Hirm ja Segadus (0)

Hirm ja segadus
Juri Lotman
Juri Lotman oli juudi päritolu Eesti semiootik, kirjandusteadlane ja kulturoloog. Maailmakuulsa Taru- Moskva semiootikakoolkonna üks asustajaid, pikaaegne Tartu Ülikooli professor . Lotman on andnud suure panuse humanitaar- ja sotsiaalteaduste arengusse .
Tema teos „Hirm ja segadus“ on Mihhail Lotmani koostatud esseekogu Juri Lotmani hilisloomingust, mille põhieesmärgiks on semiootiliselt analüüsida hirmu- ja segadusmehhanismide toimimist kultuuris.
Mis on üldse semiootika ? Semiootika on põhimõtteliselt teadus märkidest. Uurib, kuidas mis tahes märk (verbaalne või nonverbaalne) kannab kommunikatsioonis osaleja jaoks antud olukorras mingit tähendust. Märk võib olla nt. Rahvuslipp kui terve riigi sümbol vms. Või näiteks kui loeme läbi mõne teose ning õpetaja küsib – mida tahtis autor sellega öelda? - siis meie kui lugejate ülesanne on see sõnum sõnade kujul vastu võtta ning enda jaoks lahti kodeerida. Ehk autor paneb oma mõtted märkidena raamatusse ning meie peame selle enda jaoks lahti mõtestama.
Raamatu esimene osa räägib põhimõtteliselt Venemaast ajal, mil toimus üleminek kapitalismilt sotsialismile. Lotman väidab raamatus, et üleminekut klassiühiskonnalt klassideta ühiskonnale ei saa võtta kui mõnda enneolematut ning erilist situatsiooni inimkonna ajaloos, vaid seda tuleks võtta kui elu loomulikku arengut.
Näiteks oli juttu veel sellest, et ajalugu ei saa võtta ühe kindlana, vaid et tuleb uurida ka potensiaalselt võimalikke teid, mis jäid realiseerumata. Näiteks on raamatusse kirja pandud Aleksander Issantšenko mõtteavaldus sellest, et mis oleks saanud kui 15.sajandil oleks Moskva asemel juhtivaks domineerivaks jõuks osutunud hoopis Novgorod .
Raamatu teine suurem peatükk mõtestab lahti selle, miks nõiajaht Euroopas aset leidis ja miks oli nõidade hulgas palju naisi? Lotman arvab et selle mõistatuse lahendusele kõige lähemale on jõudnud need ajaloolased, kes on märganud et nõiapaanika ning renessaans olid samal ajal. Ehk inimestes kasvas seoses kultuurielutempo järsu kiirenemisega hirm ning sellega seoses leidsid aset nõiaprotsessid. See kõik mis toimus paari saja aasta vältel hajus vaid umbes 40ne aastaga ning inimestel oli raske uskuda toimunu reaalsusesse.
Kolmas peatükk räägib tehnikaarengust. Lotman toob välja, et teadusrevolutsioonide perioodidel toimunud muutused on sedavõrd ulatuslikud , et sõna otseses mõttes pole olemas inimajaloo ühtegi tahku, mida nad poleks sügavalt mõjutanud. Näiteks kui enne kirja leiutamist tarbetu unustati, siis pärast seda, kui kiri leiutati lubas see säilitada tarbetut ning lõputult laiendada meeldejäetava mahtu.
Ma ei oska öelda, kuivõrd ma autori ideedega nõustun, sest need ei jõudnud mulle eriti kohale kuna tegu oli ühe minu arvates eriti segase raamatuga . Nendes 200st lehest mõistsin ma võibolla ainult mõnda üksikut lehte, sest kasutatud oli palju keerulisi ja juttut oli mingitest väga keerulistest teadustest. Mõnede kohtade mõistmiseks pidin abi otsima internetist leiduvatest artiklitest.