India köök (1)

LASSID
Lassid on Indiast pärinevad jogurtipõhjalised joogid, mis aitavad leevendada põletavate maitseainete toimet. Lassi sisaldab alati ohtralt purustatud toidujääd, mis aitab organismi jahutada. Lassit võib meie toidukultuuris pakkuda ka järelroana, serveerides seda eelnevalt sügavkülmas hoitud kõrgetest klaasidest ja pikavarrelise teelusikaga varustatuna.
Indias elab palju rahvaid, suure maa-ala looduslikud ja klimaatilised tingimused on eri paikades erisugused. Paljud usundid on toitlustamise suhtes rangete nõuetega. Selle kõige tagajärjel ei ole olemas ühtset india kööki.
Kuigi looduslikud eeldused toiduainete tootmiseks on enamikul maal väga head, on paljude Indias elavate inimeste toit kehv . Mitmed usundid keelavad liha ja igasuguse lihasaaduste , isegi kalade, munade ja piima tarbimise. Seepärast on hulk rahvast puhtakujulised vegetaarlased ja söövad peamiselt riisi, putrusid, aedvilju. Kellel piima kasutamine on lubatud, need söövad ka piima ning piimasaadusi, eriti jogurtit ja võid. Teised saavad valguallikana ainult kaunvilju ja pähkleid, lehmapiima aset täidab kookospähklipiim. Praetakse taimeõlide ja rasvadega.
India on haruldaste aedviljade maa: ananassid, kookospähklid, datlid, mangod, baklazaanid ja paljud teised, meil värskena vaid harva nähtavad viljad on Lõuna- Indiast päris igapäevased rahvatoiduained. Kuid piim ja liha puudujääke need ei suuda katta.
India toidu eriline võlu on selle maitsestamine . Indias kui vürtside kodumaal osatakse hästi vürtse nii segada, et nende mõjul toiduainete parimad omadused ilmsiks saavad. Siit on pärit üle maailma levinud curry- pulber- kuni kahekümne vürtsi segu, mis riisi-, kala-, aedvilja - ning lihatoitudele väga meeldiva maitse annab, neid eriti terava või kibedamaitseliseks tegemata.
Süüakse sõrmedega, ilma pulkade, kahvli või lusikata. Pärast sööki pestakse sõrmed laual oleval veekausikeses.
Söögikord lõpetatakse enamasti beetli närimisega. See on mõrkjas aine, mis valmistatakse värsketest beetlipipra lehtedest, areekaseemnetest ja pähklitest ning mõjub ergutavalt.
SLAID 1,2
3000 km pikkuselt põhjast lõunasse sirutuv India on koduks enam kui miljardile eri rahvusrühmadesse ja kuuluvatele ning erinevais keeltes kõnelevale inimesele, kelle igapäevase elu ja söögiharjumuste üle valitsevad väga mitmed usundid. Indiat on korduvalt koloniseeritud, sealjuures erinevate riikide poolt.
Rahvastikust enamus on hindud , kes ei söö veiseliha , kuna veis on püha loom. Nad ei söö ka sealiha , kuna siga on nende uskumuse järgi roojane. Osa elanikkonnast, nimelt muhameedlased , ei söö sealiha usukeeldude tõttu. Nii koosnebki India elaniku toidusedel peamiselt köögiviljast, riisist, leivast ja maitseainetest. Jõukamad saavad endale lubada ka kana - ja lambaliha , millest valmistatakse hautisi ning varda- ja pajaroogi.
Kõik toiduained, kui neid ise ei kasvatata, hangitakse iga päev turult , tänakauplejatelt ja poodidest . Kuna mitmed ususätted piiravad naiste tänavatel liikumist ning autot juhtiv naine on Indias suur haruldus, tegelevad toiduainete ostmisega sageli mehed. Muu toiduga seonduv kuulub juba naise ülesannete hulka ning selleks kulub neil tähelepanuväärne osa päevast, eriti kui arvestada, et kõik maitseained jahvatatakse ja segatakse iga söögikorra jaoks eraldi.
Tugevad ja põletavad maitseained ongi see, mida võib lugeda kogu India köögi ühiseks teguriks. Üheks maitsestamise eesmärgiks on inimorganismi tegevuse mõjutamine. Tshillipipar ja mitmed põletavad maitsesegud kiirendavad ainevahetust ja tekitavad higistamise , kergendades kuumuse talumist. Teine, eluliselt veelgi tähtsam on toiduainete säilitamine toidubakterite surmamise abil ning sellega elanikkonna ellujäämise tagamine.
Parimateks bakterisurmajateks on sibul, küüslauk, pune ja vürtspipar ehk piment, millest igaüks ka üksinda piisavalt suurtes kogustes kasutatuna tapab kõik toidu riknemist põhjustavad bakterid. Need ja veel mitmed muud vürtsid, mida enamasti pruugitakse segudena, korvavad nii Indias kui ka mujal Aasias edukalt toiduainete säilitustingimuste ja puhta joogivee puudumise..
Piirkondlikud erinevused.
Põhjapoolsed, teistega võrreldes suhteliselt jahedama kliimaga osariigid eelistavad riisi- ja lihakihtidest koosnevaid roogi, rohke hapukoorega valmistatud lihahautisi üldnimetusega korma ja vürtsikaid lihapalle nimega kofta või köfte. 3000 km pikkuselt põhjast lõunasse sirutuv India on koduks enam kui miljardile eri rahvusrühmadesse ja kuuluvatele ning erinevais keeltes kõnelevale inimesele, kelle igapäevase elu ja söögiharjumuste üle valitsevad väga mitmed usundid. Indiat on korduvalt koloniseeritud, sealjuures erinevate riikide poolt. Kõik see ühtekokku teeb Indiast kulinaarse paabeli, mis pakub nagu küllussarvest erinevaid maitseid, söögikombed ja toidueelistusi, mis vahelduvad sõltuvalt geograafilisest piirkonnast, elanikkonna jõukusest ning nende kultuuri- ja usutavadest.
Rahvastikust enamik ei söö veiseliha, kuna veis on püha loom. Nad ei söö ka sealiha, kuna siga on nende uskumuse järgi roojane. Osa elanikkonnast, nimelt muhameedlased, ei söö sealiha usukeeldude tõttu. Nii koosnebki India elaniku toidusedel peamiselt köögiviljast, riisist, leivast ja maitseainetest. Väärtuslikemateks ning seetõttu ka jumalatele ohverdamist väärivateks toiduaineteks peavad hindud piima, jogurtit, selitatud võid, riisi, nisu, mett ja mungube
Kõik toiduained, kui neid ise ei kasvatata, hangitakse iga päev turult, tänakauplejatelt ja poodidest. Kuna mitmed ususätted piiravad naiste tänavatel liikumist ning autot juhtiv naine on Indias suur haruldus, tegelevad toiduainete ostmisega sageli mehed. Muu toiduga seonduv kuulub juba naise ülesannete hulka ning selleks kulub neil tähelepanuväärne osa päevast, eriti kui arvestada, et kõik maitseained jahvatatakse ja segatakse iga söögikorra jaoks eraldi.
Maitsestamise tähtsus
Tugevad ja põletavad maitseained ongi see, mida võib lugeda kogu India köögi ühiseks teguriks.. Tegelikult on maitsestamisel Indias ja ka teistes kuuma kliimaga riikides hoopiski sügavam taust. Üheks maitsestamise eesmärgiks on inimorganismi tegevuse mõjutamine. Tshillipipar ja mitmed põletavad maitsesegud kiirendavad ainevahetust ja tekitavad higistamise, kergendades kuumuse talumist. Teine, eluliselt veelgi tähtsam on toiduainete säilitamine toidubakterite surmamise abil ning sellega elanikkonna ellujäämise tagamine. Parimateks bakterisurmajateks on sibul, küüslauk, pune ja vürtspipar ehk piment, millest igaüks ka üksinda piisavalt suurtes kogustes kasutatuna tapab kõik toidu riknemist põhjustavad bakterid..
KORMA
Kormaks nimetatakse ka selle roa valmistamisel pruugitavat erilist maitsesegu.
TANDOORI
Nii tähistab tandoorikana tuntud kanarooga, mis enne tandoor-ahjus küpsetamist väga pika aja vältel maitsestub vürtsika seguga sissemääritult. Teised tuntuimad tandooriroad on lambakarbonaad, vardaroad sekkh kebab , malai kebab ja salmon tikka. Tandoor on Põhja-Indias, eriti aga Punjabi ümbruses tuntud maa sisse kaevatud suur ümmargune saviahi, mis kivisöe jõul kuumeneb uskumatult tuliseks.
GHEE
Kuna India variandi algmaterjaliks on sageli mitte lehma-, vaid vesipühvli piim, on ghee ja sellega praetud toidud mõnevõrra erilise maitsega. Ka pole välistatud, et ghee mõnikord siiski on ka natukene rääsunud.
Endisaegadel võisid gheed endale lubada vaid väga rikkad ja kõrgest soost hindud. Vähem rikkad pidid leppima seesami- või sinepiõliga, vaesed aga saflooriõliga.
RAITA
Raita valmib samuti jogurtist, kuid on pigem kastmetaoline toidulisand . Raitad on India rahvaste söögisedelis väga olulisel kohal, aidates leevendada vürtsikate roogade poolt tekitatud põletavat kuumatunnet. Roogade tugev vürtsitamine on aga teatavasti kõikides kuuma kliimaga vaestes riikides mitte maitseküsimus, vaid paratamatus , kujutades endast ainsat kindlat viisi end toidus peituvate mikroobide eest kaitsta ja elus püsida.
Rohked magusroad on India köögi üks tunnusjooni. Mitmesugused pudingi - või pirukataolised road , jäätis, jogurtist ja mandlijahust küpsetised, karamellkommid ja halvaa on kõikjal saadaval ning neid serveeritakse ka kodudes väga sageli.
Toit serveeritakse vaagnatel, kuid seda süüakse nii siin kui mujalgi Indias enamasti sõrmedega, kasutades ainult paremat kätt ning abivahendina leivatükki. Vasak käsi on roojane ja sobib seetõttu vaid jooginõu tõstmiseks, mitte toidu puudutamiseks.