I M/S võitjad ja kaotajad. (0)

Vladislav Bolmatov, 12A
19.10.2008
I M/S võitjad ja kaotajad .
I maailma sõda toimus aastatel 1914-1918 ehk XX sajandi esimeses veerandis mida ühelt poolt iseloomustas kiir tehika- ja teaduseareng, teiselt poolt aga ühiskonna kui terviku mahajäänus. Teiste sõnadega –– ühiskonna mõistus, arengutase, elulaad ja suhtumine ümbritseva maailmasse jäi paljudes valdkondades pigem XIX sajandisse. Näiteks julgeoleku garantiks oli potentsaali suurendamisel põhinev jõudude tasakaal, mis hiljem mängis tähtsa rolli tulevase sõja puhkamisel või siis inimeste teadmatus , kuhu jõudis elu tehniline pool. Sõja eel Euroopa jaganes suurteks blokkideks – Antant (Inglismaa, Prantsusmaa, Vene Impeerium , Serbia, Jaapan, hiljem Itaalia, Rumeenia , USA, Kanada , Austraalia ), Keskriigid (Saksa Keisririik , Austria-Ungari, Bulgaaria , Türgi) ja neutraalsed riigid (võiks ka neid käsitleda eraldi blokkina). Kaks esimest olidki loodud võimu suurendamiseks ja laiendamiseks (Keskriigid) ja nendele tasakaaluks (Antant). Peale julgeoleku see tähendas ka ohtu –– lokaalse kriisikolde tekkel nägid lepingud ette blokke tervikuna ``mängu`` astumist .
Peale sõda lõppu kaotaja oli küll terve blokk, aga võitjate puhul oleks korrektsem rääkida eraldi riikidest.
Peakaotaja oli keskriikide blokk –– Austria-Ungari, Bulgaaria, Türgi ja Saksamaaga selle keskel. Vaatamata kord edukale, kord edutu sõjategevusele varises see lõpude lõpuks kokku. Kaotuse põhjuseks võiks olla Schlieffeni plaani läbikukkumine Marne `i lahingu tagajärjel ja sellele järgnev kaheaastane kaevikusõda ning liitlase –– Itaalia – kaotamine. Sõja venimise tõttu kiirvõit Läänerindel ebaõnnestus ning see ei lubanud jõudude koondamist Venemaa vastu. Sõdimine kahel rindel läks laastavaks ja kurnavaks ning nõudis palju nii füüsilisi, kui ka moraalseid resursse, millest riik aja jooksul hakkas tühjaks minema. 1918. aastal vaimustavad kuid lõpuks edutud pealetungid, Antandi järjest paremini töötav (suuresti ülemereliste liitlaste arvel) sõjatööstus ja pidevalt saabuvad väsrked väed murtsid täielikult võitlusvaimu ning sügisel 1918 Saksamaa oli löödud. Compiegne ´i ja Versailles´i rahulepingud olid Saksamaale väga rasked: ta pidi võitjatele loovutama sõjavarustust ja tehnikat , ligi 1/8 aladest (ka uutele riikidele), maksta raskeid reparatsioone mille väljamaksmine pidi jätkuma ka tänapäeval, samuti rängalt piirati lubatud sõjaväge.
Austria-Ungari oli kaotaja nii bloki osa kui ka eraldi riigina. Esialgu see pidi sõdima Venemaa ja Serbiaga, kuid Itaalia üleminek Antandi poole nõudis uue rinde avamist ja sõjaressurside ümberpaigaldamist. Kuigi 1917. aastal Sakslaste toel suudeti anda sellele tugeva hoopi, täiesti selle ei purustanud. Laastav, veniv , kurnav ja kaotusterikkas sõda tekitas riigis suuri rahulolematusi. Saksa vägede lüüasaamine ning liitlaste –– Bulgaaria ja Türgi sõjast väljaastumine 1918. aasta lõpupoolel panid Austria-Ungarit lootusetu olukorda. Impeerium hakkas seespoolt lagunema (rahvaste järg järjest iseseisvumine ) ja koos sellega lagunes ka armee . Seda kasutasid itaallased ja alustasid pealetungi Piave jõel ning üksi jäänud Austria pidi kapituleerima 3.11.1918. Tulemuseks impeerium lagunes mitmeks riigiks, Austria ja eriti Ungari pidid loovutama hiiglaslikke alasid ning samuti maksma rängeid reparatsioone.
Antandi suur kaotaja oli Venemaa. Selle Läänest mahajäänud majandus ei olnud valmis sõja mastaabideks ja liigsuurte kulude kandmiseks. Vastastikku Läänerinnele, sõjategevus Idarinnel oli manöövririkas ning rinne ise oli mitu korda pikem kui läänes. Rumeenia sõjaastumine ja kiir lüüasaamine nõutis selle pikendamist veelgi. Peale kõige pidi ta sõdima kolme riigiga –– Saksamaa, Austria-Ungari ja Türgiga. Sõjapidamise aluseks oli inimresurss ja sellega kaasnevad elusväe kaotused ning suhteliselt edutu sõjategevus tekitasid ulatuslikke rahulolematusi ühiskonnas ja viisid siiani raskes sisepoliitilises olukorras olnud riiki sügavasse kriisi, mille kulminatsiooniks olid kaks revolutsiooni järjest, täielik riigikorralduse muutmine ja nendele järgnev kodusõda kuni aastani 1922. Tekkinud kriis nõudis riigilt ebasoodsatel tingimustel sõlmida rahu Saksamaaga 1917-1918 aa. Üldtulemuseks olid täiesti hävinenud majandus ja hiiglaslikud territoriaalsed ning inimkaotused .
Üks sõja võitjatest oli Prantsusmaa. Versailles´i rahuleping suuresti kaitses ka Inglismaa huve, kuid Prantsusmaa nõutis ja saigi rohkem kasu. Vaatamata sellele, et rindejoon liigus suhteliselt vähe, inimkaotused olid võrreldavad Saksamaa omadega. Suurel määral peamiseks võitlemisjõuks Läänerindel olid prantslased , inglasi ja sõja lõpupoolel liitunud ameeriklasi võiks võrdeliselt nimetada abistajateks. Prantsusmaa oli peamine nõuete dikteerija ning tulemuseks sai see Saksamaalt Elsassi ja Lotringi ning suuri kahjutasusid.
Tegelikult suurimaks võitjaks I maaimasõjas osutus just USA. Hiline sõttaastumine tähendas väikseid kaotusi. Rinne paiknes mitmes tuhandes kilomeetrites eemal kodumaalt ning see ei mõjutanud suuresti riigi majandust väljaarvatud kaubanduse rikkumist Euroopaga. Otseselt territoriaalses suhtes midagi samuti ei muutunud, kuid tõepoolest saavutas USA kontrolli Ladina- ja Lõuna-Ameerika üle. USA´le maksvate sõjakahjude suurus oli samuti võrreldavalt väike, kuid riik väljastas ulatuslikult krediite ja muid abivahendeid Euroopale saades sellest suuri tulusid ning jõudis maailma poliitikas ja majanduses eesotsa.
Kokkuvõtte.
I maailmasõja tagajärjed olid katastroofilised: hukkus ligi 10 miljonit inimest, haavata sai 20 miljonit ning neist umbes 3,5 miljonit jäid vigaseks. Antandist tõepoolne võitja oli USA, teised riigid pidid leppima suurte kaotuste ja purustamisega, Venemaa oli aga võrreldav kaotajatega. Euroopas sõda neelas vaimselt terve põlvkonna, võitjarahvad vaevalt tundsid ennast võitjatena. Kaotajatest ei tasugi rääkida, peale vaimse kaotuse pidid nemad maksma rängeid reparatsioone mis oli veelgi tugevamaks hoobiks nende äärmiselt nõrgestatud majandusele. Võiks arvata, et I maailmasõjas üleüldiselt kaotas Euroopa.