandist ja kaotati orjapidamine. Hakati ehitama raudteid ja telegraafiliine, rajati euroopalikke koole ja trükikodasid, järjest rohkem hakkas ilmuma ajalehti ja raamatuid. Asjaajamises muutus valitsevaks inglise keel.
Sipoide mäss
Fanaatikute üleskutsed muistsete kommete ja usutavade kaitseks seostusid salanõuga inglaste minemaajamiseks Indiast. 1856. aastal hakati külast külla kandma leivakakukesi, mis olid saadiku tunnusmärgiks. Saadikud ise jutustasid sellest, et oli vaja ära ajada inglased .
Rahutud meeleolud levisid ka sipoide hulgas, kelle seas oli ka hindusid ja moslemeid. Nad ei tahtnud, et neid saadetaks sõdima kodukohast kaugele. Nad nõudsid inglastega võrdset kohtlemist ja neid ei rahuldanud ei palk ega toit.
Mäss algas 1857. aasta kevadel bengali sipoide üksustes, kus oli üsna vähe inglise ohvitsere ja nõrk distsipliin . Sealt kandusid rahutused teistesse India piirkondadesse.
Inglaste sõjaline ülekaal aga pääses peagi maksvusele. Mässukolded likvideeriti. 1859 aastaks oli rahu taastatud.
INDIA ARENG PÄRAST SIPOIDE MÄSSU
19. sajandi viimastel aastakümnetel kiirenes India areng märgatavalt. Ettevõtlikud inimesed rajasid sadu istandusi, vabrikuid ja tehaseid. Ehitati tuhandeid kilomeetreid raudteid. Kiiresti kasvas India kaubavahetus teiste maadega, eriti Inglismaaga. Sajandi lõpul jõudsid Indiasse paljud euroopa tsivilisatsiooni hüved: auto, kino , elekter . Euroopaliku hariduse levik soodustas India kultuuri uut tõusu. 19. sajandi I poolel oli selle silmapaistvaks esindajaks bengali kirjanik ja ühiskonnategelane Ram Mohan Roy, paljude keelte tundja ja uurija, Hindu kolledži ja mitme ajalehe rajaja. Tema õpilaste ja järelkäijate tegevus lõi 19. sajandi II poolel soodsa pinnase paljude uute talentide esilekerkimiseks. Neist tuntuim on Rabindranath Thākur- kirjanik ja kultuuritegelane.
19. sajandi lõpul kujunesid Indias soodsad tingimused rahvusliku liikumise tekkeks. Kujunenud esialgu piirkonniti, rajas liikumine 1885. a. ülemaalise India Rahvuskongressi, millest sai India juhtiv poliitiline partei. Tema programm oli mõõdukas, reformistlik.
Vastukaaluks hindude juhitud India Rahvuskongressile lõid moslemid 1906. a. Moslemi Liiga.
20. sajandi algul tekkis Indias mitu liikumist, mis olid suunatud Suurbritannia ülemvõimu vastu: võitlus omamaise eelistamise eest, inglise kaupade boikoteerimine, liikumine omavalitsuse eest. Inglaste reformikatsed ei andnud loodetud tulemusi.
Esimese maailmasõja aastail hakkasid Indias populaarsust võitma Mahatma Gandhi ideed vägivallatust vastupanust Suurbritannia ülemvõimule ning mittekoostööst inglastega.
 
Sipoide mässul olid tõsised tagajärjed. Lõppes moguli riigi eksisteerimine. Lõppes ka Inglise Ida-India Kompanii tegevus. India läks Inglise otsese võimu alla. Inglismaa kuninganna Victoria kuulutati India keisrinnaks.
India areng pärast sipoide mässu
19. sajandi viimastel aastakümnetel kiirenes India areng märgatavalt. Ettevõtlikud inimesed rajasid istandusi, vabrikuid ja tehaseid. Ehitati tuhandeid kilomeetreid raudteid. Kasvas ka kaubavahetus teiste maadega. Sajandi lõpul jõudsid Indiasse paljud tsivilisatsiooni hüved: auto, elekter, kino.
19. sajandi I poolel oli silmapaistev kirjanik ja ühiskonnategelane Ram Mohan Roy. Ta oli paljude keelte tundja ja uurija, Hindu kolledži ja mitme ajalehe rajaja.
19. sajandi lõpul kujunesid Indias soodsad tingimused rahvusliku liikumise tekkeks.
 
Tänapäeval.
India Vabariik on riik Lõuna-Aasias, rahvaarvu poolest Hiina järel teine riik maailmas. Seal elab üle miljardi inimese, kes kõnelevad rohkem kui 100 keelt.
Eurooplase jaoks kõige harjumatum on indialaste hoolimatu suhtumine hügieeni. Kolkatas on üks imposantne seitsmekorruseline hoone, millel kiri:"Üleriigiline puhtuse ja hügieeni instituut". Miskipärast on ka selle maja ümbrus täpselt sama räpane kui kogu ülejaanud linn. New Dehliga ei anna Kolkata't muidugi võrrelda. Seal on piirkondi, kus kõik müürid ja majaseinad on umbes meetrikõrguselt tugevalt erodeerunud. Kuna sellist leiutist nagu peldik, suurem osa rahvast ei tunnista, siis mehed lihtsalt kusevad vastu seina ja naised kükitavad tänaval ja õiendavad oma asju pika sari varjus. Sestap ringi jalutades on mõistlik hoida keset tänavat, kuna seal on junnide kontsentratsioon väiksem.
Üldiselt korjavad õhtumaisest kultuuriruumist pärit rändajad varem või hiljem üles mõne kurja bakteri, mis nende sisikonna pahupidi pöörab ja peldikust võib saada enimkülastatud vaatamisväärsus. Nõuka ajal elanud inimestele on seal muidugi palju nostalgilist, minule isiklikult tuli lapsepõlv meelde ja juhtum kuidas Karksi -Nuia bussijaama peldikus üks proua kunagi läbi põranda vajus ja otse lampkasti kukkus. Hiljem pidi Valga Tallinna liinil sõitnud bussijuht kogu tee ust lahti hoidma. Indias bussijuhtidel sellist kysimust ei teki, suuremal osal bussidest ja rongidest ei olegi võimalik uksi sulgeda. Aga jah söögist. Mina sõin ilma suuremalt valimata pea kõike, mida tänavalt saada oli. Teise nädala alguseks olin juba valmis uskuma, et mind need India patsillid ei murra. Aga vara rõõmustasin. Pauk tuli sealt, kust ma seda poleks osanud oodata. Varanasi - New Jalpaiguri rongis vennastusin India sõduritega, kes mulle külalislahkelt viskit pakkusid. Viski on Indias tõeline staatuse sümbol. Kuna viski on kallis, siis suudavad seda endale lubada ainult väga kõvad mehed. Nii rongipersonal meid ka kohtles, restoranvaguni teenistujad tõid meile topeltportsud, vagunisaatja kysis eriti tihti, kas meil on ikka kõik hästi ja rongilaulikud laulsid eriti ilusasti ja pikalt. Viskist ei jää keegi haigeks, eriti kui tarbida sama suuri koguseid kui indialased, kes juba peale kolmandat pitsi silmad pahupidi ajavad. Kogu kurbloolisus seisnes selles, et härrad lahjendasid seda mingi kahtlase kraaniveega, mis mulle ka saatuslikuks sai. Oli plaan Darjeelingu lähedale mägedesse matkama minna, aga sinnasamasse, linna kõige odavama hotelli peldikusse, ma selle plaani välja pasandasin ja pärast kallasin veel vett peale ja nii kaks päeva järjest.
Transpordist. Rongisõit on uskumatult odav. Näiteks 33 tunnine, 2150 kilomeetrine, loksumine Kolkatast Mumbaisse maksab Eesti rahas umbes 130 krooni! Ka takso ja riksahinnad on väga mõistlikud, kui jätkub viitsimist tingida. Mina selles väga osav ei ole. Lonely Planetis oli selge sõnaga öeldud, autoriksa lennujaamast lähiliinide rongijaama maksab 15 ruupiat. Riksamees kysis sada. Mina arvasin, et sada on liiga palju ja vennike oli nõus taksomeetri sisse lülitama. Siis ma võin ise veenduda, et hind on selline. Istusin masinasse, vana surus gaasi põhja ja andis tuld, aga ülla-ülla, taksomeetrit sisse ei lülitanud. Kui ma püüsin tema tähelepanu sellele juhtida siis tegi ta näo nagu ei kuuleks mind ja litsus ainult gaasi. Kohale jõudes, selle asemel, et selliga väitlema hakata, arvutasin hinna kroonidesse, mis tähendas et summa tundus ikka naeruväärselt väike ja maksin ära. Hiljem, aru saades kui lollilt olin ma jälle petta saanud, kasutasin esimest ja viimast korda selle reisi jooksul vägivalda ja virutasin endale vastu lõugu. Alumine lõualuu valutas pärast pool päeva. Vat nii juhtub kui oma hingeõnnistuse eest hoolt ei kanta . Veidike leevendas minu maailmavalu teadmine, et rongipilet Mumbay kesklinna(30 km) maksab seitse ruupiat
(1,75krooni)