Ilmalik võim ja vaimulik autoriteet: keisrivõim ja paavstlus (0)

Ilmalik võim ja vaimulik autoriteet: keisrivõim ja paavstlus
Keskaja inimesed olid sügavalt usklikud. Usutõe peamine allikas oli tol ajal piibel ja ka vanaaja kirikuisade teosed. Jumala armust oli usklikel võimalik osa saada ka kirikut õnnistavate toimingute kaudu, milleks olid: ristimine, armulaud, usukinnitus, pihtimine, kiriku laulatus ja vaimulike ametisse pühitsemine.
Kiriku oli keskaegsete inimeste arvates rajanud Kristus. Pärimuse järgi oli Rooma esimene piiskop ja seega paavstlusele alusepanija apostel Peetrus . Paavstid kui Peetruse järeltulijad olid samuti Kristuse asemikud maa peal. Peetrusele oli Jeesus evangeeliumi järgi andnud taevariigi võtmed ning määranud ta kiriku rajajaks. Tegelikult oli Rooma piiskop algselt samasugune nagu iga teinegi piiskop Rooma keisririigis. See, et piiskop asus riigi pealinnas, tegi temast küll metropoliidi, kuid ei tõstnud teda teistest kõrgemale. Kirik Vastandus teatud määral ilmaliku võimu kandjatele. Valitsejate võim pärines samuti Jumalalt, kuid puudutas maiseid ja asjalikke, mitte vaimulikke. Paavstide arust oli vaimulik võim palju tähtsam kui ilmalik võim, nii nagu oli taevariik tähtsam maisest riigist.
Katoliku kirik pidi ühendama kõiki kristlasi nii Lääne-Euroopas kui ka Bütsantsis. Juba varakeskajal hakkasid tekkima erinevused lääne ja ida ninng pinged Rooma paavsti ja Konstantinoopoli patriarhi vahel. Kiriklikud sidemed nõrgenesid veelgi lääne ja ida vahel.Rooma piiskopi religioosset ja poliitilist tähtsust suurendas alles keisrivõimu nõrgenemine Lääne-Roomas. Rooma elanikud nägid kirikus peamist ühendavat jõudu ja võimalikku kaitstjat vaenulike germaanlaste vastu. Rooma piiskopi hakati kutsuma isaks – ladina keeles ' papa '. Siit tuleb ka eestikeelne nimetus " paavst ". Paavstid ise rõhutasid senisest rohkem enda kui püha Peetruse järglase autoriteeti ja vastutust. Paavstide autoriteedi tugevnemisel oli murranguliseks Gregorius Suure valitsusaeg (590–604). Ta oli paavstina usuasjade korraldamise kõrval sunnitud tegelema ka poliitiliste ja majanduslike probleemidega. Paavstide autoriteeti tõstis ka nende tihe liit Frangi valitsejatega.Frangi riigi lagunemine ja Lääne-Euroopa killustatus tõid kaasa kiriku ja paavsti autoriteedi ajutise allakäigu. Uus tõus ootas paavstlust ees alles kõrgkeskajal.
Saksa kuningas Otto I taastas 10. saj keisrivõimu. Tema loodud riiki nimetati Pühaks Rooma riigiks ehk Saksa-Rooma keisririigiks. Riiki kuulusid tänapäeval Saksamaa ning Põhja- ja Kesk-Itaalia alad. Otsustav reform toimus 1059. aastal, mil paavsti hakkasid endi seast ametisse määrama rooma piiskopkonna tähtsaimad vaimulikud ehk kardinalid. Nii lootsid nad ametisse valida kogemustega ja autoriteetse vaimuliku . Paavstid hakkasid taotlema kiriku sõltumatust ilmalikust võimust . Aastal 1077 pidi keiser siiski tunnistama paavsti ülimusklikkust. Innocentius III valitsusaeg tähistas keskaegse paavstimõimu hiilgeaega. Wormsi konkraat oli kompromiss ilmaliku ja vaimulik võimu vahel, sest piiskopid ja abtid pidid valima vaimulikkonnad kiriku õiguses kehtestatud korra alusel ja vaimuliku võimu ametitunnused andis neile paavst või piiskop (1122).
Kõrgkeskajal levis Lääne-Euroopas ka usuvoole, mida katoliku kirik heaks ei kiitnud, vaid ketserlike väärõpetustena hukka mõistis . Paljudele ei meeldinud kiriku rikkus ja sekkumine ilmaliku võimu valdkonda. Üht liikumist pidas katoliku kirik saatana kätetööks, selle seisukoha pooldajaid kutsuti katariteks (kreeka k- Puhas). Katarid- inimesed, kes eitasid katoliku kiriku hierarhiat ja taunisid katoliku kiriku vaimulike, lõtvu elukombeid. Nad uskusid,et jumal ei loonud maailma üksi, vaid koos saaatanaga. Katarite kiriku eesmärk oli hingi katoliku kiriku ja saatana käest päästa. Katarite õpetus levis XII sajandil kiiresti. Albi linna järgi, kus katarite vaated eriti populaarsed olid, kutsuti sealseid katareid albilasteks. Aastatel 1209-1229 olid albilaste sõjad, mille tulemusel selgitati välja ketserid , juhiti õigele teele ja karistati neid. Karistamiseks oli palju erinevaid võimalusi:kirikust välja heitmine , vara konfiskeerimine, eluaegne vangitus, surmanuhtlus.