tõstmisest ja atleetvõimlemise harjutustest. 2.AJALUGU Spordialana sai tõstmine alguse 19. sajandi keskel USA, Austria ja Saksamaa atleetikaklubides. 1896. aastal korraldati esimesed mitteametlikud Euroopa meistrivõistlused (võitis sakslane Hans Beck), kaks aastat hiljem toimusid esimesed mitteametlikud maailmameistrivõistlused (esikoha sai austerlane Wilhem Türk, kolmas oli Georg Hackenschmidt). Võistluste korralduses puudus palju aastaid ühtlus. Eesti raskejõustiku sünniajaks peetakse 1888. aastat, kui Gustav Boesberg rajas Tallinna raskejõustikuringi. Esimesed avalikud tõstevõistlused toimusid 16. augustil 1891 Lootuse seltsi rahvapeol. Võitis Gustav Boesberg. Tema ringis tegelesid tõstmisega hilisemad elukutselised atleedid Georg Hackenschmidt, Georg Lurich, Aleksander Aberg ja mitmed teised. Nende eeskuju tõi raskejõustikku uusi harrastajaid. Atleetikaringe asutati Tartus (1897), Narvas (1898).
Neuland võitis maailmameistritiitli Tallinnas 1922. aastal. Oma elu parimad aastad veetis Alfred Neuland Valgas. 1920 sukeldus seltsiellu, 1921 asutas Vabaduse 12 oma äri, kus kauples peamiselt kalaspordiriistadega. Pangalaenuga ostis sõiduauto, millest sai takso. 1922 a. ta abiellus ja peres sündis neli poega. Valga spordiklubis algasid tema juhtimisel tõstetreeningud, temast sai ka Kaitseliidu spordipealik ja maakonna spordiliidu juhtiv tegelane. Valga kujunes Eesti raskejõustiku keskuseks. Kui uus riigikord ja sõda lõi elu segamini kodu hävis, kauplus läks käest, poeg hukkus rändas nende pere mööda Eestit ja elas eri paigus. 1950. aastate alguses sai temast Tallinna limonaaditehase direktor. 1951. aastast pensionini oli Neuland Kalevi tõstetreener. 1952 sai vabariikliku kategooria kohtuniku nimetuse, 1955 esimesena Eestis üleliidulise kategooriaga tõstespordi kohtunikuks, 1964 Eesti teenelise sporditegelase aunimetuse. Tulemused
Prantsusmaa, Itaalia ja Ameerika. Sangpommi migratsioon Euroopas sai kindlaks harjumuseks Venemaal. Maailmarekordid ja tsempionid olid: Sergey Eliseev, Peter Krylov, George Gakkenshmidt, George Lurich, Ivan Pomerantsev, Nekandra Vakhturova, Ivan Poddubnogo ja Ivan Shemyakina. Kangi tõstmise programm olümpiamängudel ja harjutused sangpommidega andsid suure panuse sangpommi spordiajalukku. Venemaine kroonika raskejõustiku atleetide kohta saab alguse 10. augustil 1885. Sellel päeval Peterburgis, esmakordselt Venemaal, loodi raskejõustikuatleetide klubi doktor Vladislav Krajevski korterisse. 1950. ndatel jätkus sangpommide populaarsus linnas noorte meeste, kalameeste, nõukogude armee sõdurite ja sõjalaevastiku jaoks. Rammumeeste võistlustel kasutati sangpomme. 1960. ndatel loodi sangpommispordi ja raskejõustiku föderatsioon Venemaal. Sellest ajast
Viieteistkümneaastaselt alustas noor Lurichi süstemaatilist treeningut. Lurich astus Tallinnas esimesse eesti raskejõustikuringi, millele oli 1888. aastal aluse pannud Gustav Boesberg. Karjäär Aastad möödusid, koolipõlv jäi seljataha kidurast poisikesest oli saanud tugev noormees, kes jõumehena oli Tallinnas ja Väike-Maarja ümbruses endale juba nime teinud. Oli jõudnud kätte aeg elupõllul atra seada. Dr. Wladyslaw Krajewski, keda hüütakse Vene raskejõustiku isaks, kutsus Georg Lurichi enda juurde oma võimeid näitama. Sealt algaski Lurichi tähelend. Juba esimesel õhtul dr. Krajewski raskejõustikuklubis püstitas Georg Lurich paar maailmarekordit raskuste tõstmises, seejärel seljatas ta prantsuse maadluses - nii nimetati tollal praegust klassikalist maadlust - kõik klubi paremad maadlejad. Dr. Krajewski soovitas Lurichil veel mõneks ajaks koju sõita ning sveitsi vöövõitlust harjutada. 1895
ühe käega tõukamises, 77,5 kilo kahe käega surumises, 90 kilo ühe käega rebimises ja 115 kilo kahe käega tõukamises. Samal aastal valisid Eesti Spordilehe lugejad ta Eesti kõigi aegade parimate sportlaste pingereas auväärsele neljandale kohale. Valgas loodud spordiklubis algasid tema juhtimisel tõstetreeningud, temast sai ka Kaitseliidu spordipealik ja maakonna spordiliidu juhtiv tegelane. Valga kujunes Eesti raskejõustiku keskuseks. Kui uus riigikord ja sõda lõi elu segamini kodu hävis, kauplus läks käest, poeg hukkus Velikije Luki all rändas nende pere mööda Eestit ja elas eri paigus. 1950. aastate alguses sai temast Tallinna limonaaditehase direktor. 1951. aastast pensionini oli Neuland Kalevi tõstetreener. 1952 sai vabariikliku kategooria kohtuniku nimetuse, 1955 esimesena Eestis üleliidulise kategooriaga tõstespordi kohtunikuks, 1964 Eesti teenelise sporditegelase aunimetuse.
Kehatüve skelett juhib pea, keha ja ülajäsemete raskuse alajäsemetele puusaliigeste tasemel ja on seetõttu vastutav inimkeha püstiasendi eest. Enamik keharaskusest lasub lülisamba tagumisel osal, millele kinnituvad pikad seljalihased ja suur hulk ligamente, põhjustades selgroo füsioloogilisi kõverusi. Kolmsada kuuskümmend kuus skeleti lihast toimivad lülisambale, võimaldades rinnakorvi liigutusi hingamiseks. Uuringud on näidanud, et raskejõustiku harjutused stimuleerivad luude kasvu. Ainult need osad luustikust, mis on otseselt harjutustest mõjutatud, saavad stimuleeritud. Sellised harjutused, mis pole seotud raskuste tõstmistega, kaasa arvatud ujumine ja jalgratta sõit, ei mõjuta luude kasvu. Jäsemete skelett koosneb 126 luust ,rinnavööde (4), ülajäsemed (60), vaagnavööde (2), alajäsemed (60). Nende ülesandeks on muuta võimalikuks tahteliste liigutuste sooritamine. (Lepp,A.Inimese anatoomia,Tartu 1974) [Lisa 2] 1
iluvõimlemise rühmad. Esimesed andmed ametlikust võimlemistegevusest Eestis pärinevad 19. sajandi esimeselt poolelt Tartust. Esimesed võimlemisseltsid tekkisid Tallinnas 1863. aastal ja Tartus 1864. aastal. Esimene ,,turnipidu" peeti 1863. aastal Tartu Ülikooli Toomemäel. Võimlemise sisu osas vaadati Rootsi, Soome kui ka Saksamaa poole. Välismaal õppinud võimlemisjuhtide tulemusena laienes võimlemisharrastus kiiresti. 1922. aastal asustati Raskejõustiku ja Veespordi Liit, mille alla kuulus ka võimlemine. 1925. aastal hakkas võimlemiselu korraldama Berliini Kehalise Kasvatuse Ülikoolis õppinud noor mees Ernst Idla. 1931. aastal loodi Tallinna Võimlemise Instituut, mis sai alguse 1926. aastast pidevalt Ernst Idla eestvedamisel toimunud üleriigilistes ESK võimlemisjuhtide kursustest. 1933. aastal muudeti Tallinna Võimlemise Instituut rahvaülikooli põhimõttel töötavaks ÜENÜ juriidiliselt iseseisvaks osakonnaks. 1934
Kanepi ( eks olnud jõumehed nemadki) õhtusel maadlemas Gustav Boesbergi ja Adolf Andruškevitši juures. Kuigi neil ei olnud ametlikult registreeritud spordiseltsi, andis nende püsiv koosseis Eesti spordiloole äärmiselt olulise ühenduse. Lisaks Lurichile kasvas nende juures veel teisigi väga edukaid spordimehi. Lõpetanud Tallinna Peetri Reaalkooli 1895.aastal, läks Lurich St Peterburgi, kus asus treenima tuntud raskejõustikuõpetaja dr Wladyslaw Krajewski käe all. Samuti käidi Peterburi suveaedades üles astumas koos Gustav Boesbergiga. Tehti nii tõstmisdemonstratsioone kui võisteldi ka kohalike maadlejatega. Nähes, et teda saadab nendes tegevustes suur edu, otsustaski Lurich, et valib lõplikult elukutseks jõumehe karjääri. Karjäär läbi aastate 1897.-1898. aastail, esines Lurich Venemaa linnades, saades suure menu osaliseks ning võites muuhulgas ka kuulsat jõumeest Ivan Poddubnõid
Kanepi ( eks olnud jõumehed nemadki) õhtusel maadlemas Gustav Boesbergi ja Adolf Andruskevitsi juures. Kuigi neil ei olnud ametlikult registreeritud spordiseltsi, andis nende püsiv koosseis Eesti spordiloole äärmiselt olulise ühenduse. Lisaks Lurichile kasvas nende juures veel teisigi väga edukaid spordimehi. Lõpetanud Tallinna Peetri Reaalkooli 1895.aastal, läks Lurich St Peterburgi, kus asus treenima tuntud raskejõustikuõpetaja dr Wladyslaw Krajewski käe all. Samuti käidi Peterburi suveaedades üles astumas koos Gustav Boesbergiga. Tehti nii tõstmisdemonstratsioone kui võisteldi ka kohalike maadlejatega. Nähes, et teda saadab nendes tegevustes suur edu, otsustaski Lurich, et valib lõplikult elukutseks jõumehe karjääri. Karjäär läbi aastate 1897.-1898. aastail, esines Lurich Venemaa linnades, saades suure menu osaliseks ning võites muuhulgas ka kuulsat jõumeest Ivan Poddubnõid
· 1934. Ja 1939. a. leidsid aset Eesti Mängud. · Alates 1920. a. osalesid Eesti sportlased olümpiamängudel. Erilise populaarsuse pälvis Kristjan Palusalu, kes 1936. a. Berliini olümpiamängudel võitis kuldmedali nii klassikalises kui ka vabamaadluses. Medaleid toodi Eestisse ka maratonis, kümnevõistluses ja poksis. · Rohkesti korraldati maavõistlusi, peamiselt lähinaabrite Soome, Läti ja Leeduga. Siiski toimusid kohtumised ka Türgi jalgpallikoondisega. Jalgpall oli raskejõustiku kõrval populaarsemaks spordialaks. Alles 1930. a. lõpus hakati rohkem tähelepanu pühendama kergejõustikule ning lisandusid sellised alad nagu korvpall, tennis, male ja laskmine. · Males jõudis maailma tippude hulka Paul Keres. Laskespordis saavutas Eesti meeskond aga esikoha 1937. a. Helsingis ja kordas seda saavutust kaks aastat hiljem Luzernis, tõestades seega oma kuulumist maailma laskeparemikku.
aastal vastavalt Eesti Jalgpalli Liidu(1921 aastal)ja Eesti Talispordi Liidu(1921. aastal). Kuna ESL jäi tegelema üksnes kergejõustikuga tekkis vajadus uue keskorganisatsiooni järele, mis suudaks koordineerida kogu sporti. 1922. aasta detsembris asutatigi Eesti Spordi Keskliit(ESK). Esimeheks valiti Gustav Laanekõrb. Ta sai ametis olla 3 kuud, märtsis 1923 valiti esimeheks L. Tõnson. ESL lõpetas tegevuse keskorganisatsioonina ning jäi eksisteerima Eesti Kergejõustiku, Raskejõustiku ja Veespordi Liiduna. Peale reorganiseerimist hakkaski kergejõustiku eest hoolitsema EKRAVE Liit aastal 1921. Perioodil 1922-1940 tegutses ESK esimeestena 5 meest. Kõige tulemuslikumaks on tagantjärele hinnatud L. Tõnsoni valitsemisaega. Sel perioodil kujunesid välja ESK põhifunktsioonid, kutsuti ellu mitmeid spordi arengu seisukohalt tähtsaid organeid. 1923. aastal asutati EOK, mille koosseisu kuulusid tuntud riigi- ja ühiskonnategelased. EOK liikmestaatus oli eluaegne. Esimeseks
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/CYPCAR2.htm vaadatud 2. Martin, R. 2009. ,,Karpkalakasvatus 1. osa" http://www.fishing24.ee/catalog/article_info.php?articles_id=17 vaadatud 17.04.2013 3. Väike-Emajõgi 2003-2005 http://www.hot.ee/kalameesjk/kala2.htm 4. ajakiri Euroopa kultuur ja akvakultuur, juuni 2012 nr 56, ,,Karpkala" http://ec.europa.eu/fisheries/documentation/publications/factsheets-aquaculture- species/carp_et.pdf vaadatud 5. Järv, Leili. ,,Karpkala, meie vete raskejõustiku tshempion", ajakiri Kalastaja http://ajakiri.kalastaja.ee/?1,56,1437 6. Eesti põllu- ja maamajanduse nõuandeteenistus http://www.pikk.ee/valdkonnad/loomakasvatus/kalakasvatus/karpkalakasvatus/ajalugu
positsioon oli ligikaudu võrdne selle tänase seisundiga, kuid paljud üksikasjad hämmastavad nüüdisaegset lugejat. Kui ta püüab nende suhtes oma uudishimu rahuldada ja saada täielikku pilti sellest, mis toimuskreeka staadionil atleetikavõistluste ajal, siis leiab ta varsti, et tema ees seisab väga raske probleem ja pildil on palju tühje kohti, kuna pole piisavalt materjale. Niisugune teadmiste puudus võib paista veider, kui võtta arvesse atleetika (kerge- ja raskejõustiku) suurt osatähtsust kreeka maailma elus. Tänapäeval tuleb atleetilistel spordialadel nii pealtvaatajate kui ka sportlaste enese hulgas populaarsuse saavutamiseks konkureerida paljude teiste aladega. Olenevalt aastaajast ja riigist on nüüdisaja sportlasel võimalik valida mitut liiki jalgpalli, tennise, kriketi, pesapalli, ujumise, purjetamise, sõudmise, jalgrattasõidu ja muude alade vahel. Kusjuures nendele
Harrastas samal ajal innukalt näitekunsti, viiulimängu ja mitut spordiala. Ta jätkas kunstiõpinguid 19031905 vabakuulajana Peterburis parun Alexander Stieglitzi kunsttööstuskoolis, keskendus Amandus Adamsoni õpilasena puunikerdusele ja modelleerimisele. Oma iseseisvat töömeheelu alustas nooruk Tartu mööblitööstustes puunikerdajana (1903. aastani). Mägi sattus sõpruskonda, kellest kasvas välja spordiharrastuslik liikumine (teda mainitakse koguni Eesti raskejõustiku ajaloos). Olles sunnitud õpilasrahutustest osavõtu pärast koolist lahkuma, täiendas end 1905- 1906 Jakob Goldblatti ateljees. Kokkupuude moodsa vene kunstiga süvendas soovi pääseda õppima Pariisi. Mägi siirdus esialgu Soome ja veetis 1906. aasta suve koos Nikolai Triigi ja Aleksander Tassaga, kus huvitus maastikumaalist; sügisest õppis Helsingis arvatavasti Soome Kunstiühingu koolis ja teenis ülalpidamist Soome Kirjanduse Seltsis Jakob Hurda rahvaluulekogude ümberkirjutamisega
1921. aastal vastavalt Eesti Jalgpalli Liidu(1921 aastal)ja Eesti Talispordi Liidu(1921. aastal). Kuna ESL jäi tegelema üksnes kergejõustikuga tekkis vajadus uue keskorganisatsiooni järele, mis suudaks koordineerida kogu sporti. 1922. aasta detsembris asutatigi Eesti Spordi Keskliit(ESK). Esimeheks valiti Gustav Laanekõrb. Ta sai ametis olla 3 kuud, märtsis 1923 valiti esimeheks L. Tõnson. ESL lõpetas tegevuse keskorganisatsioonina ning jäi eksisteerima Eesti Kergejõustiku, Raskejõustiku ja Veespordi Liiduna. Peale reorganiseerimist hakkaski kergejõustiku eest hoolitsema EKRAVE Liit aastal 1921. Perioodil 19221940 tegutses ESK esimeestena 5 meest. Kõige tulemuslikumaks on tagantjärele hinnatud L. Tõnsoni valitsemisaega. Sel perioodil kujunesid välja ESK põhifunktsioonid, kutsuti ellu mitmeid spordi arengu seisukohalt tähtsaid organeid. 1923. aastal asutati EOK, mille koosseisu kuulusid tuntud riigi ja ühiskonnategelased. EOK liikmestaatus oli eluaegne
kohvikulaudade taga *Omaette tõmbenumbriks kujunesid paremates kohvikutes ja restoranides mängivad tantsuorkestrid, mis esitasid menufilmidest tuttavaid lööklaule ja üha enam populaarsemaks muutuvat dzässmuusikat. *1930. aastatel hakati eriti lugu pidama sportlikust eluviisist, reisimisest ja suvitamisest *Sajandivahetusest alates olid populaarsemad spordialad tõstmine ja maadlemine (Kristjan Palusalu, kahekordne kullavõit Berliini olümpial 1936) *Raskejõustiku kõrval harrastati sportlikke pallimänge eeskätt jalgpalli, aga ka korv- ja võrkpalli *Malest hakati innustama pärast Paul Kerese kerkimist maailma maletippude hulka *Noorte rännu- ja seiklusihale andis võimsa tõke Ahto Valter, kes ületas väikesel purjepaadil mitmel korral Atlandi ookeani ning viis aastail 1938-1940 Eesti lipu purjejahil esimest korda ümber maailma *Välisreisid olid toona küll märksa harvemad kui tänapäeval, kuid mite harukordsed
Tõnu Võimula. Päris muuseumini ei jõutud seegi kord, ometi on tänasesse muuseumisse jõudnud ligi 400 Võimula juhtimisel kogutud museaali. Uuesti loodeti muuseumile alus panna 1934. aastal I Eesti Mängude raames toimunud spordinäituse baasil, kuid sedagi üritust ei krooninud edu. Spordimuuseumi asutamiseni tegelikkuses jõuti alles 1960. aastate alul. Muuseumi loomise keskuseks kujunes Tartu, idee vedajateks Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppejõud Aksel Tiik, raskejõustiku-uurija Olaf Langsepp, Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud Johannes Laidvere jt. 1962. aastal oldi muuseumi käivitamiseks valmis. 28. jaanuaril 1963. aastal kinnitas ENSV Spordiühingute ja organisatsioonide Liidu Nõukogu presiidium muuseumi põhimääruse ja isikkoosseisu. Spordimuuseum oli loodud! Ühiskondliku spordimuuseumi esimene direktor oli Aksel Tiik, ruumid saadi kasutamiseks Eesti Põllumajanduse Akadeemialt.
- 12. ESS Kalevi Ujumiskool 353 3 106 55 908.- 13. Jõhvi Spordikool 220 2 420 43 560.- 14. MTÜ Öökull Tartumaa Õpilasmalev 300 3 600 64 800.- 15. MTÜ Pärnu Õpilasmalev 1 213 12 130 218 340.- 16. Tallinna SS Kalev 255 2 600 46 800.- 17. Tantsuklubi Stiil 200 2 000 36 000.- 18. Tallinna Raskejõustiku Liit 105 1 050 18 900.- 19. Spordiklubi Do 145 1 740 31 320.- 20. Jõgeva LV SK Forte 326 2 178 39 204.- 21. Siili Palliklubi 505 6 060 109 080.- 22. Võru Spordikool 144 999 17 982.- 23. Pärnu SS Kalevi Spordikool 390 3 750 67 500.- 24
annaabi.ee 
