aastate lõpul seoses ansamblitega Blood, Sweat & Tears ja Chicago 1970. aastate keskpaigaks oli jazzrock asendunud mõistega fusion (ingl.k. sulam) kuna suur osa selle suuna tuntumatest esindajatest ei piirdunud ainult jazz'i ja rock'i ühendamisega 1960.-1970. aastatel enamleivnud jazzi suund Tekkimist mõjutas 1950. aastatel alanud rock'n'rolli võidukäik Paljud noored liikusid jazzi juurest rocki juurde Selle tagajärjel hakkas jazz ja rock ühte sulanduma Toetasid nii noored rock-muusikud kui ka jazz-muusikud Sellisteks inimesteks olid trompetist Randy Brecker, tenorsaksofonist Mike Brecker ja trummar Billy Cobham Kõige esimesena hakkas jazzrocki viljelema Miles Davis Ta lõi ansmbli koos J ohn McLaughliniga Kus hakkasid kasutama elektroonilisi pille nagu elektrikitarr, süntesaator jne Lisaks neile pillidele iseloomustab jazzrocki veel off-beat rütmi puudumine Muusika zanr
Way" ja ,,Bitches Brew". 1973. aastal sündis album ,,On the Corner"., mis oli mõjutatud 20. sajandi klassikalisest muusikast. Tänapäeval vaadates olid 1970.aasad Miles Davisele kõige edukamad aastad.Kuid 1975.aastal katkestasid terviseprobleemid ja uimastisõltuvus pea viieks aastaks igasuguse avaliku tegevuse.Davis pöördus lavale tagasi 1981.aastal. Miles Davis't peetakse ehk suurimaks dzässmuusika uuendajaks: tema olulisel osalusel tekkisid näiteks cool jazz, modaalne dzäss, dzäss-rock, mõjutas oluliselt teisi dzässi ja popmuusika voolusid: bebop, third stream, avant garde, ambient, world music. Siin on nimekiri Miles Davise populaarseimatest plaatides: Birth Of The Cool (1949) Bags Groove (1954) Ascenseur pour l'échafaud (1957) Kind Of Blue (1959) Sketches Of Spain (1959) E.S.P (1965) Miles Smiles (1966) Nefertiti (1967) Miles In The Sky (1968) Filles de Kilimanjaro (1968)
PROGRESSIIVNE ROCK 1. Progressiivse rock muusika ajalugu välismaal Sissejuhatus Progressiivne rock (ka progerock) on rockmuusika alamsuund, mis arenes välja 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate algul. Sõna progressiivne otsene tähendus on edasiareng. Sõna progressiivne viitab rocki- maailmas aga sellele, kuidas muusika suuna esindajad laiendasid rockmuusika piire, muutes seni valitsenud salmi ja refrääni vaheldumisel põhinenud lauluvorme. Tähelepanu pöörati lugude instrumentaalsetele osadele. 1960. aastate lõpul hakkasid rock muusika esindajad otsima uusi ideid rocki
PROGRESSIIVNE ROCK 1. Progressiivse rock muusika ajalugu välismaal Sissejuhatus Progressiivne rock (ka progerock) on rockmuusika alamsuund, mis arenes välja 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate algul. Sõna progressiivne otsene tähendus on edasiareng. Sõna progressiivne viitab rocki- maailmas aga sellele, kuidas muusika suuna esindajad laiendasid rockmuusika piire, muutes seni valitsenud salmi ja refrääni vaheldumisel põhinenud lauluvorme. Tähelepanu pöörati lugude instrumentaalsetele osadele. 1960. aastate lõpul hakkasid rock muusika esindajad otsima uusi ideid rocki
Berg, Bill Evans, Kenny Garrett, kitarristid Mike Stern, John Scofield ja Foley, trummarid Al Foster ja bassistid Marcus Miller ja Darryl Jones. Muusikasse ei toonud Miles Davise kaheksakümnendaid siiski enam midagi uut, repertuaar lähenes popmuusikale ja tema instrumentaalsed võimed olid tervislikel põhjustel sageli väga nõrgad. Miles Davis't peetakse ehk suurimaks dzässmuusika uuendajaks: tema olulisel osalusel tekkisid näiteks cool jazz, modaalne dzäss, dzäss-rock, mõjutas oluliselt teisi dzässi ja popmuusika voolusid: bebop, third stream, avant garde, ambient, world music. Diskograafia: Birth Of The Cool (1949), Bags Groove (1954), Ascenseur pour l'échafaud (1957),Kind Of Blue (1959), Sketches Of Spain (1959), E.S.P (1965). Videograafia (DVD): The Cool Jazz Sound (1959), Miles Electric: A Different Kind Of Blue (1970), Live In Montreal (1985), Miles In Paris (1989), The Miles Davis Story (2002) (dokumentaalfilm).
2 2. Sissejuhatus jazzmuusikasse lk. 3 3. Jazzmuusika arengulugu lk. 4 4. Töölaulud lk. 6 5. Spirituaalid lk. 8 6. Blues lk. 9 7. Minstrelite etendused lk. 10 8. Ragtime (u. 1890) lk. 11 9. New Orleansi jazz (sajandivahetus) lk. 12 10. Dixieland (20 sajandi esikümme) lk. 14 11. Chicago jazz (kahekümnendad) lk. 15 12. Swing (kolmekümnendad) lk. 16 13. Bebop (neljakümnendad) lk. 17 14. Cool, hard bop (viiekümnendad) lk. 18 15. Free jazz (kuuekümnendad) lk. 19 16
Enne surma küsiti temalt, et mida te veel tahaksite teha, siis olevat hr. Davis vastanud, et sooviks hakata DJ'ks. Ükski muusika stiil ei ole muusikuid endid kammitsenud ega kinni hoidnud. Eksisteerinud on pigem nende barjääride lõhkumine. Bebop'I kuningas ja nõ selle looja alt-saksofonist Charlie Parker ei arvanud, et bebop on see õige sõna iseloomustamas seda, mida siis tol ajal mängiti. Tema jaoks oli see pigem lihtsalt jazz või muusika. Kui muusika on pidevas liikumises, siis see tähendab, et ta elab. Ingliskeelset ütlust kuulsa proge-rock-jazz-fusion kitarristi Frank Zappa suust, et Jazz is not dead, it just smells funny ei pea puhta tõena võtma. Jazz on elus ning lõhnab täpselt nii nagu artist või publikum seda soovib. Seda saab aga ka mitemeti mõista, nagu kõike siin ilmas. See aga võib siis jääda igaühe oma teha. 2 ARENGULUGU
Autoriõigus: Tallinna Ülikool, 2008 ISSN 1736-5031 (doktoriväitekiri, online PDF) ISBN 978-9985-58-594-8 (doktoriväitekiri, online PDF) ISSN 1736-3667 (analüütiline ülevaade, online PDF) ISBN 978-9985-58-595-5 (analüütiline ülevaade, online PDF) Tallinna Ülikooli kirjastus 3 JAZZ IN ESTONIA IN 1918–1945 Abstract The present study covers an understudied part in the Estonian cultural history – how Afro-American jazz music reached our cultural space and the phenomena related to this. Such an angle is not an alien one to other nations either – here and there, since its very appearance, jazz has created contradictory opinions varying from deep admiration to total denial and ban. Thus the aim of this study has been to find out how jazz reached Estonia, its scope of penetration in Estonia, factors facilitating or hindering this and its influence on the general cultural (and musical) background.
Kõik kommentaarid