I maailmasõja võitjad ja kaotajad - arutlus (0)

I maailmasõja võitjad ja kaotajad
Esimene maailmasõda lõppes 11. novembril 1918 Compiegne vaherahuga. Saksamaa alistus – keisririik oli kokku varisenud, linnades toimusid rahutused , sõjavägi taganes. 1919. aastal Pariisis määratud rahutingimused panid paika uued karmid reeglid. Reeglid mille panid paika sõja võitjad ja mille all pidid kannatama sõja kaotajad. Kuidas jagunesid võitjad ja kaotajad ning milliseid tagajärgi esimene maailmasõda endaga kaasa tõi?
Suubritannia tuli maailmasõjast välja võitjate poolel ning tänu sellele mingeid reparatsioone nad maksma ei pidanud. Küll oli olukord Suurbritannias väga kirju. Neile kuulus küll endiselt võimsaim merevägi maailmas ning nemad arendasid välja tangi, mida järgmises maailmasõjas edukalt kasutati. Aga sõjas oli kaotatud miljonite noorte meeste elud ning Suurbritannia oli nüüd USA-lt võetud võlgades. Samuti oli üha raskem kontrollida impeeriumi kaugeid osasid, kus olukorrad kasvasid üha pingelisemaks. Üheks tähtsamaks küsimuseks oli ka naiste võrdõiguslikkus meestega, mille lahendamise käigus said juba 1918. aastal Suurbritannia naised oluliselt õigusi juurde. Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi Suurbritannia pidi tegelema sügavate probleemidega nii koloniaalmaades kui ka emamaa sisemuses, suudeti edukalt ning tugeva demokraatiaga sellest väljuda.
Sõja tagajärjed Venemaal andsid veel kaua tunda. Venemaa väljus küll sõjast võitjate poolel nagu seda ka Suurbritannia, kuid probleemid, mis seda riiki veel kaua kummitasid, ei olnud ühegi võitjariigiga võrreldavad. Venemaal lõppes kodusõda alles 1921. aasta veebruaris , milles tulid võitjateks tänu strateegilisele paiknemisele, kommunismi jõulisele poliitikale ning ühtsusele, punased. Kodusõda laastas Venemaa majandust. Põllumajandus oli rikutud sõja poolt ning 1921. aasta põua ajal kannatas rahvas kohutava nälja käes, mille tulemusel suri 5 miljonit inimest. Iga tööstuse osa oli kehvemas seisus, kui oli seda olnud 1913. aastal. Rääkimata veel kannatustest, mida kommunistliku valitsemise alla jäänud Venemaa ning liidumaad veel palju aastakümneid pidi taluma . Kuigi Venemaa oli jäänud ametlikult võitjate poolele, siis tegelikult olid ta kaotused kasina valitsemiskorra ning kommunismi veel sügavama kinnitumise tõttu väga suured.
Ameerika Ühendriigid olid samuti võitjate poolel. Kui sõda oli algamas, polnud Ühendriikide majandus tõusuteel, pigem vastupidi. Kuid 1914-1918 jooksul see muutus. Tööstus sai sisse meeletu hoo tänu nõudlusele, mida Euroopa sõja pidamiseks vajas. See omakorda soodustas tehnoloogia arengut ning uute töökohtade teket. Kindlasti oli USA edu põhjuseks ka vähene reaalne sõjas osalemine. USA astus sõtta nimelt hilja ning seetõttu jäid nende kaotused väiksemaks. Irooniline on tõdeda, et USA majanduskasv muutis hiljem ka Euroopa nõnda haavatavaks ning tabas suure majanduskriisi ajal mõnda Euroopa riiki veel rängeminigi. Selge on, et kuigi Ameetika kannatas ka sõjakoleduste all, polnud see kindlasti võrreldav Euroopaga ning ma julgen väita, et minu arust tuli USA sellest sõjast välja kõige suurema võitjana.
Saksamaa saatus kaotaja riigina oli kindlasti kõige kurvem. Pärast sõda valitses Saksamaal sisekaos. Keisririik oli lagunenud – keiser elas Hollandis paguluses – ning selle asemele ilmus murelik Weimari vabariik, mis nimetati linna järgi, kuhu vabariigi valitsus oli Berliinis puhkenud mässu eest pagenud. Jõudu said äärmusliikumised, mida soodustasid Versaille ’i lepinguga paika pandud sätted Saksamaale. Nimelt pidi Saksamaa näiteks oma relvajõud kärpima 100 000 meheni – sisuliselt tuli piirduda politseiga – ning 15 aastat leppima liitlasvägede viibimisega Reini idakalda strateegilistel aladel. Samuti pidi Saksamaa tasuma hiiglaslikke reparatsioone; igal aastal kindla summa pealtnäha Saksa agressiooni ohvrite hüvituseks, kuid tegelikult taheti kullareservide hõivamisega takistada Saksa majanduse taasutumist. Seega tehti kohe selgelt Saksamaale taoliste sätetega liiga. See sai muideks hilisemalt Hitleri üheks suurimaks lubaduseks – taastada Saksa au ning maksta kätte ülekohtu eest. Igatahes jättis taoline suhtumine Saksa rahvale ja riigile moraalselt valusa jälje.
Ka teised 1919-1922 sõlmitud lepingud olid kaotajapoole riikide jaoks ebaõiglased. Sõna otseses mõttes liitlaste käsul loodi Austria, et sealsed sakslased ei saaks ühineda Saksa Vabariigiga, mille poolt nad olid ülekaalukalt hääletanud. Ning kuigi Austriast sai iseseisev riik, pidi see maksma reparatsioone. Ka Türgi ja Bulgaaria kaotasid maid – Türgi määratud suured territooriumid Lähis-Idas loodud riikidele, sealhulgas ka Palestiina , anti Suurbritannia hallata. Alasid pidi loovutama ka Ungari. Ühesõnaga pidid Saksa liitlasriigid kõik kandma karistusi sõja kaotamise eest. Taolised karistused soodustasid kõikides kaotajamaades aga äärmusliikumiste ülestõusu, mis kulmineerusid järgmise maailmasõja alguseks.
Euroopa oli dramaatiliselt ümber kujundatud, kuid rahvuslik vihavaen polnud kuhugi kadunud. Lääne suurriigid kuulutasid oma ülimat moraali ning kaotajamaades jäi püsivaks emotsiooniks pettumus. Esimese maailmasõja näilised võitjad ja kaotajad ei olnud aga sugugi täielikult kooskõlas tegeliku olukorraga ning ka võitjariikides – näiteks Venemaal – püsisid ning kasvasid pinged , mis olid võrreldavad kaotajariikidega. Tegelikult arvan ma, et selles sõjas polnud täielikke võitjaid, kuna just see sõda ning selle tulemused sillutasid tee kõige julmemale ja verisemale maailmasõjale, mida me maailm on näinud – teisele maailmasõjale.