Kunstiajalugu - Gootika (0)

GOOTIKA
1) Skulptuur - Korrastatud, selge ja harmooniline. Gootika imetleb ja austab kristlikku sõnumit ja väljendab eelkõige õndsustunnet. Kujutati enamasti pühakuid, skulptuure paigutati enamasti kirikutesse. (Nt. Chartes’i katedraali läänefassaadil; Magdeburgi toomkirikus, Saksamaal, Imettegeva Maarja kuju.) Gooti skulptuuri peaülesandeks oli endiselt ehitiste, eelkõige kirikute kaunistamine. Käsikäes ehitusmeistritega töötasid kiviraidurid, kes raiusid välja kõik kirikut kaunistavad plastilised ehitusdetailid - ehisviilud , palestikufiguurid, konsoolid , kapiteelid jne. Gooti skulptuuri arenemise tähtsamaks jooneks on püüd suurema eluläheduse poole. Selleks hakkasid kiviraidurid üksikuid inimfiguure ümarplastilistena, kiviseinast eraldiseisvatena välja raiuma. Inimese keha proportsioonid muutusid õigeks, liigutused ja poosid loomulikumaks. Siiski jäi gooti plastika veel täiel määral keskaja kunstiks, tarvitseb kas või vaadelda riietuse kujutamist. Rõivad - reeglina ulatuvad need maani - katavad keha endiselt täiesti kinni. Riidevoldid mõjuvad väga loomulikuna, kuid nende vormid, suund ja rütm sõltuvad vähe nende all olevast kehast. Seda parem aga oli kasutada riietust skulptuuri ja arhitektuuri sidujana. Ka skulptuuri temaatikas toimus suur muutus. Gooti plastika lõi imekauneid naisekujusid. Naistele ja armastusele loodi kauneid ülistuslaule.
Gooti skulptuur tegi läbi pika arengutee , milles võib üldjoontes eraldada kolme etappi :
2) Gooti ornamentika nii ehitistel kui esemetel kujutab näiteks taimelehti väga loodustruult. Neid kasutati akende või ehisraamistikus või fassaadil ehisviiludes.
3) Reljeefid - hingeelu käsitlus antiikaegsete rooma reljeefikunsti traditsioonidega.
4) VITRAAŽIKUNST- Gooti maalikunsti kõige silmapaistvamaks osaks tuleb lugeda klaasimaali, vitraažikunsti. Seda tunti juba ammu , kuid nüüd omandas see erilise tähtsuse. Gooti kirikute konstruktsioon oli ju selline, et vaba seinapinda õieti ei kujunenudki - seda asendasid hiiglaslikud aknad. Seetõttu jäi seinamaalikunst tagaplaanile. Siiski viljeleti seinamaalikunsti väiksemates kirikutes, kus tugisüsteem polnud täielikult välja arendatud. Suurtes katedraalides jäid aknad peamiseks maalikunstnike tegevusväljaks. Aknad kujundati eri värvi klaasitükkidest; omavahel ühendasid neid seatinaribad, mis langesid kokku kujutiste piirjoonetga. Ainult väiksemad detailid kanti pintsliga klaasile. Klasside värvid olid väga kirkad ning tänu aknaid läbivale valgusele omandasid nad erilise sära ja hõõguvuse. Kirikuid täitis fantastiline , lausa ebamaine valgus. Kujutised, mida me akendel näeme, on juba tehnikast tingituna lihtsad ja monumentaalsed. Arvestati ainult dekoratiivset üldmuljet. Siiski polnud vitraaþakende peaülesanne mitte kirikute kaunistamine, vaid neid oli võimalik "lugeda" nagu religioosseid jutustusi. Hilisgootika päevil püüti värve muuta loodulähedasemaks ja kujutisi detailirohkemaks, kuid sellised taotlused olid vastuolus klaasimaali eripäraga. Sealt algaski klaasimaali langus, mis kestis küllalt pikka aega.