Gustav Suits luule (0)

Tervitus
Teid tervitan, tundmatud sõbrad
viha lõõtsuvas ajastikus –
teid, südamed häbelikud,
te heitluses lootusetus.
Näib kui liblikatiibade virveid
kõuepilvede mustavast tõest –
teie värisev igatsus helkleb
kui tukkide suitsvate nõest.
Te tasased , jälgida julgust
kel veel ulmade visandeid –
ma hingede üksindusängist
tervitan teid.
Noored sepad
Vasarad meil vuhisegu, 
ääsi tuli tuhisegu.
Süsi andke,
kolde kandke,
lõõtsa, poisid, vajutage,
leeki, leeki õhutage!
Vasarad meil vuhisegu, 
ääsi tuli tuhisegu.
Loitku lõke,
käigu rõke,
alasile löök ja lootus
meie rõõm ja meie ootus!
Vasarad meil vuhisegu, 
ääsi tuli tuhisegu.
Rauda raome,
terast taome,
teeme mõõga, teeme oda,
et võiks kaitsta oma koda.
Oma saar
Ma sõuan merel ja sõuan,
  üht saart mina otsin sääl.
Seda kaua ju otsinud olen
    laia lageda mere pääl.
Mõnd saart on määratus meres,
    mõnd sadamat vilusat.
Oma saart aga mina ei leia,
    oma unistust ilusat.
Ma sõuan merel — ja hõljun
    ja lained hõljuvad ka,
kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved –
    oma saart aga otsin ma.
Sügise laul
Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.
Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.
Ah, kui nii palju, ni palju ei sajaks ,
tuul selle udu kord laiali ajaks!
Ilm aga sumestub hääletu.
Sügisepäev jõuab õhtule ju.
Kuhu küll lõpeb rändaja tee?
Öö tuleb, pime ja pilkane .
Ah, kui nüüd taevatähtigi oleks,
kui veel see öögi nii otsatu poleks?
Muremõtted käivad
Muremõtted käivad rinnas 
nagu rahvas suures linnas - 
püsimata ööd ja päevad. 
Oli minul sõber armas, 
ühisele tööle varmas - 
olime kui kaksikvennad . 
Kui ta nüüd must lahku võttis, 
laia maanteed mööda tõttis - 
sihiks riigi kõrged kohad. 
Kitsas rada minu maantee, 
astun läbi soode , laante - 
sihiks kodutare kallis. 
Muremõtted käivad rinnas 
nagu rahvas suures linnas - 
oli minul sõber armas!
Lõpp ja algus
Kas tunnete: väriseb maa!
Kas kuulete: kisendab veri !
Nüüd tuleb kas ei või jaa!
Nüüd on kallastest tõusnud meri.
        Olge valmis!
Me seisame kahe riigi väraval:
see üks on pimedus ja teine valgus.
Me, noored, ootame pilgul säraval:
nüüd see ligineb: lõpp ja algus!
        Viimaks ometi!
Elu tuli
Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene,
elu tuli sähvab pilvist kui äikene;
valgustab välkudes hämaras ööski,
sütitab mõttes, vaimustub tööski -
ja kaduvikku siis kustub .
Mis küll nii kohisevad kevadised veed ,
kes need sääl sammuvad mööda teed?
Lõkendavad ihalduste tulised tunglad:
noored need otsivad muinasjutu Kunglat,
kuni kord seisavad Toonela väraval.
Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb,
võitluses põlevaid südameid sööb.
Loomises loidab, kumades kustub,
küll tuleasegi viimati mustub -
jääb järele peotäis tuhka .
Püha on elu tule tuha-ase.
Elu tuli punane püham on ise.
Nooruse aeg
Aeg antud naerda, aeg antud nutta,
aeg antud pisaraid pühkida.
Aeg seatud elada, aeg seatud surra,
aeg musta mulla all magada .
Kuid mis on nooruse aeg ?
Ei ole see paastuda, ei ole see paluda ,
ei vaimu närides närtsida:
see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda –
ja armsa kaela ümber hakata.
Vanemuise kannel
Mis see sääl sätendab lootuste valgusest? 
Märk see on loomise nädala algusest. 
Heledalt helkimas üle Eesti
Vanemuise kannel.
Kas sa kord muiste oled vägevalt kajanud, 
igatsust hingedes lõkkele ajanud?
Muinasjutt kaunis on kimama jäänud, 
Vanemuise kannel.
Kes sa ka nüüd meie päevi võid pühendada, 
südameid sütitada, südameid ühendada, 
et sind kõik tunnevad , kuulevad,
Vanemuise kannel?
Midagi, midagi on meil küll liikumas , 
metsades mühamas, laineil ka kukumas. 
Kevad vist ! Hõiska siis valjusti, Vanemuise kannel.
Kui aga kuristikud üksteisest lahutavad, 
vihade veed meie vahel ju vahutavad, 
jääb siis veel ükski see ühiseks meile — Vanemuise kannel?