Iga inimene on isiksus (0)

Iga inimene on isiksus
Isiksus kui kinganumber. Seda populaarset väljendit, millega püütakse edasi anda inimese kui indiviidi unikaalse mina olemust, on hakatud tänapäeval üha sagedamini kasutama. Antud lähenemine on muutunud populaarseks tänu peamiselt viimasel kahel sajandil toimunud sotsiaalsetele ja poliitilistele muutustele ühiskonnas. Sooline võrdsus, rassiline võrdsus, vanuseline võrdsus, klassiline võrdsus jne. Sellised arengud on viinud murdepunktini kus inimene mitte ainult ei kuulu mingisse kindlasse rühma vaid on lisaks ka eraldi seisev indiviid, persoon ehk isiksus.  Evolutsiooniline areng kus üldisematest määratlustest on saanud kitsamad ja mitmekihilisemad on inimesed hakanud ennast üha täpsemalt ja põhjalikumalt ka identifitseerima.Identiteet ehk enese määratlemine, inimese mina kujunemine ja enese leidmine. See on pidevalt muutuv ning arenev protsess, mis kestab üldjuhul kogu elu. See saab alguse varajasest lapsepõlvest, suures osas kujuneb välja 20-30′ndates eluaastates ning lõppeb inimese surmaga. Teatud tingimustel võidakse, aga inimesele teiste poolt omistada erinevaid identiteete ka postuumselt, kuid antud juhul jätaksin selle osa siinkohal käsitlemata kuna tegemist on pelgalt teiste inimeste poolt omistatud määratlusega milles isik ise osaleda ei saa. Identiteedi areng ja enese määratlemine tekitavad ridamisi küsimusi, mis nimetatud protsessi juurde kuuluvad. Küsimused nagu näiteks kes ma olen, mis on minu eesmärk, kuhu ma kuulun, kelleks ma tahan saada, mis mulle meeldib on ainult väike osa inimnese isiksuse arengust ja mõistmisest. Teise osa moodustavad isiklikud või kaudsed kogemused, päritolu ning eeldused.Enda identiteedi tunnetamine eeldab ja sisaldab kujutlust indiviidi füsioloogiliste ja psüühiliste protsesside ühtsusest. Isiksus tunnetab end kui objekti teatud sümbolite süsteemis, mis sisaldab mitte ainult otseseid sidemeid , vaid ka mineviku ja tuleviku elemente. Eriti oluline on identifitseerimine ühe või teise sotsiaalse (vanuse-, soolise, etnilise, majandusliku, kutsealase jne) grupiga. Iseenda identiteedi kujund, mis on tekkinud isiksuse eneseteadvuses, paistab silma suure stabiilsuse poolest. Psühholoogilised uuringud näitavad, et informatsioon enda kohta, mis on vastuolus isiksusel kujunenud Mina-kujundiga, omandatakse hoopis halvemini kui informatsioon, mis seda kujundit kinnitab, vahel aga ei omandata seda üldse. Näiteks G. Meadi meelest pole indiviidi eneseteadvus midagi muud kui vastastikuse sotsiaalse mõjutuse tulemus; selle mõjutamise protsessis harjub indiviid vaatlema iseennast kui objekti. Meadi teooria taandab sotsialiseerimise protsessid indiviidide otsesele vastastikusele mõjutamisele ja alahindab laialdasemat ühiskondlike tingimuste ja kultuuri kompleksi.
Indiviidi kujunemist mõjutab suures osas ümbritsev keskkond, sealhulgas teised inimesed. Lapse jaoks on tema esimesteks enesemääratluste tugipostideks tema vanemad, vennad-õed, vanavanemad jt. Lapsena omandatakse vanemate käitumismudelid, jagatakse kogemusi, väärtushinnanguid, sageli ka arvamusi. Lapse varajases eas on tema arvamus enamjaolt vanemate arvamuse peegeldus kuna lapsel puudub isiklik kogemus või sama mõjuga arvamus. Väga tihti on just pere noorimad võsukesed väikesteks koopiateks oma vanematele.Enese põhjalik ja mitmekihiline määratlemine on teadaolevalt omane ainult inimesele. Mulle tundub sõna identiteedi mitmekihilisus või mitme tasandilisus kohasem kui identiteedi paljusus. Miks? Identiteet kui inimese mina on üks tervik (kõige tavapärasemal juhul), enese määratlemine võib toimuda küll mitmete erinevate nähtuste, asjade, teiste inimeste – kellegi või millegi suhtes, kuid tervikuna moodustavad need inimese isiksuse, selle kes ta on, kellena ta ennast tunneb või kellena näib. Identiteedi arengul järgib noor teiste käitumismalle sarnastes olukordades ning püüab ennast sobitada-kohandada või koguni üks-ühele käitumist üle võtta. Näiteks hakatakse huvituma asjadest mille vastu kas vastassugupool huvi tunneb või milline käitumine on „üldlevinud”. Võib ka öelda, et enese leidmine toimub ka teatava matkimise ja kopeermisena, mis evolutsiooniliselt on osutunud äärmiselt tõhusaks. Kuna inimese isiksus koosneb väga paljudest erinevatest tahkudest ja mõjudest muutuvad inimsed ka ajaga . Näiteks võivad vahelduda muusika ja riietumisstiil koguni kuudega. Inimene proovib läbi erinevad etapid kuni jääb pidama endale kõige sobivama juurde. Enamikel juhtudel võime nt lapses või teismelises ära tunda mingeid iseloomulikke märke, omadusi, hoiakuid, kuid välja kujunenud isiksuseks me enamikel juhtudel inimest veel pidada ei saa.