hotellis "Park". Tänaseni on ta avanud 28 personaalnäitust ja tema tööd on olnud esindatud 27 üldnäitusel üle maailma. 1994. aastal valmis Toomas Nõgisto portreefilm "Toomas Kalve", mida näidati Eesti Televisioonis. Konkreetne foto on minu jaoks üks väga huvitav pilt, sest meenutab mu lapsepõlvekodu. Sarnase laua taga istus mu vanaisa sõpradega päevade kaupa malet mängides, kui mina väikese plikatirtsuna omade mängudega tegelesin ja imestasin, kuidas mu esivanem suudab istuda nii pikalt, mõtlikult ja vaikselt. Minu arvates on kõik sellel fotol paigutatud suurepäraselt. Naudin pilte, kus ei pääse esile üks konkreetne detail vaid kõik väikesed asjad pildil mõjuvad tervikuna. Selle foto keskmeks on laud, aga samas ei jää märkamata asjad, mis on ümberringi tool taustal, pudel ja okstega täidetud vaas laua peal, fotod seinal, kingad, ehted ja kõrtekimbud.
vasakukäelisi, kes julgelt vasakukäelisele loogilist peegelkirja kasutas. Kuna Leonardo lõpmatu hulga jooniste hulgast on leitud visand, mis kujutas vasakus käes pintslit hoidvat meest 8 peegliga ruumis, on andnud seegi antud maali tuvastamisel tuge. See visandil olev ruum on arvatavasti Leonardo enda kavandatud, ning täpselt nii, et kui ta seal autoportreed maaliks, näeks ta ennast kerges külgvaates u 12 kraadise nurga alt. Mulle isiklikult meeldis töö väga. Ma imestasin väga, et teos nii hästi säilinud oli, isegi kui seda aastakümneid kandikuna oli kasutatud. Peale Leonardo pildi vaatamist, sai lossis ka näha hulganisti balti-saksa kunstnike tehtud portreepilte ja maastikuvaateid. Üleval oli biidermaieri näitus.
tõsine,kurb. Näiteks: Ta paotab oma läikivaid huuli Sädelusehelk, mis pimestab silmi Keegi ei näe enam selgesti Nad ei tea, mille nad kaotavad lummuse haardes Need luuletused on vabavärsilised.Mõnes luules on kordusi, näiteks ühel luuletus iga salm algas MA NÄGIN ÜHT TÜDRUKUT.On ka epiteete (...sooja silma sära...) ja ka allegooriat (üks eriline lammas...). Neid luuletusi lugedes kadusid raamatusse ära, sest need olid väga huvitavad ja panid sind elu üle mõtlema. Eriti imestasin et neid luuletusi hakkas ta kirja panema kolmeteist aastaselt. Kui neid luuletusi loen, siis küll ei ütleks et need on kirjutanud kolmeteist aastane tüdruk. Tundus et need olid kirjutanud mingi täistkasvanu, professionaalse luuletaja poolt. Soovitan siiralt seda kõigil lugeda. Mulle väga meeldis. Nataly Roose 7.c 2014 Mina valisin välja luuletuse: Kõnepuldis Tahan öelda midagi inspireerivat selles klaasistunud pimedas maailmas, aga see on võimatu- ma ei kõnele 21
Inglismaal Cambrige'is asuva Loughborough' ning New Yorki ülikoolide insenerid ja entomoloogid on 2002-2004 aasta uurinud macrotermes michaelsen'i liiki kuuluvate Aafrikas elutsevate termiitide pesi. Need targad putukad ehitavad oma elupaigad sel moel, et tekib keerukas tunnelite ja õhulõõride võrgustik, mis seadistab pesas temperatuuri, niiskust ja õhukvaliteeti. Pesad püüavad tuult, et tekitada pesasisene õhuringlus. Ma lugesin seda artiklit ja lihtsalt imestasin, kui vahva mõte see on, pole ammu näinud nii lahedat idee aretust. Oma enda looduse imest, teha meiesugustele ''pesa''. Inimesed on hakanud õppima looduselt, seda on väga positiivne lugeda, selliseid ideid peaksid inimesed kindlasti realiseerima. Süsteem pidavat varustama pesa õhuga nagu kopsud seda organismi puhul teevad. Nii püsib elukeskkond sipelgate pilvelõhkujas väga stabiilsena. Uurijate uurimustöö ideeks on leida,
veel tundnud nii tugevasti. See tunne oli viha. Ma läksin vihaseks sellepärast et ta solvas mu juttu. See oli minu jaoks kõige valusam löök. Keegi pole veel mu juttu solvanud. Mu parim sõbranna soovitas mul hakata tema käitumist jälgima. Seda ma tegingi. Märkasin et poiss ropendab, joob vahepeal, haugub õpetajatele vastu ning kommenteerib tüdrukute välimust. Samas märkasin ka, et tema enda välimus ei ole kõige parem. Näol olid vistrikud ja ta kandis spordi riideid. Imestasin, kuidas ta sai mulle meeldida? Sellele küsimusele pole ma ikka veel vastust saanud. See lugu andis mulle hea õpetunni. Nüüd ma ei kanna enam roosaid prille. Kui mulle hakkab inimene meeldima siis ma uurin tema sisemust ja siis palun ka sõbrannadel teda kirjeldada. Nüüd oskan ma inimeste sisemisi väärtusi rohkem hinnata.
kleitides, mis sobis suurepäraselt lossi atmosfääri. Kontsert oli kahjuks suunatud pigem venekeelsele publikule, ka kava oli ainult vene keeles, oleks võinud ka eestikeelne olla. Arvasin millegipärast, et rahvast palju ei tule, minu jaoks oli tegu suht võõraste muusikutega, aga saal oli rahvast täis. Avateos Mozart aaria ooperist „ Cosi van Tutte“ oli väga särav esitus, sopran laulis meisterlikult, pianist mängis soravalt, sõrmed liikusid nii kiiresti, et imestasin, kuidas üldse on võimalik käsi nõnda liigutada. Teine teos aaria „Figaro Pulmast“ oli samuti ladus esitus, bariton elas hästi muusikasse sisse, laulis väga suure kire ja armastusega teost. Kolmandana tuli esitusele duett Mozardi ooperist „Don Juan“. Sellest saigi mu kontserdi lemmiklugu. Esiteks oli huvitav see, et nad laulsid kahekesi ja tekkis selline omavaheline tugev kokkusulamine muusikas, tunnetasid teineteise laulu ja samuti pean kiitma pianisti, kes
Maciwoda. Väärib märkimist, et nii kitarist, kui laulja on juba 60 aastat vanad. Kontserdile minnes ei uskunud ma, et sinna nii palju rahvast tuleb, kuid juba Saku Suurhalli lähedusse jõudes ilmenes, et piletid oli omale soetanud päris solidne hulk rahvast. Pärast mõningast ootamist astusid lavale oma originaalseid kostüüme ja grimmi kandvad lauljad, kes hakkasid rahvast üles kütma. Terve kontserdi jooksul imestasin, kuidas sellistel meestel ikka nii palju jaksu on, et terve kontserdi ajal laval ringi karata ja möllata. Publik oli küll kontserdi alguses uimane, kuid kontserdi lõpuks, kui hakati laulma vanemaid lugusid tuli ka publikusse eluvaim sisse ning rahvas oli väga heas meeleolus. Bänd esitas kontserdil nii oma uuemaid 2007. aastal väljailmunud plaadilt "Humanity - Hour I" pärit lugusid mida ma ennem kuulnud polnud, kui ka vanu maailmakuulsaid hitte nagu "Wind of Change" ja teised
Omamoodi seadis just see tegelane üles minu ootused Andrese suhtes ning andis Vargamäele mingi mineviku. Vargamäe meenutas mulle väga mu enda kodukohta. Ka minu kodu on mäe otsas ja mitte kuigi kaugel asub soo, milles rohkesti kraave. Mäletan, kuidas vanaisa rääkis mulle oma lapsepõlvest meie talu ümbritsevatel niitudel ning sellest, kuidas soost turvast lõikamas käidi ja hobune sohu uppus. Väiksena imestasin, et ta rääkis oma maast nii suure õhinaga, oli ju kodu minu jaoks siis midagi loomulikku ja iseenesest mõistetavat. Seda uhkust ja heameelt tema hääles on siiani raske unustada, isegi kui hääle enda kõla enam täpselt ei meenu. Praegu näen, kuidas mu vanemad näevad vaeva, et tööl käimise kõrvalt hoida korras suhteliselt suurt majapidamist, aeda ja põllumaad. Ka nemad armastavad seda maad. Nii minagi. Ometi on tuleviku kohta raske midagi öelda
See lugu sobis väga hästi antud konteksti, sest selle lauluga hakkaski nagu kogu õige lugu pihta. Do re mi jäi mulle hästi meelde, sest ma nägin seda rõõmu, mida näitasid lapsed, kui nad said teada , et nii lihtne võibki laulmine olla. Oma varasemate kontserdi elamustega võrreldes oli Helisev Muusika kindlasti üks meeldejäävamaid. Seda kindlasti ka sellepärast, et mulle meeldis selle loo sisu. Otseselt midagi uut ma teada ei saanud aga imestasin, kui palju rahvast võib üks maja mahutada. Mina ei oska mingeid soovitusi esinejatele ega kontserdiorganisaatoritele öelda, sest kõik said oma tööga hästi hakkama. Grete Aare 11c 10.01.2011
enda jaoks õige elukutse. Samuti meeldisid mulle noormehed, kes mängisid trumme. Nad tõmbasid tähelepanu ja mind hämmastas, et kuidas on võimalik nii täpselt ja kiiresti trumme mängida. Ma vaatasin neid nii tähelepanelikult, et teadsin peast, mis liigutus tuleb peale lööki. Ma olin vapustatud A. Lemba. Klaverikontsert nr. 1( II ja III osa) st. Seda esitas Rahvusvahelise konkursi laureaat Johan Randvere. Ta on tõeliselt andekas, ma lihtsalt vaatasin ja imestasin, kuidas on üldse võimalik nii kiiresti on näppe liigutada ja tal oli see kõik peas. Mul pole lihtsalt sõnu kirjeldamaks kui hästi see noormees mängis ja kui enesekindel ta oli. Ta ei mängind seda mehaaniliselt ära, vaid ta nautis seda ja see jõudis ka publikuni. Dara Savinova laulis G. Bizet Habanera ooperist "Carmen". Tal oli äärmiselt ilus hääl ning ta sobis ideaalselt Carmeni karakteriga kokku. Ma ei saa ka mainimata jätta ta punast kleiti, mis oli ebamaiselt kena
Korjasime suuri punaseid õunu, ema ja mina. Kui ma üht väga ilusat õuna hammustama hakkasin, ütles lell: "Poja, vaata ette: ilusa õuna sees on mõnikord palju usse." Märkasingi siis, et õuna teisel küljel olid koore sees väikesed augud, ning õuna lahates tui ta südamest nähtavale kole vingerdav uss. Tänapäevani on seisnud meeles see lugu ja tänini kõlavad kõrvus Võlu-Lelle targad sõnad. Õngitsemas, "Õngitsemas" "Miks nii palju korke on ühel nööril?" imestasin mina. "Vaata, poiss, ja õpi! Pikal õngenööril, millega sügavas vees tuleb püüda, peab mitu korki olema. Üks suurem kork on eesotsas see kannab allalangevat õnge, aga teised väiksemad tagapool kannavad nööri, et see mitte sügavale vette ei vajuks. Õng ujub kaugele, järvele, ja kui nöör sügavale vajub, siis on raske äkilist lööki anda, kui kala võtab. Jääb löök hiljaks, rabeleb kala lahti ja läheb minema." Minu lapsepõlve kodud, ,,Sammi"
Keskkond on mõjutanud tegelasi, kas pingestanud olukorra või rahustanud. Näiteks, kui minategelane jõudis oja juurde, kus Don jose parasjagu pikutas ning hiljem pärast ehmatust rahunesid mõlemad ja võtsid hetke, et puhata. Minu meelest Don Jose suhtumine Carmenisse polnud erakordne, kuna ka tänapäeval siiani tuleb see ette, aga suhtumine tava nasitesse raamatus oli teistsugune, aga imestasin, kuidas mehed lihtsameelselt olid võlutud Carmeni poolt. 6. Minu arvamus teosest Teos oli minu meelest väga nauditav ja pihta panev selle ajastuga. Mulle meeldis seda lugeda, kuna tekst oli värvikas, andis elava kujutluse tegelastest ja toimuvast kohast ning sisu oli lihtne, kuid samas köitev. Autori keel oli väga nauditav, sest tekstis olid põimitud mitmed võõrkeelsed väljendid ning võõrsõnad.
Kohtla kaevandus park-muuseum on 8 aastat vana. See asub 18 ruutmeetri suurusel maaalal ja on 10 m sügav. Tavaliselt lastakse vanadel kaevandustel lihtsalt kinni variseda, kuid selles kaevanduses hoitakse betoonist tõkete abil tagasi põhjavee pealetungi ning seinte varisemist. Ma polnud varem kunagi nii sügaval maa all käinud, seega oli pisike hirm. Maa all oli täpselt nii ebameeldiv, nagu ma ette olin kujutanud. Niiskus ,,laest" tilkus vett alla, pime ja kõle. Juba siis imestasin nende meeste julgust ja kartmatust, kes pidi maa all töötama. Jalutasime kaevanduses ringi, tutvusime erinevate kaevandusviisidega. Aegade alguses saadi põlevkivi kätte kirka abil ja toodang toimetati kaevandusest välja hobuste abiga. Tänapäeval teevad enamuse raskest tööst, näiteks põlevkivi maale toomine, ära masinad. Mida aeg edasi, arenes ka tehnika. Praegu olid kaevanduses äärmiselt roostetanud metallijurakad, millest mina arvasin et need küll mingil juhul ei tööta
Tõde ja Õigus Kahel nädalavahetusel järjest meeli köitnud ,,Tõe ja õiguse" neljas osa viis mõttele, et tuleks üles märkida ka ülejäänud Vargamäe suurprojektist veel meelespüsivad mälestuses, mälestused, mis eelmisest suvest veel päris selgelt meeles seisavad, kuid samas teadagi haprad kaduma on. Kõigepealt II osa Kukenoosi aidas, etendus ise oli Linnateater ja Nüganen oma tuntud headuses. Imestasin, et kuigi ma nägin seda lavastust esimest korda vist aastal 2006, oli see mul väga selgelt meeles, just sisu ja stseenide väljanägemise poolest, nii et enamust lavastuse sisust ma mäletasin ja võisin ette aimata, mis seal nüüd toimuma hakkab. Küll aga oli huvitav vaadata näitlejate mängu, eriti neid osasid, kus osatäitja vahetunud oli. Eelkõige muidugi see põhjus, miks üldse lavastust vaatama sai tuldud, Mauruse Üksküla esituses oli välja vahetanud Maurus Tomminga kehastuses.
korras olevat. Võtsin kuulda üht ja teist nõu, ent miski ei aidanud. Viiendal nädalal ärkasin öösel lapse nutu peale üles ja nutsin kaasa. Valu imetamisel oli paisunud talumatuks ja hinge pitsitas hirm, et meie imetamisprojekti lõppakord pole kaugel. Talupojamõistust appi võttes saime lõpuks mäele, kuid teekond võinuks olla palju lühem. Valule seletust otsides asusin rinnaga toitmise teemat lähemalt uurima. Mida rohkem ma kuulsin ja lugesin, seda enam imestasin. Miks on millestki nii loomulikust kui imetamine saanud meie ajastu üks suuremaid sotsiaalseid ja bioloogilisi paradokse? Lapsele luti eest Maailma Terviseorganisatsioon ja UNICEF soovitavad beebisid toita kuus kuud ainult rinnapiimaga. Eesti üks hinnatumaid imetamisnõustajaid ja nõustajate koolitaja Ülle Lember tõdeb, et eestlannade kohta praegu täpset statistikat pole, kuid hinnanguliselt alustab imetamist umbes 98%
12 Kokkuvõte Seda uurimustööd oli üpriski huvitav teha. Ei uskunud, et see mulle kuidagi moodi huvi võib pakkuda. Arvasin, et teen selle nädal enne tähtaja ''kukkumist'' ära. Kuid millegi tõttu hakkasin seda kohe tegema. Kõige rohkem huvitas mind see, kas saan enda toiduenergia koguse kätte või äkki läheb see üldse üle piiri, kuna ma toitun nii ebatervislikult. Seda oli väga huvitav jälgida. Imestasin, et ma nii vähe ''näksisin'', tavaliselt on seda rohkem olnud, kuid üritasin eelmisest kuust selle ''näksimise'' lõpetada, ehk see siis ''kannab nüüd vilja''. Tegin ühe nädala kohta veel uurimistööd. Siis ületas mu toiduenergia vajaliku koguse. Ja nii ongi, ma söön kuidas kunagi. Loodan, et see varsti lõpeb, kuna ma ei soovi 30-aastasena putru ainult süüa. 13 Kasutatud materjal · http://www.terviseinfo.ee/web/?id=1482
Enne konspektiga alustamist tahaksin kirjutada paarist asjast, mis mind häirisid ning hämmastasid. Mind isiklikult väga häiris, kuidas inimesed mind pidevalt vaatasid, kui märkasid raamatu pealkirja, mida ma parajasti bussis või muus avalikus kohas lugesin. Täiesti uskumatu, kuidas inimesed teevad raamatu põhjal sinust järeldusi. Olen ise hetkel lapseootel ning sellepärast tundsin, et see teema puudutab mind isiklikult. Ma tõesti imestasin, et mõni inimene lausa eemale minust ei istu. Bussis istudes ja lugedes tundsin pidevalt, et keegi vaatab kas ülevalt või kõrvalt mind ja minu kõhtu. Üks vanem naine lausa ahastas, kui nägi raamatu pealkirja ning ,,vahtis" mind terve tee. Pean mainima, et just vanem põlvkond suhtub Downi sündroomi teemasse natuke imelikult. Lugedes tekkis mul tahtmine riputada enda külge mõni silt, mis ütleks ,, ÄRA VAHI !" või ,,SAA ÜLE ENDA EELARVAMUSTEST". Kui üksnes raamatu lugemine
Ootasin rohkem juhendamist ja arutelusid, miks midagi niimoodi tehakse. Oleksin tahtnud proovida ka elementide (põrandad, seinad) ehitamist ja nende kokkupanemist. Siiski, olen tugevalt rahul tegelikult eestöölise (Kalle Tamm) ja kvaliteedispetsialistile (Remy Mägi), kes leidsid mulle siiski aega küsimustele vastata. Mis mind häirima hakkas oli tegelikult see, et pidin tööd tegema tasuta. St töötasin täpselt samamoodi ja samadel tingimustel tootmistöölisena. Imestasin, et palgad inimestele on selles ettevõttes tegelikult väikesed tootmistöölistele ehk üldehitajatele. Oleksin oodanud ka minu praktika põhijuhendaja (Kaarel Salus) suuremat osalust minu koolitamisel. KOKKUVÕTE Ehitusinseneri teadmised tulid tootmistööd tehes küll kasuks, aga üldiselt on tegemist pigem praktilise tööga, kus oluline on pigem käeline oskus ja oskus montoonselt ennast kiiresti liigutada.
Kuid kui liikuda edasi minu taustainfost, siis räägin konkreetsest konfliktist, mis leidis aset samal ajal Tallinnas, Pääskülas, kus olin endast ühe aasta nooremal sugulasel külas. Sugulase tausta kohta väärib mainimist see, et tal olid analoogsed kogemused venelastega, kuid minust eristas teda see, et tema kodu kõrval majas elas venelaste pere, kellel oli kolm meiega umbes ühevanust poega ning mu sugulane sai nendega enamus ajast päris hästi läbi. Imestasin korduvalt, kuidas ta vene keelt oskas. Mu sugulane ütles, et õppis selgeks vene keele oma naabermajas elavate vene lastega mängides, kellega ta oli põhimõtteliselt koos üles kasvanud. Igatahes mängisime mu sugulasega ja kahe ta eestlasest sõbraga tema maja kõrval asuval tänaval palli. Meist natuke kaugemal mängisid ka vene poisid mingeid mänge, neid poisse oli meist natuke rohkem ja mõned olid meist ka natuke vanemad või vähemalt suuremad. Ühel hetkel lõi
Me läksime Miinga sellele naisele järele. Selgesilm näitas meile kogu küla ja tutvustas meile paljusid hõimuliikmeid. "Näe, pange need riided selga. Siidhunt ja Kaunihaava aitavad teid," nende sõnadega läks Selgesilm suurde hütti, mille ukse kohal oli suur piisoni pealuu. Ta oli andnud meile indiaani rõivad. Meid koheldi kui printsesse. Me imestasime riiete üle, mis nad meile selga olid andnud. Nagu tõeliste indiaani printsesside rõivad. "Hämmastav, kui kenad riided meile anti!" imestasin ma. "Kui vana sa oled?" küsis Miina minu käest. "42, mis siis?" vastasin talle. "Sa näed noorem välja kui mina olgugi, et mina olen 31!" imestas Miina. "Ma olen lihtsalt paremini säilinud," ütlesin naljatades. "Tegelikult, Jasmiin, olete te nii vana? Issand küll! Püha Udhaphi! Miks me teile üldse nii nooruslikud rõivad andsime?" küsis Kaunihaava väga jultunult. "Kuidas sa julged?!!! Sa solvad mind niiviisi! Kaunihaava tähendab Iludust, aga sinust seda küll välja ei loe
kiretult, vääramatult -- kuhugi vahele.» Tegelane arvab, et ta ei suuda üht või teist tegu teha: Aarne -- tappa, Ruuben -- oma õpetajat reeta. Ometi pärast tegu peavad nad tunnistama, et suutsid, et kõik oli nii lihtne. Ruuben kardab end kõnet pidades sassi minevat, aga ei; «Muidugi ma sain! Väga hästi sain!» Ruuben mõtleb prof. Karriku surnukeha juures kõrvalistele ja tühistele asjadele: «Imestasin, et ma sellistele asjadele mõelda suudan, aga suutsin! Väga hästi suutsin, ja just nimelt sellistele asjadele.» Ruuben enne kõnepidamist: «Võibolla arvas timukas ( ) enne oma esimest tapatööd, et tema kah ei saa hakkama, et ta närvid ütlevad üles. Kuid ei! Otsekui iseenesest tõuseb timuka mõõk ().» Sellist tahtetust, kriisiolukorra sundseisu tunnevad ühtmoodi nii Ruuben, Aarne kui ka Kurt. Näiliselt on tegelane passiivne, mitte välise
Uks läks valla ning välja ei tulnud kedagi. Kuid kraanikauss oli märg, põrandal läikis vesi, käterätikud olid niisked, nagu ikka pärast vannitoas käimist. Morris peab kummitusi normaalseteks nähtusteks. (Belanger 2006: 83). ,,Ma külastasin tuttava suvilat. Ta palus mul sauna kütma panna. Niisiis läksin, täitsin veepada ja panin puud ahju. Mõtlesin suitsu teha treppide peal. Oli rahulik lõunapoolik. Samal ajal suitsu tehes tundsin väga korraks külma õhu möödumist. Ma imestasin, mis see olla võis. Rääkisin !9 sellest majas. Omanik sõnas, et see pole midagi uut, ta on kuulnud põrandate kriuksumist, kui on siin ööseks jäänud, kuigi kedagi teist polnud kodus samal ajal.'' ,,Hiljem kuulsin, et keegi on selles majas mõrvatud'' Koski, http://folklore.ee/folklore/vol65 ,,Minu vanatädi suri paar aastat tagasi talvel, oli väga külm ja lumine. Hakkas pihta ärasaatmine.
Elu lõpu veetis Xenophon Olympia lähedal oma maavalduses. Kuna Xenophon imetles kõige enam Sparta riigikorda, kirjutas ta selle kohta raamatu „Sparta riigikord“. Selles ülistab Xenophon muistse Sparta seadusandja Lykurgose seadusi ja annab neist ülevaate, mitmed peatüid on pühendatud ka sõjaväele ja noorte kasvatusele. Lykurgose seadustest Kui ma mõtlesin sellest, kuidas Sparta, üks vähese rahvaarvuga riike, sai kõige võimsamaks ja kuulsamaks kogu Kreekas, imestasin ma, kuidas see võis sündida. Kui ma aga spratalaste elulaadi peale mõtlesin, ei imestanud ma enam. Lykurgost aga, kes koostas spartalastele seadused, mis tegid nad õnnelikuks; teda ma imetlesin ja pidasin väga targaks. Ja nimelt sellepärast, et ta ei matkinud teiste linnriikide elukorraldust, vaid tehes pigem vastupidi kõigile teistele, tõi oma kodumaale õnne. Poiste kasvatusest Selle asemel, et jalgu sandaalide kandmisega nõrgendada, käskis Lykurgos neid paljajalu käimisega
ennast. 349. ks tark poiss tles mulle kungi : Armastus on nagu vesi, vesi muutub aeglaselt soojaks ja siis jahtub aeglaselt, sama on ka armastusega. See tekib aeglaselt ja kaob aeglaselt, nii ei saa olla , et kspev lihtsalt ei armasta. 350. Me igatseme tagasi sinna, kus meile hea oli 351. Mis pole salaprane ega mistmatu, pole armastus 352. Kui ma olin 14-aastane, pidasin oma isa rumalaks, kes millestki ieti aru ei saa. Kui sain 21-aastaseks, imestasin, kui palju oli isa selle seitsme aastaga edasi arenenud 353. ra leina homset peva, sest tnana pole veel lppenud 354. Kelle korvis on leiba, aga khkleb selle prast, mida homme suhu pista on khkleja 355. Kui ma ei suuda olukorda kontrollida, lasen ma seda teha olukorral enesel 356. Viha ei saa hvitada viha, aga armastus saab ja teebki seda.. armastus, mis talub kike ja on lahke, armastus, mis vtab vastutuse, armastus, mis viib edasi, armastus, mis ka MinaOlenKiks tavakasutaja Postitatud: 28
Taganejagi komistab ja enamasti oma saamatuse otsa. Kes julgeb ennast kõverpeeglist vaadata, sellele inimesele ei ole ka põhjust näpuga näidata. Iga kõrkuse taga on oma nõrkus. Ennast korrateski saab olla kordumatu isiksus! Ära kunagi loobu sellest, mida sa tõesti teha tahad. suurte unistustega inimene on võimsam kui kõigi faktidega inimene! Kui ma olin 14, siis pidasin oma isa üsna suureks võhikuks, kes ei saa aru õieti millestki; kui sain 21, imestasin kui suure arengu oli isa selle seitsme aastaga läbi teinud. Tavaliselt mõeldakse homsele ja eilsele moosile, mitte kunagi aga tänasele. enamik meist käitub just nõnda: me heietame aina moosist, mida sõime eile ja muretseme moosi pärast, mida hakkame sÖÖma homme, selle asemel, et määrida kohe praegu paksult saiale moosi, mis meil on olemas täna. Elu on lill - kõrvenõges! Elu ilusamaid hetki ära unusta, sest nii haruharva leidub neid!
Vabal ajal olen normaalne, aga vaba aega mul kahjuks ei ole. Kui tunned et tahaks kohe hirmsasti midagi teha, heida pikali, ehk läheb üle. ,,Eksimine on inimlik'' ütles siilike, ning ronis kaktuse otsast alla. Lase end õhku, õhus on armastust! Mina ei näe unenägusid. Ma magan silmad kinni. Ma ei käitu sinu pilli järgi, kuna sinu pill on häälest ära Kui mina olin 14,siis pidasin oma isa üsna suureks võhikuks, kes ei saa õieti millestki aru. Kui aga sain 21, imestasin, kui suure arengu isa oli selle seitsme aastaga läbi teinud. Sulgen õhtuti kõik uksed, sest unemati on pervert. Keegi meist ei sure süütuna elu kepib meid kõiki! Kurvast pepust ei tule õnnelikku peeru. Mitu korda ma pean vett tõmbama, et sa ära kaoksid ? Sinine auto, valge triip, vilkur peal, KAOME SIIT ! Hommikul ärgates leidsin padja pealt kirja."Kallis ... sõitsin ära, sinu katus." Läksin hulluks. Tulen kohe tagasi.
Taganejagi komistab ja enamasti oma saamatuse otsa. Kes julgeb ennast kõverpeeglist vaadata, sellele inimesele ei ole ka põhjust näpuga näidata. Iga kõrkuse taga on oma nõrkus. Ennast korrateski saab olla kordumatu isiksus! Ära kunagi loobu sellest, mida sa tõesti teha tahad. suurte unistustega inimene on võimsam kui kõigi faktidega inimene! Kui ma olin 14, siis pidasin oma isa üsna suureks võhikuks, kes ei saa aru õieti millestki; kui sain 21, imestasin kui suure arengu oli isa selle seitsme aastaga läbi teinud. Tavaliselt mõeldakse homsele ja eilsele moosile, mitte kunagi aga tänasele. enamik meist käitub just nõnda: me heietame aina moosist, mida sõime eile ja muretseme moosi pärast, mida hakkame sÖÖma homme, selle asemel, et määrida kohe praegu paksult saiale moosi, mis meil on olemas täna. Elu on lill kõrvenõges! Elu ilusamaid hetki ära unusta, sest nii haruharva leidub neid!
Kõik seda ei uskunud, kuid elu getos muutus järjest raskemaks ja inimesed haarasid õlekõrrest kinni. […] Geto tänavad olid tühjenenud. Kõik uksed olid lukustatud. Näis, nagu ei oleks getosse jäänud ühtegi hingelist. Ema andis mulle seljakoti ja saatis tagasi venna juurde, öeldes: „Mine, kahekesi on teil kergem.“ […] Sõitsime kolm ööpäeva, ilma peatusteta. Meie tee viis läbi vaiksete külade. Näis, et mingit sõda ei ole. Imestasin: kas tõesti võib olla sellist vaikust! Unistasin sellest, et sõda lõpeb ja ka mina hakkan elama rahulikku elu. Saabusime Eestisse. Sakslased olid sellele väikesele maale teinud juba kümneid töölaagreid, kus vangideks olid juudid. Mina käisin läbi kuuest sellisest laagrist. Meid laaditi maha Vaivaras. Laager oli piiratud okastraadiga, selle taga oli näha barakke. Silmasin tuttavaid nägusid, need inimesed olid varem Vilniuse getost ära viidud
- Kui tunned et tahaks kohe hirmsasti midagi teha, heida pikali, ehk läheb üle. - ,,Eksimine on inimlik'' ütles siilike, ning ronis kaktuse otsast alla. - Lase end õhku, õhus on armastust! - Mina ei näe unenägusid. Ma magan silmad kinni. - Ma ei käitu sinu pilli järgi, kuna sinu pill on häälest ära - Kui mina olin 14,siis pidasin oma isa üsna suureks võhikuks, kes ei saa õieti millestki aru. Kui aga sain 21, imestasin, kui suure arengu isa oli selle seitsme aastaga läbi teinud. - I rock, you suck. It’s end of the story. - Sulgen õhtuti kõik uksed, sest unemati on pervert. - Keegi meist ei sure süütuna elu kepib meid kõiki! - Kurvast pepust ei tule õnnelikku peeru. - Mitu korda ma pean vett tõmbama, et sa ära kaoksid ? - Sinine auto, valge triip, vilkur peal, KAOME SIIT ! - Hommikul ärgates leidsin padja pealt kirja."Kallis ... sõitsin ära, sinu katus." Läksin hulluks
2818. I look for the sun, but it's rainig today. 2819. Kui te tunnete end hästi, ärge muretsege. See läheb mööda. 2820. Ole paindlik nagu paju, ära avalda vastupanu nagu tamm. 2821. Sa tead kõike siis, kui sa tead kõike seda, mida sa teadma ei pea 2822. Alati on võimalus ämbrist mööda astuda 2823. Shit happens every fucking day 2824. Kui ma olin 14aastane, pidasin oma isa rumalaks, kes millestki õieti aru ei saa. Kui sain 21aastaseks, imestasin, kui palju oli isa selle seitsme aastaga edasi arenenud 2825. Et õppida elama ja surema, selleks kulub kogu elu 2826. Igal pühakul on minevik, igal patusel on tulevik 2827. Juua tuleb mõistuse piires, aga mõistus on piiritu 2828. Olen ülitäpne. Alati kui viskan kivi vette, taban rõngaste keskele 2829. Pole mõttet surra ühe poisipärast, võib juhtuda et sa teise pärast tahad elada! 2830. I can be colorful in black and white. 2831. Sihi kuud
annaabi.ee 
