Impressionistide naised ja naisimpressionistid (0)

Impressionistide naised ja naisimpressionistid
Manet’ maalid naistest on ebtüüpilised, sest tema käsitluses omandab meeste maalidel üsnatavaline naiste vaatamisviis kriitilise või mõnikord ka alternatiivse varjundi. Enamikul niisugustest maalidest, kus põhitemaatika on naised, on nad kujutatud spetsiifiliselt meheliku vaatlemise, meeste tähelepanu objektina ja rahuldavad niivisi meeste huve ning toidavad meeste ihasid, fantaasiaid ja hirme .
Muidugi on ka meeste maale naistest, mis sellesse tüüpi ei kuulu, nagu näteks Pissarro maalid puhkavatest talunaistest. Aga väga paljude meeskunstnike , nende seas ka impressionistide maalides on naised olmselt meessoost vaatajatele objektiks , millele nad projitseerivad oma seksuaalsed ihad. Renoiri „Vihmavarjud“ ,nagu me eelnevalt nägime, ergutab kindlasti meessoost vaatajaid tundma keelatud erootilist naudingut sellest juhslikust kohtumisest noore naisega, mis temale kui flaneurile osaks saab. Teistes maalides avalduvad keerukamad suhted, kus naised pakuvad meestele palju peenemat meelelahutust. Näiteks Renoiri maalil „Clichy väljak“ on meessoost vaataja kinnitanud pilgu mööduva naise näole, otsekui tahaks ta naise külge klammerduda või mitte lasta tal ära lipsata. Sellel tasandil on maali võimalik mõista nii, et vaataja fantaasias on naine allutatud tema ihale.
Mõnikord kohtame ühel ja samal maalil tervet rida erinevaid hoiakuid. Renoiri „Loož“ ( 1874 . ill. 37) näib ergutavat meessoost vaataja lihtsalt erootilist fantaasiat, aga maali lähemalt uurida, siis saab selgeks , et samal ajal vaigistatakse ka tema hirmu selle ees, kas tal on lubatud seda teha. Kõigepealt tunneb vaataja naudingut naise vaatamisest, olles nii füüsiliselt kui psüholoogiliselt flaneuri osas, kes istub vastas olevas loožis. Naise kaunis nägu, tema hoolikas meik ja avar dekoltee – kõik see näib pakkuvat küllaltki lihtsat , kerget erootilist rahuldust. Kuid uurides maali veidi põhjalikumalt, näeme , et kunstnik on teinud suuri pingutusi, et vaataja , niivisi naist näeks, reetes sellega, et vaatajat tahetakse rahustada tema teguviisi õiguses. Sisuliselt legitimmeerib maal selle, et vaataja suunab oma tähelepanu loozis, vastandades seda tähelepanule, mida tema kaaslane pöörab naistele teatri ülemistel rõdudel. Kuna mees tõepoolest uurib oma vaateväljas olevaid naisi , tõenäoliselt ka prostituute , kes tavaliselt kogunesid teatritesse, siis on tema tegu kõlvatu ja petislik , eriti sellepärast, et see toimub tema kaaslase selja taga. Niisugune ülesehitus suurendab tähelepanu, mida vaataja vaataja pildil osutub loozis istuvale naisele- otsekui põõraksime meie naisele tähelepanu, mida too pälvib ja mida talle ei osuta ta mühakas ja tundetu kaaslane-
See läbimõeldud lavastus tõstatab mitmeid küsimusi, millest tähtsam on see, miks Renoir üldse vaevub vaataja pilgule õigustust andma. Vastuse saame siis, kui uurime pilti veelgi põhjalikumalt- asi on ilmselt selles, et sel ajal kui vaataja pildil naist silmitseb , ei vaata naine teda, ja sellest ka tema veidi looritatud pilk. (isegi kui naisel oleks teatribinokkel , ei sõendaks ta seda vaatajale suunata.) Vaataja vaatamisviisis on seega tunda võimu kujutatud naise üle. Teisisõnu , ükskõik kui lugupidav ei oleks meie mehelik käitumine, kasutame ikkagi oma soolist eesõigust ühiskonnas, sest meestena võime me vabalt vaadata naisi ja seega olla olukorra peremehed , nii nagu seda on rõhutud oma uurimustes feministid. Meie hoiakud kuuluvad vaatamisviiside hierarhiasse, mille on kujundanud meessoost flaneurid ja milles avaldub meeste võim naiste üle. Järelikult, kuigi renoir püüab asju seada nii et meie käitumine eristuks sellest, mida teeb pildil olev mees, oleme me siiski ühe ja sama vitsaga löödud. Renoir võib küll püüda, et vaataja ei saaks sellest ebamugavast asjaolust aru, kui tema võte ei anna oodatud tulemusi, sest see paneb meessoost vaataja kriitiliselt analüüsima sedasama vaatepunkti, mida Renoir tahab talle omistada.