Hegel ja Ryle (0)

G.W.F. Hegel „Kes mõtleb abstraktselt?“

Autor arutleb artiklis selle üle, et hoolimata sellest, et (haritud) inimesed põlgavad ja eitavad abstraktset mõtlemist, tegelevad nad sellega sellegipoolest. Ta selgitab, et abstraktne mõtlemine on asjade piiratud nägemine, nö ühest vaatevinklist vaatamine ja et sellise mõtlemisega paistavad silma pigem rumalamad ja madalamast klassist inimesed.

• Hegel selgitab, et haritud klass avalikus seltskonnas abstraktse mõtlemisega ei tegele, sest teavad vastupidiselt harimatutele, et see pole sobilik.
  

• Autor leiab, et vaatamata abstraktse mõtlemise ebapopulaarsusele ja kergusele tuleks sellega ometi tegeleda, sest see tuletab meile meelde, kust me tuleme.
  

• Iga inimene näeb asju oma vaatevinklist ja seega on eelarvamused kerged tulema (hukkamise näide). Inimene keeldub asjale mitmekülgselt lähenemast.
  

• Abstraktne mõtlemine on justkui mingi ühe (reeglina negatiivse) aspekti põhjal kogu „asjale“ väärtuse andmine. Näiteks turunaise süüdistuskõne mehele, kes tema munad mädaks tunnistas .
  

G. Ryle „Abstraktsioonid“

Filosoof üritab artiklis selgusele jõuda miks ei suuda inimene seletada abstraktseid mõisteid hoolimata sellest, et ta teab ise väga hästi, mida need tähendavad ja oskab neid sõnu ka igapäevaelus kasutada. Mõismine ja seletamine on kaks eri asja. Inimene mõistab mõistet, kuid ei suuda vastata abstraktsetele küsimustele selle kohta. Ometi on faktilistele küsimustele abstraktsete asjade kohta vastamine palju lihtsam. Autori jaoks on see paradoks .

• Abstraktne väide on oluliselt keerulisem kui konkreetne väide.
  
• Tõestamaks, et abstraktsete asjade mõistmine ja nende seletamine on kaks eri asja, toob ta Augustinuse näite, kes teadis kõike ajaga seonduvat, kuid ei osanud öelda, mis on aeg iseenesest.
  
• Oma arutluses jõuab ta järeldusele, et abstraktsed asjad pole üheselt määratud ja seepärast ei suuda inimene erapooletult ja üheseltmõistetavalt abstraktseid asju seletada. Oma väite näitlikustamiseks toob ta näite külamehest, kes ei suuda küla kaardistada hoolimata sellest, et teab iga nurgatagust.
  
• Ühte sõna on võimalik mitmeti mõista ja kasutada. Milleks seda teha, kui saab hakkama ka ühte tähendust kasutades? Miks tahavad inimesed filosofeerida? Ta vastab, et inimesel on igavene teadmistejanu millegi seletamatu seletamiseks. Inimene ihkab olla teadja. Selleks aga tuleb asja suuremas plaanis näha ja jääda erapooletuks.
  
• Selleks, et segadusekammitsast pääseda, peaksime mõtlema just nende abstraktsete asjade olemusele.