Gümnaasiumi haridus - kas eralõbu või eluks vajalik? (3)

Gümnaasiumi haridus - kas eralõbu või eluks vajalik?
Hariduseta tänapäeval hakkama ei saa. Gümnaasiumihariduse eest maksab Eesti Vabariik ja ta teeb seda sellepärast, et peale teadmiste kogumist me selle tööga tasuks. Kuid miks jäetakse keskkool pooleli ja leitakse enda meelest parem ning võibolla ka kergem tee? Põhjuseid on mitmeid.
Esmane põhjus võib olla see, et lihtsalt ei viitsita. Pole tahtmistki end pidevalt motiveerida ja mingisuguste pealtnäha tähtsusetute hinnete pärast ''tõmmelda''. Loodetakse, et küll mina saan hakkama ja lüüakse lihtsalt käega. Jäetkase hüvasti enda potensiaaliga ja maetakse maha eestlasele iseloomulik töö - ja õppimistahe.
Veel võib põhjuseks olla mitte kõige ''lahtisem pea''. Kui on kuidagi üle kivide ja kändude põhikooli lõpuni veetud, ning paljas mõte gümnaasiumist kärvatab viimsedki ajurakud, siis oleks kolm aastat aktiivset teadmiseomandamist kindlasti suur tükk. Kuid kes tahab, see suudab. Takistused ongi nende ületamiseks!
Üks suurim põhjus gümnaasiumisse mitte minemiseks on sõbrad. Kui sõber ei lähe gümnaasiumisse, miks peaksin mina? Kui elatakse pisikeses kohas ja kooli tuleb minna suurlinna, siis on see kindlasti keeruline. Raske on jätta enda sõbrad, kellega on 9 aastat koos oldud ja kohaneda täiesti uute kaaslaste ja väljakutsetega. Elu suurtes linnakoolides on tunduvalt teist laadi . Õpilasi ei võeta kui kui idiviide. Põhjuseks on - pole aega. Seal on kõik lihtsalt mingid häguselt tuttavad näod, kellele õpetaja on sunnitud monotoonselt teadmisi edasi andma. Lihtsam on jälle käega lüüa ja vapralt semude sabas vantsida, ning kaasa minna sõprade ideedega ning leppida nende maailmavaadetega. Olgu need siis millised tahes.
Kui sõbrad on elupõletajad, siis kaasneb sõprusega ka halvale teele minek. Alkohol, meelemürgid, tubakas .
Võib juhtuda, et mõnelt ülivingelt peolt leitakse endale üheks ööks kaaslane ja hommikul avastatakse, et oi, mind ei ole enam üks vaid on kaks. On küllalt olnud juhtumeid, kui põhikooliealised lapsed saavad lapsevanemateks. Ilma kogemuseta noori ootab ees siis kindlasti elu raskeim aeg. Sageli peavad tüdruk ja tüdruku vanemad sellega tegelema, ning üks mis kindel - tüdruk enam gümnaasiumisse minekule ei mõtle. See ei ole võimalik, kuna nüüd on uus amet - vaja on emakohustusi täita. Mudugi leidub ka tugevaid noori naisi kes peale lapsekasvatamise suudavad ka end harida, kuid kergem tee on elda vanemate turjal .
Õeldakse ju,et kõik algab kodust kuid see ei pruugi alati nii olla. õppimine on kindlasti raksendatud kodus, kus vanematel on probleemid ja lapsed peavad hakkama saama nii enda kui õdede-vendadega. Samas leidub ka kodusid , kus vanemad kõigest väest meelitavad enda võsukest õppima, makstes näiteks iga parema hinde eest korraliku taskuraha . Ka sundõppimine on vale teguviis , kuna me õpime ju teadmiste pärast. Raha tuleb hiljem, kui haridus käes ja karjäär ootab teostamist.
Leidub ka persoone, kellele lihtaslt ei sobi rutiin. Neile ei istu rütm ja mõte, et kodus pead õppima ja peale õppimist lähed trenni . Trennis käidud teed kodutöid ja siis ongi aeg magama minna. Need inimesed on püsimatud ja tahavad kõike kägi pealt teha. Sel juhul tuleks endale leida vastav haridusasutus. Leidub neidki.
Koolist võivad eemale peletada ka negatiivsed kogemused varasemast ajast. Näiteks kiusamine, alavääristamine vms. Veel võivad hirmutada teatud õppejõud, kelle pärast omala ajal roppu vaeva sa nähtud, aga kellee sinu nägu lihtsalt ei meeldinud.
Mõnedele noortele on juurdunud mõte, et elu on ilus, kui kiirelt kusagile tööle saada. Kasvõi ''mustalt''. Peaasi, et raha saaks. Seetõttu viibki paljude noorte tee üle lahe ehitajaks või saab siinsamas, Maarjamaal , peale väikest kursust pomeüüjana elatist teenida. Noori vaevab suurusehullustus, mis viib mõistuse vaid ilusate autode ja uhkete riiete juurde. Kuid kui aga pole suur säästja, tuleb need unistused sama kiirelt maha matta, kui need tekkisid.
Ka kutsekool on lahendus. Iga töö nõuab tegijat ja oskustöölistest ongi Eestil puudus. Samuti võib oskustööline teenida kordades rohkem kui tema ülikoolipaberitega sõber. Kõik oleneb sellest, kuidas end maksma panna.
Lahendus kooli edasijätkamiseks peitub eelkõige iseendas ja selles, kui palju on iseloomu. Ei tohi alla anda sest see, kes tänu haridusele oma eesseisvat elu jätkab, oled siiski just sina. Kui vahel tundubki, et kõik kisub kiiva ja kasvab üle pea, siis tuleks abi paluda enda lähedastelt. Nemad on alati sind nõus aitama ja võid kindel olla, et sa ei ole hädas üksi.
Minu valik on kindlasti gümnaasiumi ja ülikooli lõpetamine. Mina pean haridust privileegiks ja eluks vajalikuks. Maailmas on veel nii palju asju, millest mul aimugi pole. Kindlasti õpin ma sellepärast, et tulevikus end ja enda peret korralikult ära elatada. Töö on see mis toidab ja haridus on töö vundament . Mina väärtustan haridust väga ja kavatsen sellest, mis mulle pakutakse, viimast võtta.
Oma elu tuleb elada just nii, et kunagi ei kahetseks, kuid tööl ja haridusel on elus suur roll. Õppida tuleks niikaua, kui selleks võimalust on ja seda tehakse ju kogu elu. Keegi ei nõua sinult gümnaasiumi lõpetamist, kuid sa saaksid seda enda jaoks teha. Mõttel on suur jõud. olenemata situatsioonist tuleks olla positivne ja püüelda õigete valikute poole.