Herakleitos (0)

Herakleitos
Ioonia filosoofide hulka loetakse vahel ka Efesosest pärit Herakleitost, kuna ka tema mõtiskles arche-küsimuse üle ning on isegi kuulsam kui Mileetose mõtlejad. Juba eluajal hakati Herakleitost ( u.554- 483) tema raskestimõistetava väljendusviisi pärast nimetama Tumedaks. Sokrates on tema teose “Loodusest” kohta öelnud: “See, mis ma mõistsin, on suurepärane. Arvan, et samasugune on ka see, mida ma ei mõistnud.”
Kõige eksisteeriva aluseks pidas Herakleitos muutumise kehastust --  tuld . “Kõik vahetub tuleks ja tuli --kõigeks, nagu kuld vahetub kaupadeks, kaubad -- kullaks;” märgib Herakleitos mõjutatuna kaasaja kaubalis-rahaliste suhete kindlustumisest. Tuli on igavene , elav, jumalik jõud, millest Kosmos tekib ja milleks ka muutub.
Herakleitos oli veendunud, et kõik olemasolev on absoluutselt muutuv, ka “ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda”, sest sellesse voolavad üha uued ja uued veed . Maailmakorraldus on allutatud seaduspärasusele-- logosele. Logost ja ürgtuld käsitles Herakleitos samastena-- tuli on logos , logos aga on tule seesmine korrastatus, mõõt. Igavene muutumine läbib kolm põhivormi: tulest saab vesi ja veest maa; maast saab vesi ja veest uuesti tuli. Esimene muutumine on tee allapoole ja viimane ülespoole; sellest tuleneb vastandite ühtsuse idee. Herakleitos juhtis tähelepanu sellele, et tee mäkke ja mäest alla pole mitte kaks erinevat ja vastassuunalist vaid üks ja seesama tee. Kui su joomakaaslane ütleb, et su veinipudel on pooltäis ja sina vastad, et pooltühi, siis ei vaidle sa talle vastu, vaid nõustud temaga. Kõik moodustub vastanditest või vähemalt vastandlikest tendentsidest.
Mitte millegi kohta maailmas ei saa öelda, et ta püsivalt on -- kõik muutub kogu aeg.
Kogu universum on selline, seetõttu pole ime, et Herakleitos väitis ürgaineks oleva tule -- leek näib  asjana , objektina, aga tegelikult on ta pigem protsess.
Esimesed filosoofid murdsid end minevikust lahti kahes mõttes: nad püüdsid mõista maailma oma mõistusega, otsimata abi religioonist, ilmutusest vms.; ning nad õpetasid teisigi kasutama oma mõistust ja mõtlema enda eest. Niisiis ei eeldanud nad, et nende endi õpilase peaksid tingimata nende endaga nõustuma. Need kaks uuendust moodustavad tänapäeval „ratsionaalseks“ nimetatava mõtlemise vundamendi. Ioonia natuurfilosoofide koolkonna tähtsus ei seisne tulemustes, vaid probleemi asetamises, mis on jäänud püsima tänapäevani.