Futurism (0)

Futurism  (ladina keeles  futurum  'tulevik') on 1909. aastal Itaalias tekkinud kunsti- ja  kirjandusvool .
Futuristide  manifesti loojaks on itaalia luuletaja  Filippo Tommaso Marinetti ning see ilmus 20. veebruaril 1909. aastal Pariisis ajalehes Le Figaro . Esimeses manifestis kuulutati, et tsivilisatsiooni saavutused on imepärased ning nõuavad uut tüüpi kunsti. Vana kunst on kõlbmatu ja muuseumid on surnuaiad. Tehnika areng ja selle kajastamine on väärtuslikum kui inimhinge probleemid. Marinetti väitis näiteks, et: "Kihutav võidusõiduauto, mis sarnaneb suurtükikuuliga, on kaunim  Samothrake Nikest!".
Aastal 1910 esitati teine, futurislike maalikunstnike manifest, kus neid ideid edasi arendati. Manifesti autoriks oli skulptor   Umberto Boccioni . Selle manifesti kohaselt pidi maalikunst loobuma traditsioonilistest motiividest, näiteks aktimaalist. Ajastu dünaamika väljendamiseks tuli kujutada motiivi arengut ajas, so ühel pildil esitada ajas järgnevaid olukordi või seisundeid (näiteks jooksvat koera kujutati mitte nelja, vaid 20 jalaga).
Futurismile on omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine. Püüti leida kunstilisi väljendusvahendeid kaasaegse kiire elu ning tehniseerunud keskkonnas elava inimese mõtte- ja tundelaadi ning probleemide kujutamiseks. Futurism väljendab tänapäeva maailma kiirust ja eripalgelisust, ülistatakse sõda, tehnikat , dünaamikat jne.
futuristlik kunst sündis kõigepealt teoreetiliselt ja ideoloogiliselt. Alguses vormistati seisukohad ja suundumused ning alles siis asuti neile looma vastavaid kunstiteoseid. Oma seisukohti väljendasid futuristid nn manifestides, mida levitati ajakirjanduses ja rahvakogunemistel. Futuristide tegevusega kaasnes kärarikas ja skandaalimaiguline enesereklaam, mis sai paljudele hilisematele kunstivooludele eeskujuks.
Kujutavas kunstis taotlesid futuristid korraga paljude rahutute muljete kujutamist, mida tajub kaasaegne suurlinlane. Püüti kujutada liikumisillusiooni, mille saavutamiseks lammutati nähtav maailm klubistide eeskujul geomeetrilisteks kildudeks, millest loodi lõikuvate pindade ja joontega dünaamiline kompositsioon . Teise moodusena kujutati ühel pildil oleva sama objekti mitut järgnevat asendit, kusjuures objekt ise kujutati enam-vähem realistlikult. Seda tüüpi on näiteks pilt, kus daami kõrval sibab paljujalgne koerake (Giacomo Balla "Koera ja keti dünaamika"). Koloriidis eelistasid futuristid eredaid värvikasutusi. Futurismi hilisemas perioodis kujutasid kunstnikud kõike nö lenduri vaatepunktist (aeropittura).
Futurism kirjanduses
Futuristlikud tekstid on fragmentaarsed ja keerulised, kasutavad trükitehnilisi võtteid, ei pea kinni õigekirjast. Luules on futurismile iseloomulik hüüatuste, kõnekeele ja argoo kasutamine,konsonantide kuhjamine ning matemaatiliste ja muusikasümbolite kasutamine. Futuristid on oma publikuga pidevalt (tõenäoliselt taotluslikult) vastuolus .
Futurism Itaalias
Itaalia futurismi võtmekujuks on Filippo Tommaso Marinetti.- Filippo Tommaso Marinetti (sünninimi Emilio Angelo Carlo Marinetti; 22. detsember 1876 Egiptus, Aleksandria – 2. detsember 1944 Itaalia,Bellagio) oli itaalia luuletaja, kes kirjutas itaalia ja prantsuse keeles.
Ta oli kirjandusliku  futurismi rajaja ja teoreetik.
Kõige tuntumad on Futurismi esimene manifest (1909, Kirjandusliku futurismi tehniline manifest (1912) ja helipoeem "Zang Tumb Tumb".
Luuletustes on olulisel kohal visuaalsus. Itaalia futuristid on üldse tihedalt seotud visuaalsete kunstidega, eksperimenteerides kafilmikunstiga (Bruno Corra ja Arnaldo Ginna  film "'Futuristlik elu").
Olulisim manifest on "Geomeetriline ja mehaaniline hiilgus ja numbriline tundlikkus".
Itaalias muutus futurism lõpuks poliitiliseks: 1918. aastal asutas Marinetti erakonna, hiljem sattus vanglasse koos Benito Mussoliniga.
Vene futurismi kõige novaatorlikum esindaja oli Vladimir Majakovski -, kes leidis, et tuleb lahti öelda dekadentlikust minevikust ja panna maksma inimtahe, mis trotsib determinismi ja harjumusi. Tema loomingu põhiteemaks oli uue maailma ehitamine ja uue inimese kujundamine.Futuriste peeti enesereklaamijatest veiderdajateks, kuid nad ei püüdnudki meeldida. Nende esimene manifest kandis pealkirja "Kõrvakiil avaliku arvamuse pihta".
vladimir majakovski teosed: Pilv pükstes" (Облако в штанах; 1915; poeem)
Majakovski propageeris lihtsustatud, vulgaarset luulet. Tema stiil tugineb linlikule kõnepruugile, ta püüdis muuta masside robustset kõnepruuki poeetiliseks.
Futurism Eestis
Eesti levis futurism eelkõige kirjandusvooluna. Futurism levis eestisse enamjaolt Venemaalt, aga ka mujalt. Sõja käigus kandusid siia moodsa ühiskonna tormilise arengu vaated.Eesti kirjanduses olid futuristid koguteoses "Moment" I (1913) ja "Roheline moment" (1914) esinevad kirjanikud . Futuristlikke teoseid on kirjutanud hiljem ka prosaist  Albert Kivikas ja luuletaja Erni Hiir
20. sajandi esimesel veerandil hakkas ka Eesti kirjanduses levima futurism, mis siin piirkonnas oli eelkõige mõjutatud vene futuristlike kirjanike loomingust. Albert Kivikas hakkas seda suunda viljelema noore luuletaja Erni Hiire  õhutusel. Nende koostöös ilmus kevadel 1919 kirjastuse  Odamees  väljaandes 8-leheküljeline kogumik "Ohverdet konn". Kivikalt oli koondteoses kolm üheleheküljelist proosapala – "Kantselei", "Sinfoonia" ja "Rattasõit".
Veel samal kevadel üllitas Kivikas ka ainult oma juttudest koosneva futuristliku 22-leheküljelise kogumiku "Lendavad sead", mis oli trükitud vanapaberile ja kasutamata jäänud pudelietikettide trükipoognatele. Paljud lühijutud selles kogumikus ülistasid tehnika saavutusi (näiteks "Vaksalis", "Elekter", " Kinos "), teiste puhul oli tegu traditsiooniliste kunstimuistenditega. Teos leidis laia vastukaja, seda kritiseeriti teravalt ja see oli veel kaua karikaturistide pilkeobjektiks.
Kivikas jätkas aga futuristlike lühijuttude kirjutamist Friedebert Tuglase ajakirjale Ilo, jõudes aastal 1920 juba järgmise 26-leheküljelise kogumiku "Mina" avaldamiseni. Ka see oli kujundatud futuristlikult, kasutades viit eri suurusega kirja. Samal aastal pidi kirjastuse  Arlekiin  väljaandes ilmuma veel tema raamat " Hunnid Aasias", kuid see jäigi välja andmata.
Kivika üheks märkimisväärsemaks futuristlikuks palaks peetakse 1920. aastal ilmunud 16-leheküljelist manifesti "Maha lüüriline šokolaad!", kus ta hüüdis maha kõik oma ajastu tuntumad kirjanikud ja luuletajad. Viimased futuristlikud palad ilmusid Kivikalt 1921. aastal kirjandusajakirjades Murrang ja Tarapita, seejärel pöördus ta tagasi traditsioonilisemate suundade juurde. Futurismi mõjutusi ilmneb siiski veel mõningates tema hilisemates teostes, näiteks romaanis " Ristimine tulega" (1922).

Sõnum maailmale, põhimõtted

Inimpsühholoogiat tuleb asendada lüürilise mateeriaga. Inimese kannatused on sama suured kui elektripirni kannatused. Futuristidele ei meeldinud unine provintslikkus ja eelnenud sajandite kultuuripärandi najal olesklemine. Nende arvates tuli üleminekut moodsale, tehnitsistlikule elulaadile kiirendada ja suunata pilk ainult tulevikku, katkestades sideme minevikuga.