Leidsid 20 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Harilik siil". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
siil, välimusega, imetaja, lühikese, kaelaga, loomaga, armastab, aedu, videvikus, okasmetsa, ablas, otsides, segatoiduline, eriliseks, vastsed, vihmaussid, konnad, maod, limused, magab, nahaalune, lihastik, sambla, nahaaluse, pesakonda, paljad, pimedad, pehmed, avanevad, toitmine, siilid, iseseisvat, alustama, poegade, järglased, tigude, kipubja kahjurnäriliste hävitajana. Kombeks on panna maja läheduses tegutsevatele siilidele piima. Looduslikeks vaenlasteks kassikakk ja rebane, toob kasu kahjurputukate ja kahjurnäriliste hävitajana. Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides. Ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal (kerratõmbumist võimaldab hästiarenenud nahaalune lihastik), talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Talvevarusid ta ei soeta, küll aga paksu nahaaluse rasvakihi. Elupaigaks leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu
"selgrootute zooloogia", näiteks kursuse nimetusena ülikoolides. Mõiste 'selgrootud' võttis aastal 1801 esimest korda kasutusele Jean Bapdiste de Lamarck. Meririst on selgrootu loom. Siil Selgroogne loom Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Selle inimsõbraliku loomaga on kindlasti igaüks kohtunud. Siil armastab vaheldusrikkaid elupaiku - metsaservi, leht- ja segametsi, puisniite, parke, aedu, kalmistuid ning talle meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. Paksu okasmetsa ta aga väldib. Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides. Ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. Siil
Referaat HARILIK SIIL Merilin Raudna Õpetaja: Helina Reino Harilik siil ( Erinaceus europaeus ) Välimus Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Siili nägemine on tönts ja haistmine terav. Põhilisel toitumise ajal, hämaruses, pole tal nägemisest niikuinii suurt kasu. Siili pikkus on 1430 cm, kaal 7001100 g (sündides 1125 g, võõrdumisel 120 g, suurim teadaolev kaal on 2000 g)
Eesti pisiimetajad Autor: Harilik siil *okkaid keskmiselt 16 000 Click to edit Master text styles *armastab vaheldusrikkaid elupaiku - Second level metsaservi, leht- ja segametsi, Third level Fourth level puisniite, parke, aedu, kalmistuid Fifth level *meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. *ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende
Siil Annette Kirotar 8.C Gustav Adolfi Gümnaasium Kirjeldus Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), tema keha seljapoolt katavad kuni 3 cm pikkused okkad. Peas ja kõhupoolel on karvad. Pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Siili pikkus on 2030 cm. Siili saba pikkus on 1,5-3 cm. Elupaik- ja viis Leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu okasmetsa. Tegutseb videvikus ja öösel.
EESTI SIILLASED Juhendaja: Vahur Sepp Koostaja: Krista Kutsar LRJ II Luua 2012 Sisukord Sisukord......................................................................................................................................2 Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Harilik siil ja lõunasiil (kaelussiil)..............................................................................................4 Määramistunnused (Masing, 1990, 1993)...............................................................................4 Lisatunnused...........................................................................................................................5 Väljavõte loodusvaatluste andmebaasist lõunasiili kohta.......................................................6
põõsalind( talvitub Ida-Aafrikas), kaelustuvi ehk meigas, ööbik, metsvint, kägu, punarind( üksikud võivad talvituda meil), hallrästas ehk paskrästas, peoleo, metskiur, rohevint( Eestis võib olla ka hulgulind), kuldnokk, käosulane, karmiinleevike, väänkael ning väike-lehelind, salu-lehelind ja mets-lehelind. Ja hulgulindudeks on suur-kirjurähn ja puukoristaja. Salumetsa kõige tavalisemad imetajad on siis taimtoidulistest: metskits, punahirv, põder, valgejänes. Sega toidulistest: siil, kährik, metssiga, mäger, orav. Loomatoidulistest: mets- karihiir, metsnugis, mutt, hunt. Osadest liikidest lähemalt: Toominga võrgendikoi: Ei ohusta teisi puuliike ainult toomingat, lapsed munetakse valmis juba suvel juuni kuus, sügisel nad kooruvad, varakevadel hakkavad need lapsed pungi sööma ja juuni kuuks pole enam ühtegi lehte puul, kus nad pesitsevad. Jätavad süües endast maha siidniidi, millega annavad teistele märku, et on olnud seal. Väänkael: Eestis on üldlevinud
hulganisti. Karu jaoks on eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Elupaik - Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna. Talveuni - Pruunkaru taliuinaiku kestus varieerub piirkonniti, enamasti vältab see 4–5 kuud. Taliuinakuks valmistudes tõuseb karu kehakaal kuni 35%
Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani. Kärnkonn on looduskaitse all. Mudakonn Mudakonn on suhteliselt väike (kehapikkus kuni 8 cm) kirev konn, kelle selg on kollakaspruun või helehall, kaetud punaste täppide ja tumepruunide laikudega,
kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires. Väikesed hääbuvad asurkonnad on säilinud Hispaanias, Prantsusmaal, Rumeenias, Valgevenes ja Venemaal. Naaritsa keha on ühtlaselt tumepruun. Üla- ja alahuul valged (nagu oleks nina piimakaussi pistnud),
taimekoe, milles tekivad pruunid või mustjad laigud. Pratülenhoosi üldiseks tunnuseks on mullaväsimus. Taimed kiduvad ja võivad värvuselt olla tervetest heledamad, saak aga langeb tunduvalt. (234 EMVI Teadustööde Kogumik LXXI (71) Transactions of ERIA ) 8 Limused Limuste(mollusca) seas on esmapilgul üsna erineva välimusega loomarühmad. Eestis elavad neist karbid ja teod. Nende keha on pehme ja limane. Keha katab omapärane nahakurd ehk mantel. Mantlist moodustub tugev koda, mis on limuse kehale kaitseks ja toeks. Karpide koda koosneb kahest poolmest, mis on seljapoolt seotud lukusidemega. Karbi poolmed on omavahel seotud sulgurlihasega. Kogu karbi keha jääb koja sisse, välja ulatub vaid jalg. Karbid elavad vees(http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/limused.htm)
· Kehamõõtmed Kehapikkus on tavaliselt 8...10 cm, mõnikord 12...14 cm. · Levik Eestis ja maailmas Levila ulatub Kesk-Euroopast Altaini ja Obi jõeni (Novosibirskini) ning Põhja-Aafrikast Põhja-Euroopani. Eestis on rohekärnkonn oma levila põhjapiiril, asustades vaid Peipsi-Pihkva järve kaldapiirkonda või sinna suubuvate jõgede vesikondi. · Arvukus On üsna vähearvukas ja haruldane. · Elupaik ja -viis On valdavalt maismaalise eluviisiga, viibides vees vaid lühikese kudemisperioodi vältel. Talub ka riim- ja soolast vett. On pigem avamaastiku liik, asustades tihti ka põlde või aiamaid ja muid suhteliselt kuivi elupaiku, mis teistele kahepaiksetele on kättesaamatud. Septembrist märtsi-aprillini on talveunes näriliste urgudes või pinnasesse (10...12 cm sügavusele) kaevunult, kus talvitub koos 3...4 isendit. On öise või videvikulise eluviisiga, kullesed on päevase eluviisiga.
aastast aastasse samu veekogusid. Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani. Kärnkonn on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, harilik kärnkonn , 2011) Rohukonn ( Rana temporaria)
..6 muna, mis võivad olla sinakad või hoopis roosakad. 27Talvike Emberiza citrinella Talvike on umbes varblasesuurune, suhteliselt pika sabaga, kollase pea ja pruunika kehaga lind. Talvike on levinud üle kogu Eesti. Elupaikadena eelistab ta suhteliselt lagedaid alasid: puisniite, heina- ja karjamaid, raiesmikke ja kadastikke. Soodest ja muudest märgadest aladest hoidub talvike eemale. Käitumiselt on ta kohmakas ja rahulik lind, lubades inimest kuni mõne meetri kaugusele. Talvel armastab talvike tegutseda salkades, kus omavahelised riiud ja tülid on üsna sagedased. Toitu otsib talvike ainult maapinnalt ning ta sööb peamiselt seemneid ja marju. Putukaid tarvitab vaid pesitsusperioodil. Talvikese laul on lihtne ja ühetaoline, ta kordab pikalt üht ja sama silpi "tsiitsiitsii...". Rahvasuus on tõlgendatud tema laulu lausega "siit siit siit saab Rii-ga". Ränne Rändlind või talvituja. Saabub meile märtsis, lahkub septembris-oktoobris. Toitumine
villimari Ussilakk on niiskete varjukate metsade taim, kes on vanarahvalt palju nimesid saanud. Seda taime teatakse üldiselt hästi, ehkki nimed on erinevad. Põhjuseks on pahandused, mida see taim võib tekitada neile, kes teda ei tunne. Ussilakal on kaunis neljast, haruharva kuni seitsmest lehest koosnev lehestik. Lehed asetsevad korrapärases nelinurgas varre tipul. Lehtede keskele ilmub kevadel vaid üks õis, sügiseks aga mari. Nii moodustub täiesti omapärase välimusega taim, keda pole raske meelde jätta. Mari nelja lehe ristumispunktis on sinakasmust, läikiv või sinaka vahakirmega kaetud. Kas pole mitte ahvatlevalt sööma kutsumas? See on küll taime eesmärk, sest nii saaks ta levitada oma seemneid, kuid mis saab tema sööjast! Siin ei ole vaja palju oletada, piisab vaid mõnede rahvapäraste nimede ettelugemisest: ussimari, hundimari, kaarnahain, hullukoeramari, karumari, karumustikas, kullimari, seakihvt. Kohe on selge, et kõik ei ole päris õige
Pole närvisüsteemi. Käsna hoiab püsti sisetoes (kõvadest räni – ja lubiainest) okistest ja elastsetest sarvainekiududest võrgustik. Osad on ka pehme kehaga, nt pesukäsnad. Nad on looduses tähtsad biofiltrid, sest nad puhastavad vett, pakuvad teistele organismidele varju (väikesed vähid). Nad pole ka väga ise teistele toiduks, nt vaid mõned meriteod, kalad ja merikilpkonnad söövad neid. Osad on ka mürgised. Mõned käsnad elavad mõne loomaga sümbioosis, nt noored krabid võtavad käsnad oma seljale, et neid ei söödaks ning käsn saab krabilt ülejäänud toidupalakese.Käsnad on sümbioosis vetikatega, sest vetikas varustab käsna toidu ja hapnikuga, käsnad puhastavad aga keskkonda, kus vetikatel on hea elada.Inimene kasutab pesuks pesukäsna või ka meditsiinis. Näited: pesukäsn, järvekäsn 4. Usside liigitus – Hk rõngussid, lameussid ja ümarussid, näited.
Eosest areneb uus taim, millel moodustuvad suguorganid. Viljastunud munarakust areneb taime tipmises osas eoskupar, milles moodustuvad eosed. Eosed levivad tuulega ja idanevad soodsates tingimustes. Samblad võivad paljuneda ka vegetatiivselt. Sammaltaimed paljunevad ja arenevad suguliselt ja mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub vegetatiivselt või eostega. Nii maksa- kui ka lehtsamblad paljunevad eostega. Maksasammalde tallusel (gametofüüdil) areneb viljastunud munarakust lühikese jalaga eoskupar (sporofüüt). Selles valmivad eosed. Soodsatesse kasvutingimustesse sattudes arenevad neist uued tallusjad gametofüüdid. Lehtsammalde väikesed üherakulised eosed küpsevad eoskupras, mis on harjase abil kinnitunud emastaime (gametofüüdi) latva. Eoskupar koos harjakesega on sporofüüt, mis areneb viljastunud munarakust. 27 28
toituvaid loomi: mitte üksnes kasse, vaid ka koeri, naaritsaid ja isegi majausse. Tänapäeval soovitatakse koduhiirtest lahtisaamiseks kombineeritud tõrjet: neid hävitatakse lõksude abil füüsiliselt ja lisaks antakse neile mürgitatud sööta. Söödaga tuleb olla ettevaatlik, sest koduhiir valib toitu väga hoolikalt. 4. Halljänes (Lepus europaeus) 42 Halljänes on jäneslaste sugukonda kuuluv imetaja. Ta on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist (teine on valgejänes). Rahvapäraseid nimetusi: haavikuemand, haavikuisand, välejalg, pikk-kõrv ja kikk-kõrv, ka letu ja põllujänes. Halljänes on taimtoiduline. Tema toidubaasi moodustavad peamiselt kõrrelised ja liblikõielised taimed. Talvel sööb ta ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Nagu paljud teised jänesed, söövad ka halljänesed tavaliselt (9095% juhtudest) ära oma ühe korra soolestiku läbinud toidust seda
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
