Friedrich Robert Faehlmann (0)

Friedrich Robert Faehlmann oli lugupeetud arst, harrastusteadlane, õppejõud Tartu ülikoolis, rahvusvahelist tunnustust leidnud meditsiinilise monograafia autor. Samal ajal suutis ta õpetada Tartu ülikoolis eesti keelt, uurida ja arendada eesti keele grammatikat.
F.R.Faehlmann sündis 31.dets. 1798 Järvamaal Koerus Ao mõisa eestlasest valitseja pojana . Tolles mõisas toimus ka ta esimene kokkupuude meditsiiniga ja tekkis soov saada arstiks. Faehlmann õppis Rakvere alg- ja kreiskoolis. Juba väiksena paistis ta silma oma võimete ja töökusega. Pärast Tartu gümnaasiumi lõpetamist suundus ta Tartu ülikooli, kus ta õppis 10 aastat. 1827.aastal lõpetas ta Tartu ülikooli arstiteaduskonna ja talle anti esimese eestlasena meditsiinidoktori kraad ja arstikutse. Faehlmann töötas kogu elu praktiseeriva arstina Tartus ja selle ümbruses. Sellega saavutas Faehlmann Tartu lugupeetavaima arsti positsiooni. 1842-1850 töötas ta ka arstiameti kõrvalt Tartu ülikoolis eesti keele lektorina ning aastatel 1843-1845 luges ülikooli arstiteaduskonnas õppeülesande täitjana farmakoloogia ja retseptuuri kursust.
Kahes ülikooli ametis ning praktiseeriva arstina töötamine oli kurnav ning Faehlmanni tervis halvenes tunduvalt. Ta oli kirjutanud ka sellest Kreutzwaldile, lisades, et tehtud töö eest ülikool teda isegi ei tänanud.
1838 asutas koos mõttekaaslastega Õpetatud Eesti Seltsi, mille esimees oli ta ka 1843-1850.
Friedrich Robert Faehlmanni tervis oli 1849. aastaks niivõrd halvenenud, et loobus arstitööst. 14. aprillil 1850 ta suri ning ta maeti Tartusse Raadi kalmistule.
F.R. Faehlmann oli esimene, kes hakkas eesti rahvaluulet kasutama kirjanduse algmaterjalina. Tema looming jaguneb seejuures ka nelja: luuletused, kunstmuistendid, jutud ja epigrammid. Eesti kultuurilukku on Faehlmann läinud peamiselt eepose “Kalevipoeg” algatajana ja eesti rahvusmütoloogia loojana.
4.jaanuaril 1839. a. tegi ta Õpetatud Eesti Seltsis ettekande „Kalevipoja“ kohta. Seda fakti tuleb pidada „Kalevipoja“ koostamise esimeseks etapiks. ÕESi toimetistes saksa keeles avaldatud kaheksa romantilise muistendiga („Emajõe sünd“, „Vanemuise laul“, „Keelte keetmine “, „Koit ja Hämarik “, „Loomine“, „Vanemuise kosjaskäik“, „Vanemuise lahkumine“, „Endla järv ja Juta “) tegi F. R. Faehlmann katse rekonstrueerida eesti mütoloogiat. Sellega pani ta aluse eesti rahvusmütoloogiale, mida arendati edasi rahvusliku liikumise perioodil ja mis püsib tänaseni Eesti teatrite, seltside ja tänavate nimedes jm.
Faehlmanni üks kuulsamatest müütidest on „Koit ja Hämarik“, mis räägib Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele oli antud igavene noorus. Koit ja Hämarik said kokku igakord, kui öö ja päev vaheldusid. Päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vastastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku.
Loomine räägib sellest, kuidas Vanaisa koos oma abiliste Vanemuise, Ilmarine , Lämmeküne ja Vibulasega lõid maailma. Loodi maastik , taevavõlv ja kõik, mis meil siiani teadaolevalt olemas on. Emajõe sünd räägib sellest, kuidas Vanaisa käskis kaevata kuninga jaoks jõe, kus ta elada ja valitseda saaks. Paljud loomad said oma töökuse eest kauni kuue, kuid vähk ja harakas said karistada oma ebaviisaka käitumise eest.