"Varjud Vargamäel" - essee (1)

Essee A.H. Tammsaare ” Tõe ja õiguse” I osa põhjal
Kuigi mäe otsas on varje kõige vähem, saabusid Andres ja Krõõt Vargamäele , kus nende igapäevaelu saatsid varjudena surm ning lõputu töö. Minu arvates aitavad just varjud näha ja mõista elu õigesti- seda nii inimeste kui ka kogetu näol. Ning kui Andres kunagi peaks leidma selle ”tõe ja õiguse”, millesse ta uskus või püüdis uskuda , siis usun, et sedagi tänu kõigile inimestele ja raskustele, mis ta teele sattusid.
Minu jaoks juhatas teose tegevustiku sisse just üks vari minevikust- hullumeelne parun , kellest inimesed teadsid lugusid rääkida, et too olla tahtnud Vargamäe soost põldu teha. Tema tahtnud kõike teisiti teha, kui Jumal oli seadnud: kus mägi, sinna org, kus org, sinna mägi. Omamoodi seadis just see tegelane üles minu ootused Andrese suhtes ning andis Vargamäele mingi mineviku.
Vargamäe meenutas mulle väga mu enda kodukohta. Ka minu kodu on mäe otsas ja mitte kuigi kaugel asub soo, milles rohkesti kraave . Mäletan, kuidas vanaisa rääkis mulle oma lapsepõlvest meie talu ümbritsevatel niitudel ning sellest, kuidas soost turvast lõikamas käidi ja hobune sohu uppus. Väiksena imestasin, et ta rääkis oma maast nii suure õhinaga, oli ju kodu minu jaoks siis midagi loomulikku ja iseenesest mõistetavat. Seda uhkust ja heameelt tema hääles on siiani raske unustada, isegi kui hääle enda kõla enam täpselt ei meenu.
Praegu näen, kuidas mu vanemad näevad vaeva, et tööl käimise kõrvalt hoida korras suhteliselt suurt majapidamist, aeda ja põllumaad. Ka nemad armastavad seda maad. Nii minagi . Ometi on tuleviku kohta raske midagi öelda. Raske kujutleda, et tulevikus suudaksin kogu seda tööd ja vaeva, mis taluga kaasas käivad oma õlul kanda. Kõigest hoolimata ei kujuta ma oma elu ette ilma selle paigata.
Ilmselt oleks kõige raskem variant näha oma lapsepõlvekodus askeldamas võõraid inimesi, kellel puuduvad selle kohaga seonduvad mälestused- kes ei tea näiteks, et kõik õuele istutatud kased sümboliseerivad mu vanaisa pereliikmeid. Võõraste jaoks oleksid need ju lihtsalt suvalised puud. Üleüldse on kodu juures nii palju pisikesi mälestusi ja märkamatuid detaile, mis teevad kodust kodu ja mille olemasolugi meenub mõnikord alles siis, kui olen kodust kaua eemal olnud.
Elus on ikka, et inimesed tulevad ja lähevad. Loomulik oleks aga ka see, kui minemised poleks lõplikud. Minu arvates vajab inimene mälestusi, ja kõige päikselisemad mälestused pärinevad üldjuhul just lapsepõlve mängumaadelt. Mõned inimesedki seonduvad meile üksnes mingite paikadega ning märksa parem on meenutada neid seal, kus meenuvad koosoldud toredad ajad, mitte näiteks kõledal surnuaial.
Nii meenutas Andreski Krõõta Vargamäel:
” Ta vaatas Vargamäe mände ja tal tuli meelde, et neil Krõõdaga tol korral neist juttu olnud. Andres ise vana, aga männid seisid endistena. Ainult oksad olid teistel nagu harvemaks muutunud. Kuid võimalik, et asi polnud männiokstes, vaid Andrese enda silmis , mis aasta-aastalt töntsimaks läksid.
Vargamäe soosillal tuli Andresel meelde, mis nad Krõõdaga temast rääkinud. Ja otse uskumata valusalt pidi Andres tunnustama , et soosillaga oli sündinud Krõõda, mitte Andrese sõnade järele. See oli seda valusam, et Krõõt ise oli nii varakult läinud, aga oma sõnad jättis ta Vargamäe soosilla üle valitsema kuni tänapäevani.”
Inimesed Vargamäel tulid ja läksid, aga Vargamäe jäi. Tema mäletas oma inimesi, rääkis nendest läbi inimsuude, soosilla ja Vargamäe haraliste mändide.
Ja vaevalt lõpevad ”Tõe ja õiguse” I osaga mälestused ja varjud Vargamäel, nagu ei lõppenud ka kivid Andrese põllul.