Ilu mõiste muutumine läbi esteetika ajaloo (0)

EESTI KUNSTIAKADEEMIA
Disaini teaduskond
Klaasikunsti ja -disaini osakond
III kursus
Mai Schults
Ilu mõiste muutumine läbi esteetika ajaloo
Essee
Tallinn 2011
Ilu on esteetika põhikategooria, mis avaldub tajutava objekti omaduses või omadustes tekitada rõõmu, naudingut ja rahulolu. Umberto Eco arvates on see, mis ilus, ühtlasi ka hea, kuid inimesed ja nende väärtushinnangud muutuvad ning koos nendega muutub ka ilu tõlgendamine.
Ilu on vaataja silmades. Nii nagu muutub ilu mõiste, muutuvad ka inimesed ning nende seisukohad, eelistused . Antiikajal tõlgendati ilu kui midagi vaimset, meelelist. Ilu ei peitunud nii väga välimuses vaid just vaimses täiuslikkuses, sobivuses ümbritsevaga. Demokritose , Platoni ja Plotinose järgi põhines ilu eelkõige mõõdul, korral, kindlapiirilisusel, harmoonial ja sümmeetrial. Ka Aristotelese arvates, kelle järgi peeti eriti kauniks kuulsat, väärikat, edukat ja vaba inimest. Vaimne ilu arvati väljenduvat kehalises ilus. Seetõttu kõik, mis oli kellegi jaoks hea, osutus tema jaoks ka ilusaks. Kunstnikud seevastu aga lõid teoseid nägemise, mitte reaalsuse järgi. Näiteks saavutatakse Myron ´i “Kettaheitja” kilbi näiline täiuslik ümarus vaataja nägemisnurga arvestamisega. Vormidest otsitakse kooskõla hinge ja keha vahel, mistõttu tekivad kujundid, mis näivad staatilised, kuid samas ka rahulikud (Nt Laokoon).
Keskaeg oli väga keeruline ajaperiood . Ta erineb antiikajast nii elukorralduse poolest kui ka on antiigiga võrreldes kahestunud. Keskajal käsitleti ilu kui Jumala atribuuti. Ja ilu mõiste oli laiem ning algas vaimsest ilust , kõlbelisest harmooniast ja metafüüslisest kiirgusest. Ilu juures väärtustati ka nii proportsioone, terviklikkust, sära kui kõlbelisust. Eco arvates olid seega keskajal ilusad need asjad, milles oli nii proportsioon , terviklikkus kui ka Jumala valgus. Keskajal arvati ka, et valgus oli kehade olemuslik vorm. Sel moel on ta igasuguse ilu põhialuseks. Giovanni Boccacio jättis oma raamatus “Decameron” kirjeldamata ilusad inimesed keskendudes vaid inetutele. Tema arvates oli olemas vaid üks võimalik viis olla ilus, inetu aga lõpututel viisidel.
Eco ütleb, et igal kultuuril on oma iluarusaamale lisaks ka arusaam inetust. Siinkohal on inetut peetud ilusa vastandiks , ebakõlaks. Ebakõlad aga ei vasta enam proportsiooni reeglitele, mistõttu on see inimestele raskesti vastuvõetav. Kuna aga kunst võimaldab mängida ja kujutada nähtusi nii nagu nad tegelikult ei ole, ntks inetut kaunil moel, siis muutub inetu täiesti vastuvõetavaks ja isegi meeldivaks kunstis. Näiteks mõjub Giovanni da Modena fresco “Põrgu” esmapilgul väga õõvastavalt, kuid pikemal vaatlemisel hakkavad köitma mustrid , erinevad näoilmed . Negatiivne, mida on oskuslikult detailide ja kompositsiooniga leevendatud, kauniks muudetud, kuidagi hajub.
Eco küsib, et kas inetu kaunilt kujutamine ei muuda inetut mõneti ka paeluvaks.? Vastaksin sellele kindlasti jaatavalt. Ka hiljem on paelunud inimesi kunstis just seks, surm ja vägivald ja kõik, mis on ebatavaline . Lisaks inetule paelub inimesi ka ihaldatu ja kättesaamatu. Keelatud või kättesaamatu on magus ja mida kättesaamatum, seda magusam ta tundub. Võiks isegi öelda, et kujutlus sellisest võimatust armastusest on keskaja romantilise tõlgendamise tulemus. Sellist võimatut armastust esineb paljudes teostes.
Ajaloos on ka veel teisi ilu tõlgendamisi. Tänapäevast ei erine nad palju. Pigem just vastupidi. Vaatamata massimeedia mõjule ja globaliseerumisele, on tänapäeva maailmas erinevates maailmajagudes ilust erinevad arusaamad säilinud. See, kas inimene on ilus või mitte, oleneb suuresti ka tema positsioonist või rollist ühiskonnas.
Siim Kallas on öelnud : “Õnnelikud inimesed on alati ilusad”. Ilusaks peetakse nii inimesi, kes on hea iseloomuga , seltsivad, andekad kui ka inimesi, kes lihtsalt armastavad ennast ja hoolitsevad oma välimuse eest. Võib-olla tulekski just rõhutada siinkohal enese eest hoolitsemist, nii füüsiliselt kui vaimselt. Sest vaatamata sellele, kuidas meedia teatud ilumustreid meile ette kannab, on ka väga palju liidreid, iidoleid, kes ei olegi väliselt ilusad, vaid elurõõmsad, lahked, armastusväärsed ja targad. Ntks hetkega üle maailma kuulsaks saanud naisterahvas Susan Boyle . Kui ta astus lavale saates American idol, kohtunikud muigasid. Ilmselgelt tegi neile nalja naisterahva välimus, käitumine. Susan Boyle oli elurõõmus ning julge. Üllatuseks ka väga hea laulja, mistõttu väga paljud temasse kiindusid.
Ilu mõiste on arenenud nii laiaks, et seda võib käsitleda lõpututel viisidel. Minu peamiseks seisukohaks on see, et kui inimene on õnnelik, endaga rahul, elab nii nagu tahab, on rahul oma kehaga , oma isiksusega, armastab ennast ja inimesi enda ümber, siis vaatamata välimusele, kiirgab inimesest ilu. See tekib sellest, et vaim tunneb mateerias sama harmooniat kui vaimu enda korrastatuses.
Kasutatud allikad
Eco, Umberto. Ilu ajalugu. RCS Libri S.p.A., Bombiani, Milano , 2004.Eesti
5