Herman Hesse - Mitte elu vaid ennast tuleb kergelt võtta (0)

Mitte elu vaid ennast tuleb kergelt võtta
Herman Hesse romaani peategelane Harry Haller on pealtnäha tavaline keskealine meesterahvas, kuid tema sees on peidus kaks poolust, hunt ja inimene. Pidev võitlus hinges toob kaasa rahulolematuse ja kriitika ümbritseva suhtes, kuid Harry kuulub juba harjumusest sellesse maailma. Liiga kõrged eluideaalid ning kohanematus selles paigas toovad kaasa pideva masenduse. Ta nõuab elult ülimat ning ei suuda leppida tema totruse ja toorusega.
Harry on elus pettunud ning püüab oma mured unustada alkoholiga , kuid ka see ei päästa. Tihe positsioonivõitlus inimeses ja hundi vahel teeb olemise veelgi raskemaks. Loomalik instinkt tahab elada omaette ning ning kõike maha põlata. Inimene aga püüdleb kõrgema vaimse oleku poole. Kumbki pool ei suuda leppida teineteisega ning Harry saab endale sobiva nimetuse – stepihunt , üksi olev rahulolematu olend . Kehaliselt on iga inimene tervik, hingeliselt aga mitte kunagi. Ta otsustab, et teeb enesetapu oma viikümnendal juubelil, sest siis tundub elu talle rohkem elamist väärt, kui on olemas mingisugune pääsetee siit maailmast. Harry suutmatus oma sisemusega toime tulla viis ta masendavasse olukorda, mille käigus ta eemaldus muust maailmast. Enesevihkamine on võrdne egoismiga, mis kutsub esile isoleeritust. Ta püüdis elust otsida kõrgemat tähendust , kuulas Mozartit, kirudes raadio ebaperfektsust, suutmata elada lihtsalt ning tunda rõõmu džässmuusikast, tantsimisest ja armastusest.
Harry on otsustanud, et tuleb minna koju habemenoa järele ning oma elu lõpetada, kuid hirmust eelsesva ees tuigerdab ta mööda linna ning satub baari , kus ta kohtab Herminega. Harry tunneb, kuidas Hermine mõistab teda ning täites tütarlapse soove, üritab ta sulanduda ümbritsevasse keskkonda. Ta õpid ära tantsimise, mis oli varem täielikult mõeldamatu, kohtub Pabloga ning kohandub saksofonimänguga, Maria õpetab teda meelelistest naudingutest uuesti rõõmu tundma. Pablo kritiseerib Harry tõsimeelsust ning väidab, et lõbususest on maailmas palju rohkem kasu. Just huumor on edasiviivaks jõuks, oskus naerda enda üle. H. Hesse on öelnud, et igasugune kõrgem huumor alga sellest, et omaenda isikut enam tõsiselt ei võeta. Inimene on sajas koorest koosnev sibul ning kõike ei olegi võimalik tõsiselt ega mõistusega võtta. Kui inimene on piisavalt tugev, saavutab ta selle, mida tung tal otsida käsib.
Hesse on öelnud, et inimene pole ju mingi kindel ega püsiv vorm, pigem on ta katse ja üleminek, ei midagi muud kui kitsas ja riskante sild looduse ja vaimu vahel. Eluks saab aga nimetada perioodi, mille vältel organism omab elu tunnuseid. Seega sünnitakse inimesena ning kindlate tunnustega, olgu need siis füüsilised või vaimsed. Mida suurema huumoriga asju võtta, seda kergem on, mida kergemalt suhtuda hingede paljususse, seda lihtsam on.