PROGRESSIIVNE ROCK,JAZZ ROCK,FUSION (0)

PROGRESSIIVNE ROCK 1. Progressiivse rock muusika ajalugu välismaal Sissejuhatus
 Progressiivne rock (ka progerock) on rockmuusika alamsuund, mis arenes välja 
1960. aastate lõpus ja 1970. aastate algul. Sõna progressiivne otsene tähendus on 
edasiareng. Sõna progressiivne viitab rocki- maailmas aga sellele, kuidas muusika 
suuna esindajad laiendasid rockmuusika piire, muutes seni valitsenud salmi ja 
refrääni vaheldumisel põhinenud lauluvorme. Tähelepanu pöörati lugude 
instrumentaalsetele osadele. 1960. aastate lõpul hakkasid rock muusika esindajad otsima uusi ideid rocki 
põhisuunast üha kaugemal olevatest muusikalistest allikatest. Neid inspireerisid nii 
blues, jazz kui ka klassikaline muusika. Peale oli kasvanud uus muusikute põlvkond. 
Veidi rohkem kui kümne aasta jooksul oli rockist saanud üldiselt omaks võetud 
nähtus, mis tõmbas enda poole ka suurt osa noorest haritlaskonnast. Sellest tulenes 
ka nn progressiivset rocki mängitavate ansamblite tõusuperiood 70. aastate algul. 
Tuntuimad esindajad olid pärit Suurbritanniast, kes olid tihti läbinud ka 
professionaalse koolituse muusikakoolides. Tunnused, mis vihjavad, et tegu on progressiivse rockmuusikaga, on näiteks pikad 
instrumentaal sektsioonid, samuti laulud, mis on tihti 4-6 minutit või isegi pikemad, 
pikad improvisatsioonid, eriti live - esinemistel. Grandioossed lavakaunistused ja 
kostüümid - see on omapärane just progressiivsele rock muusikale. Progressiivses 
rockmuusikas kasutatakse samuti hulgaliselt pille: kitarrid (90ndate lõpus hakati 
kasutama 7- ja 8-keelseid kitarre), orel, mellotron, flöödid, Grand Stick (10-12-keelne 
instrument, mida mängitakse kahe käega), süntesaatorid. Nendele instrumentidele 
lisatakse veel hulgaliselt efekte. Üha enam hakati kasutama elektroonilisi pille. Iga 
bänd üritas luua oma niinimetatud soundi ning tänu sellele arendati välja uued 
instrumendid, efektid ja pilli mängimise tehnikad. Samuti kasutati niinimetatud “odd 
time singatures-i“, mis tähendab imelikku taktimõõtu. Enamik laule on üldiselt 
kirjutatud 4/4 taktimõõdus, mis kõlab hästi ja ühtlaselt. Imelikud on mõõdud nagu  
9/8, 7/8 ja 8/8, mida kasutasid bändid nagu Tool ja Dream Theater. Suurem enamus 
laule progressiivses rockmuusikas olid siiski 4/4 ajas. Kõige kuulsamad progressiivse rock muusika esindajad olid Emerson, Lake & 
Palmer (ELP), Yes, Rick Wakeman, Genesis, Peter Gabriel, Phil Collins, Pink Floyd 
ja Frank Zappa. 


1.2 1960-1970. aastad  Kõik algas psühhedeelse (Psühhedeelset kogemust iseloomustab vaimule varem 
tundmatute ettekujutuste tajumine või vaimu loominguline joviaalsus, mis on 
vabanenud tavalisuse ahelaist) muusikaga, mida esindasid The Jimi Hendrix 
Experience, Pink Floyd ja The Beatles. Psühhedeelne rockmuusika üritas jäljendada 
ja tugevdada psühhedeelsete ainete mõju (LSD). 60ndate lõpul kogusid populaarsust
bändid nagu King Crimson ja Yes. Yes mängis sümfoonilist rocki sellepärast, et seal 
esines neil võimalus kasutada sümfoonilisi orkestreid. King Crimson koos Vander 
Graafi Generatoriga aitasid määratleda progressiivse rockmuusika alateema nimega 
„raske progressiivne rock“. "Raske" - viidates piinatud atmosfäärile nende loomingus. Bänd Genisis alustas lindistamist juba 60ndate lõpus, aga nende muusikat ei 
seostatud tollel ajal veel progressiivse rockmuusikaga. Album „Tresspass“, mis ilmus 
1970. aastal, oli aga nende progressiivse rockmuusika karjääri algus. Yes ja Genesis
on tänapäevani sümfoonilise rockmuusika ikoonid. Teised bändid - Gentle Giant, 
Camel - jätkasid nende sammudes.
 
Samal ajal arenes sümfooniline rock edasi Suurbritannias ja ka paljud Itaalia bändid 
hakkasid esitama sarnast muusikat. Suurbritannia ja Itaalia olid kõige tähtsamad 
riigid progressiivse rockmuusika arengus, luues suure enamuse progressiivse 
rockmuusika alaliikidest. Inglismaal keskenduti enim progressiivse rockmuusika 
alaliigile "Canterbury", mis arenes välja Canterbury linnas. Seda žanrit 
iseloomustavad raskesti mõistetavad sõnad ning improvisatsioonid, mis võtavad 
eeskuju jazz-muusikast. Cantenbury pani aluse ka jazz- fusioni arengule. Inglismaa 
bänd Caravan ühendas "Canterbury" enda teise albumiga ning bändid, nagu 
Hatefield, The North ja hiljem National Health, järgnesid neile. Esimene Gong`i album
kuulub just sellesse alaliiki. David Allen koos Rober Wyattiga lõid bändi Soft Machine,
kelle esimesed kolm albumit kuulusid Canterbury alaliiki, kuid hilisemad albumid 
kuulusid pigem jazz- fusioni alla.  
. 


Kuulamine:  The Beatles album Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band (1967). Tegu on ühe 
esimese nii-nimetatud progressiivse mõttelaadiga albumiga, mis ei olnud ainult 
kitsale kuulajaskonnale. Kuna bänd The Beatels oli niivõrd kuulus, suutsid nad selle 
albumiga teha progressiivse rockmuusika avatumaks rahvamassidele. 
https://www.youtube.com/watch?v=guiNy0jSKkI A Whiter Shade Of Pale – Procol. Laul on samuti tähtis progressiivse rockmuusika 
arengus, kuna tegu on esimese eduka progrerocki singliga. 
https://www.youtube.com/watch?v=Mb3iPP-tHdA  1.3 1980-1990. aastad  Juba 80ndatel mängisid mõningad grupid heavy metal` il põhinevat progressiivset 
rocki (Watchtower, Fates Warning). 90ndatel arenes välja metalne progressiivne 
muusika, mille peaesindajaks oli bänd Dream Theater, kes on üsna populaarne ka 
tänapäeval.  90ndate progressiivse rockmuusika arenemisele aitas kaasa Mike Varney, kes 
asutas proge- plaadifirmad „Magna Carta“ USAs ja plaadifirma „Inside Out“ 
Euroopas, mis andis võimaluse progressiivse rockmuusikaga tegelevatel artistidel 
väljastada muusikat, mida teised plaadifirmad ei toetanud. Ameerika bänd Spock’s Beard mängis peale metalse progressiivse rockmuusika ka 
sümfoonilist rocki, mis on sünonüüm klassikalisele proge- rockile. Põhja-Euroopas 
arenes sümfooniline progressiivne rockmuusika, mida esindasid bändid The Flower 
Kings, Anglagard ja Sinkadus.  Rio stseen, mis oli äärmiselt eksperimentaalne muusika, arenes bändidega Djam 
Karet ja Thinking Plague. Bändid, nagu Deux Ex Machina, Porcupine Tree ja Kenso, 
mängisid space- rocki. 1990ndatel oli suur progressiivse rocki elustumine. Tänu 
arvutitele ja kodu- stuudiotele muutus muusika lindistamine odavamaks ning tänu 
internetile oli võimalik leida kuulajaskond väljaspool nii-nimetatud mainstream`i. 
Mängiti palju uusi alaliike ja toodi tagasi mõningaid vanu 1970. aastatest. Kuulamine: 
1982. aastal ilmus üks kuulsamaid progressiivse rocki albumeid Pink Floyd „The 
Wall” ja koos sellega üks enim äratuntavaid progrerock`i laule:
Pink Floyd - Another Brick In The Wall https://www.youtube.com/watch?
v=HrxX9TBj2zY HYPERLINK "https://www.youtube.com/watch?
v=HrxX9TBj2zY&index=5&list=PLlAIujS66Q6BIZ799kvxRVyzuWRnZzdMt"& 


HYPERLINK "https://www.youtube.com/watch?
v=HrxX9TBj2zY&index=5&list=PLlAIujS66Q6BIZ799kvxRVyzuWRnZzdMt"index=5 
HYPERLINK "https://www.youtube.com/watch?
v=HrxX9TBj2zY&index=5&list=PLlAIujS66Q6BIZ799kvxRVyzuWRnZzdMt"& 
HYPERLINK "https://www.youtube.com/watch?
v=HrxX9TBj2zY&index=5&list=PLlAIujS66Q6BIZ799kvxRVyzuWRnZzdMt"list=PLlAI
ujS66Q6BIZ799kvxRVyzuWRnZzdMt 
Dream Theater - Metropolis Pt. 1  https://www.youtube.com/watch?v=FsDjr4iJBiA   1.4 Aastad 2000-2016  Tänapäeval progressiivne rockmuusika ikka eksisteerib, kuid see on kaotanud 
populaarsust tänu generatsiooni muutusele. Tänapäeval kuulavad inimesed rohkem 
muusikat, mille järgi saab tantsida ja mille teemaks on sageli armastus. Bänd, mis on 
progressiivse rockmuusika algusaegadest tänaseni aktiivne, on King Crimson. 
Tänapäeval on tekkinud ka mitmeid uusi progressiivse rockmuusika harusid (2nd 
generation neo-prog, progressive metal) ning uusi bände, kes loovad muusikat 
nendes stiilides: Opeth, Karnivool, Dream Theater, Gojira ja The Aristocrats.
Kuulamine:
Dream Theater - Our New World https://www.youtube.com/watch?v=JnLdx2FyNqg 
Opeth - Sorceress https://www.youtube.com/watch?v=JnLdx2FyNqg 
Muse - Uprising https://www.youtube.com/watch?v=w8KQmps-Sog 
Tool - Lateralus https://www.youtube.com/watch?v=_tcW-j7KFgY 
  2. Progressiivne rockmuusika Eestis Mõiste „intellektuaalne rock“ tõi Eestis 1970. aastate lõpus kasutusele Valter Ojakäär
oma raamatus “Popmuusikast” ja seda vastena ingliskeelsele mõistele progressive 
rock.  Kuigi tänapäeval kasutatakse enim kõnekeelset sõnaühendit progerock,  oleks 
Eesti rocki ajaloos mõttekam kasutada Ojakääru leiutatud väljendit. Progressiivse 
rocki  kümnete minutite pikkuste lugude, ülepaisutatud muusikatöötluse, klassikalise 
muusika mõjutustega muusikaga on Eestis tegeletud väga vähe. Eestis on tehtud 
just intellektuaalset rocki leidlike muusikaliste lahendustega, 4-9 minutiliste lugude ja 
tõesti intelligentsete sõnumitega muusikat. Selles vallas on Eestis üllatavalt tugev 
traditsioon ja eriti rõõmustav on asjaolu, et selline muusika jätkub ka tänapäeval.  Eesti intellektuaalse rocki ajalugu algab sealt, kust progressive rocki omagi – 1960- 
70. aastatel. Erinevalt inglastest või ameeriklastest on meil vastava muusika alus ehk
siis psühhedeelia kultuur üpris õhuke. 60ndate lõpu psühhedeelse kallakuga 
ansamblitest tasuvad mainimist Kristallid, Lüürikud ja Mikronid. Võib öelda, et see 


vähene psühhedeelilisus mainitud ansamblite muusikas polnud teadlik ega 
ideoloogiline, pigem kusagilt kuuldud huvitatavate kõlade järgi tegemine. 1970.-1971.
aastal Tallinna Polütehnilises Instituudis tegutsenud Keldriline Heli, hilisema nimega 
Väntorel, oli küll juba teadlikumalt hipilikum ja “teadvuse avardamise” peal väljas, 
mõjudes omal ajal väga uuenduslikult, kuid vastuolu nende muusikale lõhkus selle 
ansambli kiiresti. Intelligentset lüürikat hakkasid Eesti rockmuusikas esimesena  kasutama folk- rock 
bänd Peoleo ja Virmalised. 1971. aastal pianist-helilooja Rein Rannapi algatusel 
alustanud Rujat peetakse Eesti intellektuaalse rocki tippnähtuseks. Ansambel 
tegutses aastani 1988, kuid sageli muutuvas koosseisus jäi ainukesena 
muutumatuks laulja Urmas Alender. Vahelduvate loomingulis-ideoloogiliste liidrite 
(1971 – 75 Rein Rannap, 1976 – 80 kitarrist Jaanus Nõgisto koos pianist Margus 
Kappeliga, 1980 – 84 jälle Rein Rannap, 1985 – 86 Urmas Alender koos Nõgistoga, 
1986 – 88 klahvpillimängija Igor Garsnek) koostöös muutus ka grupi muusikaline 
väljund: algusaegade hard- rockist 70ndate keskpaiga “päris” progressiiv-rocki 
katseteni, millest 70ndate lõpul arendati välja oma klassitsismi mõjudega stiil, millest 
järgmise kümnendi alguses hüpati järsku powerpopi esteetikale ja iroonilistele 
tekstidele; 80ndate keskpaiga uusromantism kujunes hiljem sünteetiliste kõlavärvide 
ja raudsete struktuuride rohkele kasutamisele, et bändi karjääri lõpus jälle heavy 
rockiga õnne katsuda. 70ndatel kasutas Ruja peamiselt Juhan Viidingu ja Hando 
Runneli alltekstidega lüürikat, 80ndate algul Ott Arderi “lapsesuiseid” luuletusi, hiljem 
ka Urmas Alenderi hinge puudutavaid tekste. Ruja tähtsus on Eesti intellektuaalse 
rocki identiteedis juba 35 aastat väga oluline olnud ning tema müüt on peale 
laialiminekut ainult tugevnenud. Eestis levis progerock, nagu välismaalgi, läbi piraatraadiote, mis tegutsesid kaugel 
Läänemerel. Progressiivse rockmuusika kallal töötasid Eestis bändid nagu Psycho 
(instrumentaalne jazzfusion), Radar (jazzfusion) ja Ruja, aga nagu juhtus ka 
välismaal, algas hiljem Eestiski punkmuusika liikumine (JMKE ja Vennaskond) ja see 
pani seisaku progerockile. Tänapäeval tegutseb Eestis progerockikga näiteks Rown, 
Juur ja Liblikas, luues modernsemat progerocki. Kuulamine:
Ruja – Eesti Muld ja Eesti Süda https://www.youtube.com/watch?v=HzYqYh6xu7M  


JAZZ ROCK Jazz rock Jazzrock oli 1960.-1970. aastatel enamleivnud jazzi suund. Jazzrocki tekkimist mõjutas kõige rohkem 1950. aastatel alanud rock’n’rolli võidukäik. Paljud noored liikusid jazzi juurest rocki juurde,   sest   neid   peeti   liiga   vanamoeliseks.   Selle   tagajärjel   hakkas   jazz   ja   rock   ühte sulanduma, mida toetasid nii noored rock-muusiku, kes olid jazzist vaimustunud kui ka jazz- muusikud,   kes   soovisid   uuendusi.   Sellisteks   inimesteks   olid   trompetist   Randy   Brecker, tenorsaksofonist Mike Brecker ja trummar Billy Cobham. Kõige   esimesena   hakkas   jazzrocki   viljelema   Miles   Davis.   Ta   lõi   ansmbli   koos   John McLaughliniga, kus hakkasid kasutama elektroonilisi pille nagu elektrikitarr, süntesaator jne. Lisaks neile pillidele iseloomustab jazzrocki veel off-beat rütmi puudumine. Miles Davis Miles Dewey Davis sündis 26. mail 1926 Altonis, Illinoisis ning suri 28. septembril 1991 Santa Monicas, Californias. Ta oli USA trompetist ja ansamblijuht. 1969. aastal avaldas Miles Davis paljude meelest džäss-rocki alguseks peetavad albumid In A Silent Way ja Bitches Brew, millel tegid kaasa Shorter, Hancock, Joe Zawinul, John McLaughlin, Dave Holland, Jack DeJohnette, Chick Corea ja teised. Miles Davis't peetakse ehk suurimaks džässmuusika uuendajaks: tema olulisel osalusel tekkisid näiteks cool jazz, modaalne  džäss, džäss-rock, mõjutas   oluliselt   teisi   džässi   ja   popmuusika   voolusid:   bebop,   third   stream,   avant   garde, ambient, world music. 


Miles Davise albumeid •  „Birth Of The Cool“  • „Bags Groove“ • „Ascenseur pour l'échafaud“ • „Kind Of Blue“ • „Sketches Of Spain“ • „E.S.P“ • „Miles Smiles“  • „Nefertiti“      Miles Davis „In A Silent Way“ • „Miles In The Sky“


• „Filles de Kilimanjaro“ • „In A Silent Way“ • „Bitches Brew“ • „Live Evil“ • „On The Corner“ • „Agharta / Pangaea“ • „Star People“ • „Amandla“   
                  JAZZ ROCK EESTIS Seitsmekümnendatel algas jazz-muusika vaibumine Eestis, mille üheks põhjuseks oli rockmuusika pealetung. Eestis tekkisid esimesed jazz rocki grupid 1980-ndatel nt kaseke.Uus jazz fusion´i laine sai alguse 1990-ndatel, kui hakkasid tegutsema Weekend Guitar Trio jt ansamblid 2000-ndatel aastatel tegutses selle stiiliga Lippajad. FUSION FUSION-
70-ndate aastate keskpaigast oli jazzrock asendunud mõistega fusion (ingl. k. 
sulam). Nimevahetus oli igati õigustatud, sest suur osa selle suuna tuntumatest 
esindajatest ei piirdunud ainult jazzi ja rocki ühendamisega, vaid said ideid mujaltki. 
Näitena võib tuua Chick Corea, kelle loomingut mõjutas tugevalt Ladina- Ameerika 
muusika. Ainulaadne isiksus fusion muusikute hulgas on John McLaughlin , kes on 


tuntud oma kiindumuse poolest idamaisesse muusikasse. Aastail 1971- 1974 juhtis 
ta orkestrit “Mahavishnu Orchestra”, kuhu kuulusid praeguseks maailma nimekamad 
trummareid Billy Cobham ja klahvpillimängija Jan Hammer (kirjutas muusika 
seriaalile “Miami Vice”) Fusioon Heli • Süntesaatori, elektriklaveri, Hammondi oreli kasutamine • Kõndivad bassid asendatud bassiriffidega • Trummid mängivad sooni • Heli võõrandumine efektide kasutamise kaudu • Mõju jazzist, rokist, ladina keelest … TUNTUMAD MUUSIKUD- Herbie Hancock - "Peajahid" • Jazzi ja rocki sulandumine - seega jazz rokk • Rock õitseb, jazz on populaarsust kaotamas • 1973 - Herbie Hancock “Headhunters” • 1973 - Spectrum on trummar Billy Cobhami debüütalbum Chick Corea- Armando's     Rhumba-https://www.youtube.com/watch?
v=9KE_I6d5m9E            Stanley Clarke- vulcan -yesterday Princess-https://www.youtube.com/watch?
v=e_lL9bxuXKg  Mõned fusioonikunstnikud täna • Snarky kutsikas • Christian Scott • Kamasi Washington • Cameroni hauad • Funky sõrmenukid • Shaun Martin FUSION EESTIS  • Eestis tekkisid esimesed fusion-grupid 1980-ndatel (Kaseke (1981), VSP Projekt (1986) ja 
Radar).


• Uus fusion'i-laine sai alguse 1990-ndate keskel, kui hakkasid tegutsema Weekend Guitar Trio,
Meggan (hiljem Megan Quartet), Beggars Farm, Phlox, F1 Guitars ning 2000-ndatel Lippajad.