Hector Berlioz(1803-1869) on üks tähtsamaid Prantsuse heliloojaid. Tema isa oli arst ja väga lugupeetud linnakodanik. Berlioz õppis selgeks kitarri-ja flöödimängu ning 14.a komponeeris oma esimese teose. Juba noorpõlves erutas teda romantiline kirjandus, millest saadud impulsse püüdis ta muusikas edasi anda. Isa soovil läks ta Pariisi meditsiini õppima, kuid külastas teatrit sagedamini kui ülikooli. 1826.a astuski Berlioz Pariisi konservatooriumi. Ta oli suur ooperihuviline ning vaimustus Glucki ja Spontini loomingust. Ülikoolipäevil teenis ta elatist ooperikooris lauldes ja kitarritunde andes. Tema vaimustunud poolehoid kuulus Weberile ja Beethovenile, absoluutselt ei meeldinud talle Itaalia muusika. Süvenes huvi ka kirjanduse vastu, eriti inspireerisid teda Goethe, T. Moore, Byron, Scott, Hoffmann, Hugo. 1830.a valmis heliloojal esimene suurteos ,,Fantastiline sümfoonia", mille inspireeris fanaatiline armastus Inglise näitleja H.Smithsoni vastu. 27.a-selt anti Berl
I kontrolltöö: romantism - ajastu ja muusika iseloomustus; uued jooned muusikas; programmiline muusika, muusikazanrid; Schubert; Liszt; Chopin; Brahms. II kontrolltöö: 1.G.Verdi 2.R.Wagner.3.Operett 4.Ooperi ja opereti võrdlus 5. Nimeta opereti heliloojaid ja operette. Kontrolltöö:1.Kes ja mis teosega pani aluse vene rahvuslikule muusikale? 2.Mis nime kandis kuulus vene heliloojate rühmitus 19.saj? 3.Nim. 2 heliloojat sellest rühmitusest. 4.P.Tsaikovski 5.E.Grieg 6.J.Sibelius Romantism : Valitses 19 saj. Romantism on viimane terviklik ja ühtsete tunnustega stiiliperiood läänekultuuris. Romantismiline liikumine sai alguse Samsamaalt, suur hilisromantismilaine käis üle ka veel 20 saj. alguses Romantism on tunnetekunst, kõige tähtsam oli läbi kunsti väljendada tundeid. Ka muusikas oli tunnete skaala väga lai, kujutati nii üleolevat rõõmu, kui ka valu ja traagikat. Palju hakati kujutama üksikisiku läbielamisi ja tundeid. Sageli põgeneti kunsti abil reaalsest maail
Romantism Romantism on euroopaliku kultuuri põhisuundumus 18. saj. lõpus ja 19. saj. esimesel poolel. Sõna "romantism" on tulnud prantsuse keelest. Selle mõistega tähistati 17.-18. saj. kirjanduses rüütliromaani, samuti fantastikal põhinevat kujutluslaadi ja kunstilise väljenduse tundelisust. Koolkondliku mõistena kinnistus "romantism" alles 1830. aaastail. Sõna "romantism" ilmus muusikasse 1810.a. saksa helilooja, kirjanik ja maalikunstnik E. T. A. Hoffmanni Beethoveni teemalistes esseedes, kus ta väitis, et muusika on kõige romantilisem kõigist kunstiliikidest ja isegi enam: muusika on ise puhas romantism. Kunagi varem polnud helilooja asetatud nii kõrgele pjedestaalile helilooja oli kui ülempreester, kes on võimeline tajuma teistpoolsust, milleni tavaline inimene ei jõua. Selline romantiline kunstnikutüüp andis kogu kunstile kõrgema hoiaku. Subjektiivsuse valitsemine. Arvati, et inimene on v
MUUSIKAAJALUGU 17. SAJAND 20. SAJAND Barokk 17-18. sajandi I pool (1600-1750) Barokkmuusika iseloomustus: tasakaalustatud, pingeline, lihtsad viisid, rohked kaunistused, virtuoosne kunst, monodia, teatraalsus, pateetika, kunstide süntees. Eristuvad: ooperistiil, kirikustiil, kammerstiil ja segastiil. Barokiajastu ajalised piirid: 1)1580-1630:vanane periood, uute väljendusvahendite ja vormide tekkimine; 2)1630--1680:keskmine periood, piirkonniti erinevate stiilide väljakujunemine; 3)1680-1740:hiline periood, ajastu zanride kõrgaeg; Barokkstiil on alguse saanud Itaaliast. Tulid esiplaanile salongid, muusika õhtud. Tuli monoodia-stiil, mis väljendub ühehäälselt. 17.saj. saab eristada kolme stiili, mis võivad ka omavahel seguneda. Vana ehk kiriklik stiil jätkas pisut vabamal kujul Rooma koolkonna polüfoonilist kirjaviisi. Kammerstiil hõlmas sooloaariaid ja duette Teatraalne stiil oli kõige uudsem ja julgem; tundeline,
Renessanss (14.-16. Saj) Roomakatoliku kiriku kriis (paavstide Avignoni vangipõlv, Suur skisma). Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi kesktelg. Ilmalik muusika hakkab 14. saj keskpaigast määrama kunstmuusika stiili, vaimulikul muusikal kanda konservatiivne roll. Kiriku tõrjuvad hoiakud moodsa kunstmuusika vastu (paavst Johannes XXII läkitus "Docta Sanctorum" taunib uues stiilis muus. kasutamist teenistustel). Prantsusmaa kaotab domineeriva rolli ja eeskuju hakkavad andma varakapitalistlik linnaühiskond (Põhja- Itaalia) ning humanistlik mõtlemine. Uued võimalused trükikunsti leiutamisega 15. saj. Oluline nooditrükitehnika, mille arendas välja Veneetsia trükkal Petrucci 15 ja 16 saj. vahetusel. Kuna muusikaline renessanss on seotud peamiselt Madalmaadega, räägitakse sageli ka Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastust. 14. saj sündis mitmehäälne ilmalik laul keskaja rüütlilaul oli ühehäälne, samuti pole teada rüütlilaulude loojad, ei
Nii näiteks kirjutab Naapoli "San Carlo" teatris Verdi "Trubaduurile" kaasaelanud prantsuse kirjan- duskriitik H. Taine muu hulgas järgmist: "Iga vähegi kahtlase noodi puhul vile, piiksumine, kiremine, kõikvõimalik müra; siis aga, hetk hiljem, kui aaria lõpp korda kaks kõrvulukustav aplaus. Mitu inimest parterist laulsid aariatele ja koguni orkestripartiidele poolel häälel ja väga õigesti kaasa. Ukse juures tegi lihtrahvas täpselt sama... Need inimesed on tõepoolest muusikud. Nad tajuvad kõiki muusika varjundeid... ja vigu täpselt samuti, nagu meie Pariisis huumori ja anekdootide peensusi mõistame." Veelgi enam. Laiad rahvahulgad polnud üksnes taibukas auditoorium gastroleerivate ooperitruppide esinemiste jaoks komplekteeriti enamik kooriliikmeid linnakehvikute hulgast.
Mõistele ,,virtuoossus" on aja jooksul lisandunud negatiivne alatoon nagu tähendaks virtuoossus tehnilist meisterlikkust ilma sisuta. Praegu püütakse muusikaajaloo käsitlemisel virtuoossusesse ja virtuoosidesse suhtuda ilma eelarvamusteta ja vaadelda neid teemasid vastava ajastu (meie puhul siis 19. sajandi) muusikaelu, publiku ootuste ja kuulamisharjumuste kontekstis.18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse suurim muutus muusikaelus oli avaliku kontserdi tekkimine. Paljud muusikud ei sidunud oma tegevust enam õukondadega, vaid olid vabakutselised. Kui nende looming oli varem suunatud aristokraatsele kuulajaskonnale (õukondades, salongides), siis nüüd moodustas peamise kontserdipubliku jõukas keskklass. Virtuoos esines 19. sajandi esimesel poolel enamasti segakavaga kontsertidel, kus oli ka teisi esinejaid. Esimesed sooloõhtute korraldajad olid Clara Wieck ja Ferenc Liszt 1830. aastate lõpus. Tavaliseks nähtuseks muutusid sooloõhtud 19. sajandi teisel poolel.
Kõik kommentaarid