Arvukalt on aretatud uusi väga dekoratiivseid sorte Soomes, Mustila arboreetumis. Sordiaretuse initsiaatoriks on mitme põlvkonna vältel olnud Tigerstedt'ide perekond, kelle poolt on aretatud sedavõrd palju uusi sorte, et on võimalik rääkida juba Tigerstedt'i sordirühmast. Just Mustilas kasvavadki hiigelmõõdus lühiviljalised rododendronid. Liik ning selle sordid õitsevad juunis juulis. Sordirodode paljundamine toimub kas haljaspistikutega (rodod aga ei anna kuigi palju vegetatiivset paljundusmaterjali!) või mikropaljundusmeetodil (Eestis ei tehta!). · Rhododendron smirnowii -smirnovi rododendron Sarnane kahe eelmisega, kuid lehe allkülg ning noored võrsed on valgeviltjad. Teise aasta ning vanemad lehed ja võrsed on paljad. Liik saavutab kõrguseks kuni 2 meetrit. Õitseb juunis. Eelpool kirjeldatud liigid kuulusid nn. suurelehiste liikide rühma. Järgnevalt valik väikeselehelisi igihaljaid liike:
On varjutaluv, mistõttu võimalik kasutada ka hoonete põhjakülgedel, kuigi jääb seal mõnevõrra nõrgemaks. Hästi kasvab ka päikese käes. Sügisel värvub varakult tumepunaseks. Külmakindel ning vastupidav linnatingimustele. Puuduseks on, et annab sügiseti väga rikkalikult lehemassi, mille koristamine juurdunud alumiste väätide vahelt on küllaltki töömahukas. Istutustiheduseks on 1...2 tk/jm. Liik paljuneb nii varakevadiste puitunud kui suviste haljaspistikutega. 2) Vitis amurensis - amuuri viinapuu Jagunematute, 3...5 hõlmaliste lihtlehtedega, kuni 10 meetri kõrgune liaan. Hapumaitselised marjad mustad, sinakasvalge kirmega, umbes 1 cm läbimõõduga ning söödavad. Talub kuni 40 kraadilist pakast. Valgusnõudlikum kui harilik metsviinapuu. On suhteliselt vähe levinud, kuid vääriks laiemat kasutamist. Paljuneb nii seemneliselt kui haljaspistikuist. 3) Vitis vinifera -harilik viinapuu
Suuremaid puid ja alleesid leidub Lääne-Virumaal Salla pargis, Tali, Tihemetsa, Luke ja teistes parkides. Elupuude kergesti töödeldavat, mädanemisele vastupidavat puitu kasutatakse silla- ja paadiehituses ning liiprite, sindlite, aknaraamide, vaatide jm valmistamiseks. Paljundamine: Harilikku elupuud on kerge paljundada nii seemnetega kui vegetatiivselt. Masspaljundust tehakse kevadel külvatud seemnetega, sorte on kerge paljundada haljaspistikutega, mis juurduvad kergesti. Harilik elupuu talub kuni -45°C. Eluiga ulatub 500 aastani, kuid esineb ka vanemaid isendeid. Sordid: Tuntakse üle 300 sordi. Columna' korrapäraselt kitsassammasjas võra, 4..6 m kõrge; oksad ja võrsed lühikesed, soomused läikivalt tumerohelised. 'Fastigiata' laisammasjas, kuni 15 m kõrgune heleroheliste soomustega sort; 5 'Malonyana' kitsassammasjas 10...15 m kõrgune tihedaoksine sort.
n mandzuuria vaher, harilik pöök 3) on seemnetest raskesti kasvatatavad n deutsia, forsüütia, hortensia Vegetatiivse paljundamise meetodid Paljundamine pistokstega Pistoksaks nimetatakse puittaime paarikümne sentimeetri pikkust puitunud oksa osa (tavaliselt 15...30cm) Pistoksi varutakse sügisest kevadeni Paljundatakse paljusid ilupõõsaid n kontpuud, ligustrid, pajud, enelad Vegetatiivse paljundamise meetodid Paljundamine haljaspistikutega Haljaspistik on osaliselt puitunud võrse osa, millel on üks või mitu lehte Kannaga haljaspistik Vasarjas haljaspistik Kõige tähtsam on haljaspistikutega paljundamisel kõrge õhuniiskus ja õige temperatuurireziim Paljundamine võrsikutega Võrsik on emataimega ühenduses olev juurdunud oks, milline emataimest eraldatuna moodustab uue taime Lookvõrsikud Horisontaal e renn- e rõhtvõrsikud Püst- e kuhjevõrsikud Põõsaste jagamine
Kui seemikuid on välja tulnud rohkesti, siis üldjuhul neid enne koolitamist ei pikeerita. 3 Puittaimede vegetatiivne paljundamine Teame juba, et vegetatiivne paljundamine kujutab endast emataimedelt võetud osadele ühel või teisel viisil juurte kasvatamist. Samuti teame, millistel juhtudel tuleb valida vegetatiivne paljundamine. Järgnevalt tutvume põhjalikumalt vegetatiivse paljundamise viisidega. Vegetatiivse paljundamise viisidest kasutatakse kõige sagedamini haljaspistikutega ja pistokstega paljundamist ning pookimist. Vähem kasutatakse võrsikutega paljundamist, kuna see on suhteliselt väheproduktiivne. Võrsikutega paljundamine sobib, kui muud paljundusmeetodid ei anna tulemust. Silmas peab pidama, et vegetatiivselt paljundatud taimedel on nõrgem juurekava, kuna neil puuduvad idujuurest arenenud pärisjuured; esinevad üksnes lisajuured. Samuti puudub neil juurekael ja võsumisvõime juurekaelast.
Põõsa aluse läbimõõt peaks olema 1-1,3m., et tagada küllaldane valgustatus.Taimede kõrgus sel juhul piiratakse 2,5m-ga. Paljundatakse peamiselt seemnetega.Seemnetega saab kõige lihtsamini suure hulga istikuid.Külviks sobivad pressimisjäägid.Seemikutest valitakse istutamiseks ainult jämeda juurekaelaga tugevad taimed, mille potensiaalne saagivõime on suurem.Vegetatiivselt võib suurtootmises paljundada haljaspistikutega. Väheste taimede saamiseks sobivad mullalähedased või maasisesed juurdunud võsud, mis vajavad aastast järejkasvatamist, enne kui neist saavad standartsed istikud Suureks plussiks on väga ilus punane sügisvärv. Ka õitsemise ajal on hekk ilus. Kadri Karp Eesti Põllumajandusülikoolist rõhutab, et aroonia puhul on vaat et tähtsaim fakt, et see on täiesti haiguse- ja kahjurivaba. Kannatab suurepäraselt heitgaase. Miinused- raske saada tihedat, ühtlast hekki, nõuab
kerakujulised, silindrilised, ovaalsed ja isegi korrapäratud. Viljad kinnituvad võrse alumistele sõlmedele ja asuvad tihedas kogumikus ümber oksa, mistõttu nende korjamine on suuresti takistatud. Olenevalt sordist vamivad viljad alates augustist kuni septembri keskpaigani ja ei varise. See võimaldab vilju korjata pikema aja jooksul. Astelpaju paljundamine Astelpaju saab paljundada generatiivselt ehk seemnetega ja vegetatiivselt, pistikutega (pistokstega ja haljaspistikutega). Maa-ala ettevalmistamine Astelpaju istandiku alla sobib kergema lõimisega liivsavikas või saviliivane maatükk, mis sageli teistele kultuuridele oma toitainetevaeguse tõttu ei sobi. Loomulikult sobivad astelpajule ka teised kergemad mullatüübid, nende seas ka hästi mineraliseerunud turvasmuld. Täiesti sobimatu on astelpaju istandikuks raske savimaa, sest see ei lase läbi vett ega õhku. Need kaks tegurit on astelpaju juurtele tingimata vajalikud
hoolitseda, et põõsas oleks lumega kaetud (Hansaplant). Külmakaitseks võiks kasutada varjukatet või kuuseoksi. Külmakraadidega -20° - -30° C võib külmuda deutsia lumepiirini, kuid kasvatab kiiresti noored võrsed (Sander 2009). Välistatud pole siiski taime hukkumine. Peale külma talve on õisi vähem (Neeva aed). Haljaspistikute hooldus Kareda deutsia paljundamist tehakse enamasti haljaspistikutega, ka sorte paljundatakse nii. Kuna deutsia on hea juurduja, siis võib pista pistoksad otse kergesse liivakasse mulda, kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast. Antud segu panna suuremasse potti, see kaevata maa sisse, et ta külgedelt ei soojeneks ega kuivaks. Pistikud torgata anumasse natuke kaldu ja nii, et lehed omavahel kokku ei puutuks, lähelabasid võib eelnevalt veidi kärpida, et vähendada vee aurumist
2016 Marje Kask 7 Paljundamiseks vajalikud vahendid 4 27.04.2016 Marje Kask 8 Paljundamise viisid Seemneline ehk generatiivne paljundamine Vegetatiivne paljundamine · Võrsikutega · Juurevõsudega · Tütartaimedega · Pistokstega · Haljaspistikutega · Juurepistikutega · Jagamisega · Pookimise teel 27.04.2016 Marje Kask 9 1. osa SEEMNETEGA PALJUNDAMINE 27.04.2016 Marje Kask 10 Seemnetega paljundamise eelised · Odavam ja lihtsam kui vegetatiivne paljundamine. · Seemikutel tugev juurestik ja hea vastupidavus. · Kohastumus antud kliimatingimustes ja mullas
V Vs l PALJUNDAMINE Vaarika paljundamine on üsna lihtne. Istikute tootmiseks rajatakse tervendatud istutusmatrejaliga emaistandik, mis asub tootmisistandikust eemal. Paljunduspõllult võetakse istutusmaterjali 3 aasta jooksul. Siis tuleb rajada uus emaistandik. Vaarikaid paljundatakse mitmel viisil. Näiteks juurepistikutega, haljaspistikutega, võrsikutega, põõsa jagamise teel, tehakse mikropaljundust ja ka seemnetega. Juurevõsudega paljundamine on kõige tavalisem ja lihtsam võimalus. Olenevalt sordist ja kasvuoludest areneb juurte lisapungadest rohkem või vähem juurevõsusid. Taime kasvu lõppedes ( septembri lõpus või oktoobri alguses) kaevatakse nad välja ja sorteeritakse. Seda tööd võib teha ka kevadel, aga sel juhul alles siis kui nad on 15-20 cm pikkused. Juurevõsud
Pikemate seemikute ümberistutamisel on oht kahjustada juuresüsteemi, alla 2 cm seemikute korral on neid aga raske käsitseda. Seemiktaime ladva ja juure kärpimine 1/3 võrra soodustab okste ja juurestiku harunemist (Aedmustikas koduleht http://aedmustikas.weebly.com/liigid-ja-sordid.html (22.05.2013)). Vegetatiivne paljundamine Vegetatiivseks paljundamiseks on samuti mitmeid võimalusi. Näiteks paljundamine pistokstega, lookvõrsikutega haljaspistikutega, või nn mikropaljundusega. Tihti paljundavad mustikataimed ennast ise, kuid on kaks võimalikku paljundusviisi, et ka ise aidata kaasa mustikataimede uuendamisele oma peenramaal. Kultuurmustika paljundamine pistokstega Pistokstega paljundamisel saavad uued mustikapõõsad ,,valmis" alles kahe aasta pärast ning seega on tegu suhteliselt aeganõudva paljundusviisiga, samuti ei sobi see juhul, kui puudub köetav kasvuhoone
tugevalõhnalised. Viljad on ühe kuni paljuseemnelised mahlakad marjad, millised tihti kahe- või enama kaupa kokkukasvanud, värvuselt valgest kuni mustani, sinist värvi viljadega liikidel enamasti söödavad. [9] Perekonnas umbes 180 liiki, kasvades põhjapoolkera parasvöötmes. Paljundatakse seemnetega, haljaspistikutega ja pistokstega. Liigid ja sordid leiavad väga laialdast kasutamist haljastuses, kuna ei ole mullastiku suhtes eriti nõudlikud ning nende hulgast on valida taimi nii vertikaalhaljastuseks kui hekitaimedeks ja ka marjakultuuriks. Tänu võimsale juurekavale taluvad puude juurekonkurentsi hästi, samuti põuda ja linnatingimusi. Palju liike on külmakindlad meie oludes, väänduvad liigid õrnemad, kuid taastuvad talvekahjustustest üsna hästi. Enim kahju teeb
põõsas ei muutuks liiga tihedaks. Põõsas tuleks puhastada peenikestest okstest, sest neile ei kasva 10 ilusaid lehti ega õisi. Pärast tugevat tagasilõikust tuleks põõsaid kindlasti väetada, et kasvaks uued võrsed ja võra taastuks. (Marjett) Paljunemine Jaapani enelaid paljundatakse haljaspistikutega, pistokstega, võrsikutega ja põõsa jagamise teel. (Eesti Dendroloogia Selts). Taimed paljunevad ka isekülvi teel, ning on euroopa keskosa looduses metsistunud. Selle ära hoidmiseks tuleks neid piirata, lõigata või peenral kasutada nt puukoore multsi. (Calmia) Kosmeetiline lõikus Peale esimest lõikamist tuleks ära lõigata ladvalt äraõitsenud õied. Noored võrsed õitsevad paarinädalapärast uuesti
Istikupottide või kilerullide lähedusse pannakse näriliste tõrjeks mürki, mis asendatakse drenaažitorudesse. Järgmisel kevadel võib istikud vajadusel ümber istutada suuremasse potti, et saada sügiseks suuremad taimed. Teisel kasvuaastal väetatakse taimi 2-3 korda vastavalt nende kasvule. Alates juuli algusest enam ei väetata, et võrsed lõpetaksid kasvu sügisel õigeaegselt. Teise aasta sügiseks on taimed kasvanud istutuskõlblikuks. Paljundusviisid Paljundamine haljaspistikutega – kasutatakse paljundusmaterjalina poolpuitunud lehtedega võrseosi. Lookvõrsetega paljundamine – kaevatakse emataime ümber kraavike ning enne pungade puhkemist painutatakse eelmise aastal kasvanud harunemata oksad. Mikropaljundus – kõige kallim paljundusviis ning seda tehakse spetsiaalsetes laboratooriumides. Generatiivne paljundamine – kasutatakse eelkõige sordiaretustöödes, kuna see ei anna tootmisistanduse tarbeks ühtlaste omadustega istikuid.
Eriti populaarne on ta slaavimaades. Kuid lodjapuu on ka tuntud ammusest ajast ravimtaimena. Ravimina kasutatakse lodjapuu puhul marju, koort, lehti, noori võrseid ja õisi (Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse keskuse õpikeskkond). Kui on soovi aias kasvatada lodjapuud viljade saamiseks, peab kindlasti istutama vähemalt kaks puud. Sellel juhul on õite viljastatavus tunduvalt parem (Calmia). Paljundamine ja hooldus Paljundamine toimub haljaspistikutega. Need lõigatakse kahe pungapaariga, ergutatakse kasvustimolaatroga ja juurutakse pistikulavas. Väetada tuleks esmalt varakevadel, teist korda juuni keskel ja viimaks oktoobris (Sander & Talita, 2010). Lodjapuude võrsete lõikamine toimub varakevadel. Harvendada tuleks ainult külgvõrseid, seda suhteliselt minimaalselt ja ainult vajadusel (Maaleht). Pärast õitsemist lõigatakse ära õisikud koos võrsetippudega ja vajadusel harvendatakse
talvel panna põõsa ümber kerge talvekate. (Deutsia 2016). Külmakaitseks võiks kasutada varjukatet või kuuseoksi. Külmakraadidega -20° - -30° C võib külmuda deutsia lumepiirini, kuid kasvatab kiiresti noored võrsed (Sander, 2009). Välistatud pole siiski taime hukkumine. Peale külma talve on õisi vähem (Kaunis- deutsia 2014). 18.4 Haljaspistikute hooldus Kauni deutsia paljundamist tehakse enamasti haljaspistikutega, ka sorte paljundatakse nii. Kuna deutsia on hea juurduja, siis võib pista pistoksad otse kergesse liivakasse mulda, kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast. Antud segu panna suuremasse potti, see kaevata maa sisse, et ta külgedelt ei soojeneks ega kuivaks. Pistikud torgata anumasse natuke kaldu ja nii, et lehed omavahel kokku ei puutuks, lähelabasid võib eelnevalt veidi kärpida, et vähendada vee aurumist
Külmakaitse Kaunis deutsia on üpriski külmakartlik, seetõttu tasub ta suuremate puude varju istutada või siis talvel panna põõsa ümber kerge talvekate. Külmakaitseks võiks kasutada varjukatet või kuuseoksi. Külmakraadidega -20° kuni -30° C võib külmuda deutsia lumepiirini, kuid kasvatab kiiresti noored võrsed.Välistatud pole siiski taime hukkumine. Peale külma talve on õisi vähem Haljaspistikute hooldus Kauni deutsia paljundamist tehakse enamasti haljaspistikutega, ka sorte paljundatakse nii. Kuna deutsia on hea juurduja, siis võib pista pistoksad otse kergesse liivakasse mulda, kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast. Antud segu panna suuremasse potti, see kaevata maa sisse, et ta külgedelt ei soojeneks ega kuivaks. Pistikud torgata anumasse natuke kaldu ja nii, et lehed omavahel kokku ei puutuks, lähelabasid võib eelnevalt veidi kärpida, et vähendada vee aurumist. Anum
säsiga, osadel õõnsad. Õied on tavaliselt kahekaupa või liaaniliikidel tavaliselt 6 kaupa männasjalt, viietised, meerikkad, värvuselt valgest kuni punaseni, paljudel liikidel tugevalõhnalised. Viljad on ühe kuni paljuseemnelised mahlakad marjad, millised tihti kahe- või enama kaupa kokkukasvanud, värvuselt valgest kuni mustani, sinist värvi viljadega liikidel enamasti söödavad. Perekonnas umbes 180 liiki, kasvades põhjapoolkera parasvöötmes. Paljundatakse seemnetega, haljaspistikutega ja pistokstega. Liigid ja sordid leiavad väga laialdast kasutamist haljastuses, kuna ei ole mullastiku suhtes eriti nõudlikud ning nende hulgast on valida taimi nii vertikaalhaljastuseks kui hekitaimedeks ja ka marjakultuuriks. Tänu võimsale juurekavale taluvad puude juurekonkurentsi hästi, samuti põuda ja linnatingimusi. Palju liike on külmakindlad meie oludes, väänduvad liigid õrnemad, kuid taastuvad talvekahjustustest üsna hästi. Enim kahju
Õied on tavaliselt kahekaupa või liaaniliikidel tavaliselt 6 kaupa männasjalt, viietised, meerikkad, värvuselt valgest kuni punaseni, paljudel liikidel tugevalõhnalised. Viljad on ühe kuni paljuseemnelised mahlakad marjad, millised tihti kahe- või enama kaupa kokkukasvanud, värvuselt valgest kuni mustani, sinist värvi viljadega liikidel enamasti söödavad. Perekonnas umbes 180 liiki, kasvades põhjapoolkera parasvöötmes. Paljundatakse seemnetega, haljaspistikutega ja pistokstega. Liigid ja sordid leiavad väga laialdast kasutamist haljastuses, kuna ei ole mullastiku suhtes eriti nõudlikud ning nende hulgast on valida taimi nii vertikaalhaljastuseks kui hekitaimedeks ja ka marjakultuuriks. Tänu võimsale juurekavale taluvad puude juurekonkurentsi hästi, samuti põuda ja linnatingimusi. Palju liike on külmakindlad meie oludes, väänduvad liigid õrnemad, kuid taastuvad talvekahjustustest üsna hästi
4. Külmakaitse Kare deutsia on külmakartlik, seetõttu tuleks asetada taimele talveks ümber kerge talvekate või hoolitseda, et põõsas oleks korralikult lumega kaetud (Hansaplant). Külmakaitseks võiks kasutada varjukatet või kuuseoksi. Külmadel talvedel võib deutsia külmuda lumepiirini, kuid kasvatab kiiresti noored võrsed. Sellele vaatamata pole välistatud taime hukkumine. Peale külma talve on õisi vähem (Neeva aed). 4.7.5. Paljundamine Taime paljundamist tehakse enamasti haljaspistikutega. Kuna Kare deutsia on hea juurduja siis võib pistoksad torgata otse peenrasse, kus on kerge liivakas muld. Kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast. Segu tuleks panna suuremasse potti ning see kaevata maa sisse, et külgedelt ei soojeneks ja kuivaks. Pistikud tuleb torgata anumasse natuke kaldu ja nõnda, et lehed omavahel kokku ei puutuks. Anum peab olema pidevalt niiske (Sander 2009). 4.8
Seemneid ei tohi söögiks tarvitada, need on mürgised. Symphoricarpos - perekonna esindajad on suvehaljad madalamad vastakute lihtlehtedega põõsad. Perekonnas kokku 18 (15) liiki; 17 (14) liiki Põhja- ja Kesk-Ameerikast ning 1 liik Hiinast (S. sinensis). Nad on vähenõudlikud mullaviljakuse suhtes, kasvavad nii täisvalguses kui poolvarjus, taluvad mulla soolsust, linnatingimusi, kärpimist ja puude juurekonkurentsi. On head meetaimed. Paljundatakse seemnetega ja haljaspistikutega. · Lehed terveservalised või tugevatel pikkvõrsetel hõlmised ning erineva kujuga sisselõigetega, ümarad kuni munajad. · Õied kahesugulised, lehtede kaenaldes, vähemärgatavad, kellukjad, kobarjates (tähkjates) õisikutes, valged, roosad, punased, kõikidel liikidel meerikkad. · Vili valge, punane kuni tumesinakas mahlakas nõrgalt mürgine kaheseemneline luuvili. 36. Perekond lodjapuu (Viburnum) ja villane lodjapuu (Viburnum lantana)
annaabi.ee 
