Helicobacter pylori (0)

Helicobacter pylori – mõrvar Sinu kõhus
Erinevatel andmetel arvatakse, et helicobacter pyloriga on nakatunud isegi enam, kui 2/3 maailma rahvastikust ning kahjuks kuulub ka Eesti nende riikide hulka, kus nakatumisprotsent on murettegevalt kõrge. See tähendab, et pea-aegu kõik selle artikli lugejad on reaalselt mõrvarliku helicobacter pylori kandjad või siis otseses nakatumisohus, kuna nakatumisteid on palju ning varasemalt ei ole infektsiooni ravile piisavalt tähelepanu pööratud. Bakter ise on vanem kui meie, olles moodustanud hulganisti erinevaid tüvesid ning paljunedes soodsates oludes jõudsalt.
Infektsiooni levikule aitavad kaasa mitmed tegurid, kindlasti  vaesus  ja viletsad hügieenitingimused, kuid üksnes mustade käte haiguseks helikobakteri nakkust pidada ei saa. Arvestades, et bakter levib ka loomade, sh tavaliste toakärbeste kaudu, on nakatumisoht kõikjal, kus toimub kokkupuude helikobakteriga nakatunud inimeste või loomadega ning bakteriga saastunud vee, mulla ja toiduga, sh loomsete saadustega. Samas ei ole tarvis karta, et helikobakteriga nakatumist polegi võimalik vältida.   Hoolikas kätepesu, köögiviljade pesemine ning toidu kuumtöötlemine koos regulaarse probiootiliste bakterite, rohelise tee, jõhvikamahla, külmpressitud oliiviõli, küüslaugu ja brokoli tarbimisega hoiab nakkuse eemal. Nõrgestatud immuunsüsteemiga inimesed peaksid kõike eelnimetatut eriti hoolikalt järgima, eelkõige puudutab see aga helikobakteriga nakatunute pereliikmeid.
Helikobakter pylori (sinine) koos sooleepiteelrakkudega (oranžid)
Foto: Brinkmann
Kahjuks ei ole kaugeltki kõik bakteriga nakatanud ise teadlikud, missugune ohuallikas nende maos tegelikult elab ning kui palju vaeva ja kulutusi sellega paratamatult kaasneb. On fakt, et helicobacter pylori toksiline ning DNA-d kahjustav toime viib varem või hiljem erinevate tüsistusteni ja tervete organsüsteemide kahjustusteni. See tõvestav mikroob on leitud üle 90% maovähki haigestunutest ning bakteri olemasolu tõstab juba iseenesest riski maovähki haigestumiseks vähemalt 2-6 korda. Lisaks haavandite põhjustamisele, tekitab helicobacter pylori toksiine ja ensüüme eritades palju laiemat kahju, kui inimesed üldjuhul arvata oskavad. Vere kaudu levivad bakteri toodetud mürgid organismis kõikjale ning sellest võib alguse saada põhimõtteliselt ükskõik milline järgmine haigus.
Praeguseks teaduslikku kinnitust leidnud andmed helikobakteri ja teiste haiguste seoste kohta täienevad pidevalt, tuues välja veelgi põhjuseid, miks sellest ohtlikust mikroobist tuleks kiiremas korras vabaneda. Ravipraktikas kerkib traditsioonilises teaduspõhises meditsiinis aga dilemma , kus ühelt poolt on kaalukeelel patsiendi edasine elu, kuid teisalt teatakse , et väga head ja ohutut kliinislist ravi ei ole ning seega ei kiputa nendele, kel veel tõsised kaebused puuduvad, antibiootikumidega kolmikravi pakkuma. Samas kulgebki maovähk sageli ilma igasuguste kaebusteta. Need, kel helikobakter kaebusi tekitab, pöörduvad arsti poole peamiselt kõrvetiste ja ebamugavustundega maos ning pahatihti ei võeta ka neid sümptomeid arstide poolt piisavalt tõsiselt, kuna nende kaebuse põhjustena nähakse bakterinfektsiooni kõrval eelkõige ebatervislikku toitumist ja stressi. Leevenduseks pakutakse sageli lihtsalt maohappesust mahasuruvaid rohtusid ja patsient saadetakse täiendavate uuringuteta koju teadmisega, et helikobakter on nagunii kõigil ning selles polegi midagi hirmsat, eriti, kui see otseseid kaebusi ei põhjusta.
Küsimusi tekitav vastuolu helikobakteri tegeliku ohtlikkuse ning meditsiinisüsteemis kohatava ükskõiksuse vahel on kahjuks üsna tavaline. Alles hiljuti teatas üks gastroenteroloog tõsimeeli, et “verepildi muutusi helikobakter kindlasti ei tekita”. Kes vähegi lugeda oskab ja ka teadusuuringute vastu huvi tunneb, teab, et seos verehaigustega on juba tükk aega tagasi kinnitust leidnud. Samas aga peetakse helikobakteri laialdast levikut lisaks tervisekahjudele ka majanduslikus mõttes sedavõrd koormavaks, et tahetakse kasutusele võtta vaktsiin , mille kallal praegu usinasti töötatakse. Siit võib ka tuletada, millal arstid bakteri ohtlikkusest rohkem rääkima hakkavad – niipea, kui vaktsiin turule jõuab. Praegu on helikobakteriga seotud hädad nagu tervis üldiselt, ennekõike inimeste endi mure. Mõistagi võib tee tervenemiseni kulgeda mitmeti, kuid terviklik lähenemine eeldab alati suuremat isiklikku panust, kui valmisolek kangeid tablette neelata. Otsustab igaüks ise, kuid sellekski on tarvis teadmisi ja teadvustamist.
Helikobakteri kohta saab põhjalikumat teavet näiteks Katrin Saki 2011. aastal ilmunud raamatust “Helicobacter pylori. Nakatumisest maovähini”. Loomulikult leidub asjakohast teavet küllaga ka internetis, kus saab täpsemalt lugeda ka loodusravi võimalustest ja selles kasutatavate ainete toimespetsiifikast. Fakt on, et ignorantsusega saab lahti iseenese heast enesetundest ja tervisest, mitte aga hävituslikust helikobakterist. Jah, just seda see bakter teeb – hävitab oma peremeesorganismi järjekindlalt ja vääramatult, kui bakterivastast ravi ei tehta . Praeguseks on leitud seos helikobakteri erinevate tüvede ja Alzheimeri, kõhunäärme põletikuliste muutuste, aneemia , vere hüübimishäirete ning allergiate kujunemise vahel. Näiteks võib akneks peetav nahalööve olla hoopis helikobakteri põhjustatud allergia , mida aga tavaliselt seostada ei osata.  Loogiliselt võttes on siin otsene seos veel paljude erinevate immuunsüsteemi häiretega ja ajukeemia muutustega , millest tingituddepressioon ja psüühikahäired võivad samuti alguse saada helicobacter pylori toodetud toksiinide mõjust.
Kui inimesed, kes on korraga hädas juba mitme segadusttekitava sümptomi või ka väljakujunenud haigusega, alustaksid iseenda aitamist esmalt helicobacter pylori kõrvaldamisest, võiks Eesti rahvatervise kogupilt ilmselt palju helgemaks muutuda. Kuidas siis tomida, kui antibiootikumidega kolmikravi ei sobi oma potentsiaalsete kõrvaltoimete, allergiliste reaktsioonide ohu, raskesti talutavuse ning võimaliku ebaefektiivsuse tõttu, kuid bakteriga kooselu jätkata ei tahaks? Õnneks pakub loodusravi mitmeid tõhusaid vahendeid, mille abil on võimalik bakterikolooniat vähemalt piirata, kui mitte lõplikult hävitada. Kuigi on teada juhuseid, mil inimesed on õige toitumise ja loodusravi toimel bakterist kiiresti vabanenud, tuleb ka siin arvestada, et tegemist on end mao happelises keskkonnas sügavale sisseseadnud mikroorganismiga, kes liiga lihtsalt ravile alluda ei taha. Järelikult tuleb raviga jätkata seni, kuni analüüs kinnitab bakterist vabanemist, vastasel korral jääb helicobacter pylori infektsioon kestma enamasti kogu eluks, mis omakorda tõotab tuua hulganisti kaasuvaid tervisemuresid ja tõsist sekkumist vajavaid haiguseid.
Loodusravi varasalvest on inimesed abi saanud aastatuhandeid. Ka helikobakteri vastu leidub mitmeid erinevaid taimi ja toidulisandeid. Kes tõesti tahab bakterist lahti saada, sellele võiks toidulisanditest julgelt soovitada tsinki ja karnosiini koos C- ja E-vitamiinidega. Konkreetselt helikobakteri vastast toimet on näidanud ka žen-žen, lagritsajuur, sipelgapuukoor (Pau d’arco), graviola, salvei ja punane pipar . Kõik need looduslikud vahendid suudavad  hävitada ka antibiootikumide suhtes resistentsed bakteritüved, olles samas oluliselt ohutumad, kui kliinises ravis kasutatavad antibiootikumid.
Ravi õnnestumiseks soovitatakse nii meditsiinis kui loodusravis tarbida rohkem värskeid köögivilju, eriti brokolit ning vältida liigselt töödeldud ja suure soolasisaldusega toite. Et mitte mao happesust tõsta, tuleks loobuda ka kohvist ja alkoholist. Helicobacter pylorile sobib kasvupinnaseks just nimelt happeline keskkond ning kõik see, mis tervisliku toiduvaliku hulka ei kuulu. Bakteri väljaravimisel tasub lisaks tervislikule toidule jätkata E- ja C-vitamiini võtmist veel kuid, kuna nende vitamiinide tasemelangus on nakatunute organismis paratamatult juba toimunud. Kindlasti on hea võtta ka piimhappebaktereid, mis muudavad mao ja soolestiku mikrofloorat helikobakterile ja muudele kahjulikele bakteritele ebasoodsamaks ning suurendavad kasulike bakterite kolooniaid. Nagu ikka, tuleb ka helikobakteri vastases loodusravis arvestada individuaalseid näitajaid ning mitte teha intensiivset ravi raseduse ega rinnaga toitmise ajal. Leebem sekkumine bakteri mahasurumiseks on aga vajalik põhimõtteliselt igal ajal, kuna aktiivne nakkus on oma olemuselt üldjuhul suurem oht.
Loodusravi näidisplaan, mida võiks järgida vähemalt 2 kuud

• Esimesel 2 nädalal C- vitamiin – isegi 5000 mg ööpäevas, edaspidi 500-1000 mg
  
• Esimesel 2 nädalal jõhvikaekstrakt 500-1000 mg päevas, hiljem piisab ka mahla joomisest
  
• Tsink  – päevanorm sõltuvalt tootest
  
• Karnosiin – kuni 1200-1400mg päevas, ravi õnnestumiseks minimaalselt 200 mg päevas
  
• Probiootilised piimhappebakterid
  
• Igapäevaselt tarbida: toorelt 1-2 keskmist küüslauguküünt, vähemalt 3-4 spl külmpressitud oliiviõli ja kõrvitsaseemneõli
  
• Süüa brokolit, probiootilisi piimatooteid , hapukapsast, kaneeli
  
• Juua ravi toetavaid taimeteesid –  roheline tee, graviola, salvei, kummel , saialill, kõrvenõges
  
• Looduslik antibiootikum – eriti hea on lagritsajuur, kuid sobivad ka sipelgapuukoor või neem kapslitena (esimesel 2 nädalal võiks kogused olla suuremad, kui pakendil soovitatud )
  
• Mineraalainete ja vitamiinivajaduse katmiseks on hea kasutada Spirulina või Klorella vetikatablette või - pulbrit ning teha jalavanne magneesiumkloriidiga
  
• Päikesevaesel ajal tuleks ravi toetada ka D-vitamiiniga, mis aitab kehal vajalikke aineid omastada ning üldist kaitsevõimet tõsta.
  

Lõpetuseks jääb vaid soovida head tervenemist, sest nagu näha, loodusravi pakub selleks piisavalt võimalusi, tuleb vaid asuda neid kasutama.