Hans Jürgen Eysenck (0)

Eysencki elu ja töö
Hans Jürgen Eysenck (4. märts 1916 – 4.september 1997) oli Saksa päritolu Briti psühholoog, keda mäletatakse tema tööde kaudu intelligentsusest ja isiksusest.
1960-ndatel läks ta noore mehena Inglismaale , kuna tema vastuseisu tõttu natside ja Hitleri vastu. 1955-1983.a töötas ta Psühhiaatria Instituudis psühholoogia professorina. Ta oli suur teadusliku isiksuse teooria toetaja ja suurepärane õpetaja, kes aitas leida ravi vaimsetele haigustele. Tema poeg Michael Eysenck on ka tuntud psühholoogia professor. 1997.a suri Eysenck Londonis ajukasvajasse.
1951.a Eysenck koos oma abilise Donald Prelliga järeldasid katsete põhjal, et neurootilisus on kõrgelt mõjutatud pärilikkusest.
Eysencki isiksuseteeoria
Eysencki oli seisukohal, et isiksuse kirjeldamiseks piisab ainult kahest tegurist: ekstravertsusest – introvertsusest ja emotsionaalsest stabiilsusest – neurootilisusest.
Eysencki järgi on ekstravertidel aju erutustase madalam kui introvertidel. Üldiselt proovivad ekstraverdid käituda moel, mis nende aju erutuse taset tõstaks, introverdid vastupidiselt püüavad liigselt erutavaid väliseid stiimuleid vältida või vähendada. Esimesed käivad rohkem väljas, teised seevastu on rohkem kodus.
Introvert on Eysencki järgi tagasihoidlik ja kinnine, ’’sissepoole’’ pöördunud isik. Ta avab ennast ainult heade sõprade seas. Sõpru on tal vähem kui ekstraverdil, kuid tema sõprus on tugevam ja andunum. Teda iseloomustab ettevaatlikkus, usaldusväärsus, ta mõtleb oma tegevuse läbi ja hindab korrapära.
Ekstravert on keskendunud rohkem välismaailmale. On heade suhtlemisoskustega ja seltsiv, mistõttu on tal rohkem sõpru, kellele räägib enda mõtetest ja tunnetest.
Teine paar isiksust määravad tegurid on emotsionaalne stabiilsus ja neurootilisus.
Emotsionaalselt stabiilsed on muretud, kindlad ja usaldusväärsed ning nende tunded on püsivad.
Neurootilised inimesed on aga tundlikud, rahutud ning kartlikud. Seetõttu ilmnevad näiteks koleerikul, kel on kõrge nii neurootilisuse kui ka ekstravertsuse näitaja, tujumuutused tugevalt negatiivsetest kuni tugevalt positiivseteni. Vastupidiselt on flegmaatik rahulik, mõtlik, tasakaalukas.
Kuigi isiksuse põhijooneks on pärilikkus, on suur roll ka keskkonna pideval mõjul. Siia võib näiteks tuua selle kui ühe müügiagentide koolituse käigus nende ekstravertsuse tase tõusis, sest õppus nõudis palju suhtlemist. Introverdi võib sotsiaalseid kontake nõudev ja vaheldusrikas töö muuta ülierutuvaks – ta soovib süvenemisvõimalust ja ka rutiini. Ekstravert omakorda tüdineb tööst, milles on liiga vähe erutavaid stiimuleid ja vaheldust ning hakkab tegema vigu. Ta tahab kiiresti töötada, kuigi sellega võib hooletus kaasneda. Introvert on vastupidi rahul siis, kui saab aeglaselt ja rahulikult töötada.
Eysencki isiksuseteooriat on võrreldud ka Suure Viisikuga. See on viimase aja teadlaste seisukohalt parim viis isiksuse iseloomustamiseks. Tunnusteks on ekstravertsus ( introvertsus ), sotsiaalsus ehk seltsivus , meelekindlus ja kohusetunne , emotsionaale stabiilsus (neurootilisus), intellekt ehk kogemusele avatus.
Eysenck eeldas ka seda, et 15-punktine IQ vahe valgete ja mustade vahel on tingitud geenidest. Hiljem ta märkis, et valgete IQ-s on suurem muutlikkus kui mustade omas. Kuid mustad öeldi saadavat parem tulemus IQ-testis, mis põhines haridusel. Peale selle väitis ta, et jaapanlased ja hiinlased olid valgetest paremad IQ-testis, mis mõõtsid sünnipäraseid oskusi. See tõestas nende üleolekut geenides intelligentsuse suhtes. Lõpuks väitis ta veel seda, et juudid on geneetiliselt kõige andekamad rahvas, sest Nobeli auhindade võitjate hulgas on olnud juute palju rohkem kui teisi rahvusi.