Ristiusk ja kirik (0)

Ristiusk ja kirik
Usutõe peamised allikad olid piibel ja vanaaja kirikuisade teosed. Keskaja ettekujutus: jumala inglitest üks oli Lucifer , kes oli ülbe ja Jumala vastu mässu tõstnud. Seetõttu heideti ta taevast alla, temast sai allilma e põrgu peremees , tema kaaslastest deemonid. Saatan kiusas juba esimesi inimesi. Võttis paradiisiaias mao kuju ja ahvatles Eevat noppima õuna, mis oli keelatud. Seepeale aeti Eeva ja Aadam paradiisist välja. Sellest sai alguse pärispatt - kurjus , mille saatan oli sisendanud inimestesse. Armastusest inimkonna vastu saatis Jumal oma poja Jeesus Kristuse maailma kannatama , et see lunastaks kogu inimkonna patud. Jumal kui Isa, Kristus kui Poeg ja neid ühendav Püha Vaim moodustavad Püha Kolmainsuse.
Sakramendid – kiriku õnnistavad toimingud, millega sai osa jumala armust . Ristimine , usukinnitus( konfirmatsioon ), armulaud, pihtimine , viimne võidmine, kiriklik laulatus ja vaimulike ametisse pühitsemine.
Surmajärgse elu paradiisi väravas on püha Peetrus , tal olid taevariigi võtmed. Patused on pimedas , väävlisuitsuses, tulikuumas põrgus. Saatan – sarviline, kabjaline , nahkhiire tiibadega. Usuti, et saabub Kristuse poolt tõotatud Jumala riik Maale ja enne seda viimne kohtupäev. Surnud tõusevad, et anda Kristusele oma tegudest aru. See päev tähistab ajaliku maailma lõppu. Levis uskumus, et enamik hingesid ei lähe pärast surma kohe taevasse ega paradiisi, vaid puhastustulle, kus tuleb piinelda viimse kohtupäevani.
Arvati, et kiriku lõi Kristus. Kirikliku mõjutusvahendina kasutati kirikust väljaheitmist e kirikuvande alla panekut. See jättis isiku ilma kiriku vahendatud Jumala armust. Varakeskajal hakkasid tekkima erinevused lääne ja ida ning pinged Rooma paavsti ja Konstantinoopoli patriarhi vahel. Patriarh allus Bütsantsi keisrile, paavst mitte. Läänes oli oma keiser , kiriklikud sidemed nõrgenesid. 1054 . a saatis paavst oma saadiku Konstantinoopolisse, aga tüli lahendamise abil läks saadik patriarhiga tülli. See oli nn suur kirikulõhe. Lääne kirikud olid katoliku ja ida õigeusu.
Paavstide autoriteedi tõusu põhjustasid muutused paavstide ametisse määramise korras. 1059. a reformiga hakkasid paavstid endi seast ametisse nimetama Rooma piiskopkonna tähtsaimad vaimulikud – kardinalid . Paavstid hakkasid taotlema kiriku sõltumatust ilmalikust võimust. Seisid vaimulike ametite müümise ja selle, et vaimulikke ei tohi ametisse nimetada ilmalikud vastu. Nõuded sõnastas Gregorius VII. Rooma keiser Heinrich IV tahtis siiski ise oma piiskoppe määrata, tema ja paavsti vahel tekkis tüli kuid ta palus siiski vabandust. G ideed viidi ellu paavst Innocentius III ajal. Innocentius kuulutas välja ristisõjad. Tema valitsusaeg oli paavstivõimu kõrghetk. Paavsti õukond e kuuria kujunes kirikuelu keskvalitsuseks. Välismaale saadeti asju ajama oma volitatud esindajad e legaadid . Kirikukogu – kutsuti kokku tähtsamate küsimuste arutamiseks. Paavsti seisukohavõtud sõnastati bulladena. Kirikut peeti üleval kümniste korjamisega.
Ristiusk ja kirik II
Tsistertslaste ordu
Frantsisklaste ordu
Dominiiklaste ordu
Sai nime Citeaux kloostri järgi. Lähtus Benedictuse reeglitest, nõudis luksusest loobumist, karme kombeid ja füüsilist tööd. Kloostrid rajati asustamata paikadesse, kus hariti maid ja ehitati kloostrihooneid. Kandsid valget – puhtus ja rikkumatus. Tööle võeti ilmikvendi. Kuulsaim tsistertslane Bernard Clairvaux.
Rajas jõuka kaupmehe poeg, kirjutas ordu reeglid. Nad idealiseerisid kasinust, tahtsid levitada jumalasõna. Tuntud kui hallid vennad v väiksemad vennad oma alandlikkuse poolsest. Nad hakkasid rõhku pöörama haridusele.
Rajas hispaania munk Dominicius, neid nim jumala ustavateks koerteks, peamine ül oli jutlustada õige usu kasuks, kandsid musta. Panid rõhku haridusele. Nende seast võrsus mitu õpetlast, nt teoloog Aquino Thomas
Jumala armu vahendasid veel elavad inimesed, kelle elus v surmas ilmnes pühadus. Tugev usk oli neile jõudu andnud vagaks eluks, kannatusteks, märtrisurmadeks. Neis nähti surelike kaitsjaid ja eestkostjaid, lootes, et nad aitavad pääseda taevariiki. Nt Kristuse ema neitsi Maarja e Jumalaema . Pühakuks kuulutamine – kanoniseerimine. Pühakutega seostuvad esemed – reliikviad. Nende ja pühakute matmispaikadesse tehti palverännakuid.
Levis ka usuvoole, mida ei kiidetud heaks ja kirik ketserlike väärõpetustena hukka mõistis. Üks liikumine pidas kirikut saatana kätetööks, selle pooldajad olid katarid. Nad uskusid, et Jumal ja saatan lõid maailma, ei tunnistanud Kristuse sündimist inimesena. Nende eesmärk oli päästa hingi katoliku kiriku ja saatana käest. Jagunesid täiuslikeks e kes kutsuti hingi päästma ja usklikeks, kes täiuslikke lootuses pääseda ülal peetsid. Albi linnas oli nad popid, seal nim neid albilasteks.
Katoliku kirik võitles albilaste vastu albilaste sõdadega, kuid sai lüüa. Ketserluse vastu võitlemiseks loodi inkvisitsioon e spetsiaalne kohus.