PROGRESSIIVNE ROCK--JAZZ ROCK-FUSION (0)

PROGRESSIIVNE ROCK 1. Progressiivse rock muusika ajalugu välismaal Sissejuhatus  Progressiivne rock (ka progerock) on rockmuusika alamsuund, mis arenes välja 
1960. aastate lõpus ja 1970. aastate algul. Sõna progressiivne otsene tähendus 
on edasiareng. Sõna progressiivne viitab rocki- maailmas aga sellele, kuidas 
muusika suuna esindajad laiendasid rockmuusika piire, muutes seni valitsenud 
salmi ja refrääni vaheldumisel põhinenud lauluvorme. Tähelepanu pöörati lugude
instrumentaalsetele osadele. 1960. aastate lõpul hakkasid rock muusika esindajad otsima uusi ideid rocki 
põhisuunast üha kaugemal olevatest muusikalistest allikatest. Neid inspireerisid 
nii blues, jazz kui ka klassikaline muusika. Peale oli kasvanud uus muusikute 
põlvkond. Veidi rohkem kui kümne aasta jooksul oli rockist saanud üldiselt omaks
võetud nähtus, mis tõmbas enda poole ka suurt osa noorest haritlaskonnast. 
Sellest tulenes ka nn progressiivset rocki mängitavate ansamblite tõusuperiood 
70. aastate algul. Tuntuimad esindajad olid pärit Suurbritanniast, kes olid tihti 
läbinud ka professionaalse koolituse muusikakoolides. Tunnused, mis vihjavad, et tegu on progressiivse rockmuusikaga, on näiteks 
pikad instrumentaal sektsioonid, samuti laulud, mis on tihti 4-6 minutit või isegi 
pikemad, pikad improvisatsioonid, eriti live - esinemistel. Grandioossed 
lavakaunistused ja kostüümid - see on omapärane just progressiivsele rock 
muusikale. Progressiivses rockmuusikas kasutatakse samuti hulgaliselt pille: 
kitarrid (90ndate lõpus hakati kasutama 7- ja 8-keelseid kitarre), orel, mellotron, 
flöödid, Grand Stick (10-12-keelne instrument, mida mängitakse kahe käega), 
süntesaatorid. Nendele instrumentidele lisatakse veel hulgaliselt efekte. Üha 
enam hakati kasutama elektroonilisi pille. Iga bänd üritas luua oma niinimetatud 
soundi ning tänu sellele arendati välja uued instrumendid, efektid ja pilli 
mängimise tehnikad. Samuti kasutati niinimetatud “odd time singatures-i“, mis 
tähendab imelikku taktimõõtu. Enamik laule on üldiselt kirjutatud 4/4 taktimõõdus,
mis kõlab hästi ja ühtlaselt. Imelikud on mõõdud nagu  9/8, 7/8 ja 8/8, mida 
kasutasid bändid nagu Tool ja Dream Theater. Suurem enamus laule 
progressiivses rockmuusikas olid siiski 4/4 ajas. Kõige kuulsamad progressiivse rock muusika esindajad olid Emerson, Lake & 
Palmer (ELP), Yes, Rick Wakeman, Genesis, Peter Gabriel, Phil Collins, Pink 
Floyd ja Frank Zappa.  1.2 1960-1970. aastad  Kõik algas psühhedeelse (Psühhedeelset kogemust iseloomustab vaimule varem
tundmatute ettekujutuste tajumine või vaimu loominguline joviaalsus, mis on 


vabanenud tavalisuse ahelaist) muusikaga, mida esindasid The Jimi Hendrix 
Experience, Pink Floyd ja The Beatles. Psühhedeelne rockmuusika üritas 
jäljendada ja tugevdada psühhedeelsete ainete mõju (LSD). 60ndate lõpul 
kogusid populaarsust bändid nagu King Crimson ja Yes. Yes mängis sümfoonilist 
rocki sellepärast, et seal esines neil võimalus kasutada sümfoonilisi orkestreid. 
King Crimson koos Vander Graafi Generatoriga aitasid määratleda progressiivse 
rockmuusika alateema nimega „raske progressiivne rock“. "Raske" - viidates 
piinatud atmosfäärile nende loomingus.  Bänd Genisis alustas lindistamist juba 60ndate lõpus, aga nende muusikat ei 
seostatud tollel ajal veel progressiivse rockmuusikaga. Album „Tresspass“, mis 
ilmus 1970. aastal, oli aga nende progressiivse rockmuusika karjääri algus. Yes 
ja Genesis on tänapäevani sümfoonilise rockmuusika ikoonid. Teised bändid - 
Gentle Giant, Camel - jätkasid nende sammudes.
 
Samal ajal arenes sümfooniline rock edasi Suurbritannias ja ka paljud Itaalia 
bändid hakkasid esitama sarnast muusikat. Suurbritannia ja Itaalia olid kõige 
tähtsamad riigid progressiivse rockmuusika arengus, luues suure enamuse 
progressiivse rockmuusika alaliikidest. Inglismaal keskenduti enim progressiivse 
rockmuusika alaliigile "Canterbury", mis arenes välja Canterbury linnas. Seda 
žanrit iseloomustavad raskesti mõistetavad sõnad ning improvisatsioonid, mis 
võtavad eeskuju jazz-muusikast. Cantenbury pani aluse ka jazz- fusioni 
arengule. Inglismaa bänd Caravan ühendas "Canterbury" enda teise albumiga 
ning bändid, nagu Hatefield, The North ja hiljem National Health, järgnesid neile. 
Esimene Gong`i album kuulub just sellesse alaliiki. David Allen koos Rober 
Wyattiga lõid bändi Soft Machine, kelle esimesed kolm albumit kuulusid 
Canterbury alaliiki, kuid hilisemad albumid kuulusid pigem jazz- fusioni alla.  
.  Kuulamine:  The Beatles album Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band (1967). Tegu on ühe 
esimese nii-nimetatud progressiivse mõttelaadiga albumiga, mis ei olnud ainult 
kitsale kuulajaskonnale. Kuna bänd The Beatels oli niivõrd kuulus, suutsid nad 
selle albumiga teha progressiivse rockmuusika avatumaks rahvamassidele. 
https://www.youtube.com/watch?v=guiNy0jSKkI A Whiter Shade Of Pale – Procol. Laul on samuti tähtis progressiivse 


rockmuusika arengus, kuna tegu on esimese eduka progrerocki singliga. https://
www.youtube.com/watch?v=Mb3iPP-tHdA  1.3 1980-1990. aastad  Juba 80ndatel mängisid mõningad grupid heavy metal` il põhinevat 
progressiivset rocki (Watchtower, Fates Warning). 90ndatel arenes välja metalne 
progressiivne muusika, mille peaesindajaks oli bänd Dream Theater, kes on üsna
populaarne ka tänapäeval.  90ndate progressiivse rockmuusika arenemisele aitas kaasa Mike Varney, kes 
asutas proge- plaadifirmad „Magna Carta“ USAs ja plaadifirma „Inside Out“ 
Euroopas, mis andis võimaluse progressiivse rockmuusikaga tegelevatel 
artistidel väljastada muusikat, mida teised plaadifirmad ei toetanud. Ameerika bänd Spock’s Beard mängis peale metalse progressiivse rockmuusika 
ka sümfoonilist rocki, mis on sünonüüm klassikalisele proge- rockile. Põhja-
Euroopas arenes sümfooniline progressiivne rockmuusika, mida esindasid 
bändid The Flower Kings, Anglagard ja Sinkadus.  Rio stseen, mis oli äärmiselt eksperimentaalne muusika, arenes bändidega Djam
Karet ja Thinking Plague. Bändid, nagu Deux Ex Machina, Porcupine Tree ja 
Kenso, mängisid space- rocki. 1990ndatel oli suur progressiivse rocki 
elustumine. Tänu arvutitele ja kodu- stuudiotele muutus muusika lindistamine 
odavamaks ning tänu internetile oli võimalik leida kuulajaskond väljaspool nii-
nimetatud mainstream`i. Mängiti palju uusi alaliike ja toodi tagasi mõningaid vanu
1970. aastatest. Kuulamine: 
1982. aastal ilmus üks kuulsamaid progressiivse rocki albumeid Pink Floyd „The 
Wall” ja koos sellega üks enim äratuntavaid progrerock`i laule:
Pink Floyd - Another Brick In The Wall https://www.youtube.com/watch?
v=HrxX9TBj2zY HYPERLINK "https://www.youtube.com/watch?
v=HrxX9TBj2zY&index=5&list=PLlAIujS66Q6BIZ799kvxRVyzuWRnZzdMt"& 
HYPERLINK "https://www.youtube.com/watch?
v=HrxX9TBj2zY&index=5&list=PLlAIujS66Q6BIZ799kvxRVyzuWRnZzdMt"index=
5 HYPERLINK "https://www.youtube.com/watch?
v=HrxX9TBj2zY&index=5&list=PLlAIujS66Q6BIZ799kvxRVyzuWRnZzdMt"& 
HYPERLINK "https://www.youtube.com/watch?
v=HrxX9TBj2zY&index=5&list=PLlAIujS66Q6BIZ799kvxRVyzuWRnZzdMt"list=P
LlAIujS66Q6BIZ799kvxRVyzuWRnZzdMt 
Dream Theater - Metropolis Pt. 1  https://www.youtube.com/watch?v=FsDjr4iJBiA 1.4 Aastad 2000-2016 


Tänapäeval progressiivne rockmuusika ikka eksisteerib, kuid see on kaotanud 
populaarsust tänu generatsiooni muutusele. Tänapäeval kuulavad inimesed 
rohkem muusikat, mille järgi saab tantsida ja mille teemaks on sageli armastus. 
Bänd, mis on progressiivse rockmuusika algusaegadest tänaseni aktiivne, on 
King Crimson. Tänapäeval on tekkinud ka mitmeid uusi progressiivse 
rockmuusika harusid (2nd generation neo-prog, progressive metal) ning uusi 
bände, kes loovad muusikat nendes stiilides: Opeth, Karnivool, Dream Theater, 
Gojira ja The Aristocrats.
Kuulamine:
Dream Theater - Our New World https://www.youtube.com/watch?
v=JnLdx2FyNqg 
Opeth - Sorceress https://www.youtube.com/watch?v=JnLdx2FyNqg 
Muse - Uprising https://www.youtube.com/watch?v=w8KQmps-Sog 
Tool - Lateralus https://www.youtube.com/watch?v=_tcW-j7KFgY 
  2. Progressiivne rockmuusika Eestis Mõiste „intellektuaalne rock“ tõi Eestis 1970. aastate lõpus kasutusele Valter 
Ojakäär oma raamatus “Popmuusikast” ja seda vastena ingliskeelsele mõistele 
progressive rock.  Kuigi tänapäeval kasutatakse enim kõnekeelset sõnaühendit 
progerock,  oleks Eesti rocki ajaloos mõttekam kasutada Ojakääru leiutatud 
väljendit. Progressiivse rocki  kümnete minutite pikkuste lugude, ülepaisutatud 
muusikatöötluse, klassikalise muusika mõjutustega muusikaga on Eestis 
tegeletud väga vähe. Eestis on tehtud just intellektuaalset rocki leidlike 
muusikaliste lahendustega, 4-9 minutiliste lugude ja tõesti intelligentsete 
sõnumitega muusikat. Selles vallas on Eestis üllatavalt tugev traditsioon ja eriti 
rõõmustav on asjaolu, et selline muusika jätkub ka tänapäeval.  Eesti intellektuaalse rocki ajalugu algab sealt, kust progressive rocki omagi – 
1960- 70. aastatel. Erinevalt inglastest või ameeriklastest on meil vastava 
muusika alus ehk siis psühhedeelia kultuur üpris õhuke. 60ndate lõpu 
psühhedeelse kallakuga ansamblitest tasuvad mainimist Kristallid, Lüürikud ja 
Mikronid. Võib öelda, et see vähene psühhedeelilisus mainitud ansamblite 
muusikas polnud teadlik ega ideoloogiline, pigem kusagilt kuuldud huvitatavate 
kõlade järgi tegemine. 1970.-1971. aastal Tallinna Polütehnilises Instituudis 
tegutsenud Keldriline Heli, hilisema nimega Väntorel, oli küll juba teadlikumalt 
hipilikum ja “teadvuse avardamise” peal väljas, mõjudes omal ajal väga 
uuenduslikult, kuid vastuolu nende muusikale lõhkus selle ansambli kiiresti. Intelligentset lüürikat hakkasid Eesti rockmuusikas esimesena  kasutama folk- 
rock bänd Peoleo ja Virmalised. 1971. aastal pianist-helilooja Rein Rannapi 
algatusel alustanud Rujat peetakse Eesti intellektuaalse rocki tippnähtuseks. 


Ansambel tegutses aastani 1988, kuid sageli muutuvas koosseisus jäi 
ainukesena muutumatuks laulja Urmas Alender. Vahelduvate loomingulis-
ideoloogiliste liidrite (1971 – 75 Rein Rannap, 1976 – 80 kitarrist Jaanus Nõgisto 
koos pianist Margus Kappeliga, 1980 – 84 jälle Rein Rannap, 1985 – 86 Urmas 
Alender koos Nõgistoga, 1986 – 88 klahvpillimängija Igor Garsnek) koostöös 
muutus ka grupi muusikaline väljund: algusaegade hard- rockist 70ndate 
keskpaiga “päris” progressiiv-rocki katseteni, millest 70ndate lõpul arendati välja 
oma klassitsismi mõjudega stiil, millest järgmise kümnendi alguses hüpati järsku 
powerpopi esteetikale ja iroonilistele tekstidele; 80ndate keskpaiga 
uusromantism kujunes hiljem sünteetiliste kõlavärvide ja raudsete struktuuride 
rohkele kasutamisele, et bändi karjääri lõpus jälle heavy rockiga õnne katsuda. 
70ndatel kasutas Ruja peamiselt Juhan Viidingu ja Hando Runneli alltekstidega 
lüürikat, 80ndate algul Ott Arderi “lapsesuiseid” luuletusi, hiljem ka Urmas 
Alenderi hinge puudutavaid tekste. Ruja tähtsus on Eesti intellektuaalse rocki 
identiteedis juba 35 aastat väga oluline olnud ning tema müüt on peale 
laialiminekut ainult tugevnenud. Eestis levis progerock, nagu välismaalgi, läbi piraatraadiote, mis tegutsesid 
kaugel Läänemerel. Progressiivse rockmuusika kallal töötasid Eestis bändid 
nagu Psycho (instrumentaalne jazzfusion), Radar (jazzfusion) ja Ruja, aga nagu 
juhtus ka välismaal, algas hiljem Eestiski punkmuusika liikumine (JMKE ja 
Vennaskond) ja see pani seisaku progerockile. Tänapäeval tegutseb Eestis 
progerockikga näiteks Rown, Juur ja Liblikas, luues modernsemat progerocki. Kuulamine:
Ruja – Eesti Muld ja Eesti Süda https://www.youtube.com/watch?
v=HzYqYh6xu7M   JAZZ ROCK Jazz rock
Jazzrock oli 1960.-1970. aastatel enamleivnud jazzi suund. Jazzrocki tekkimist mõjutas
kõige rohkem 1950. aastatel alanud rock’n’rolli võidukäik. Paljud noored liikusid jazzi
juurest rocki juurde, sest neid peeti liiga vanamoeliseks. Selle tagajärjel hakkas jazz ja
rock   ühte   sulanduma,   mida   toetasid   nii   noored   rock-muusiku,   kes   olid   jazzist
vaimustunud  kui   ka  jazz-muusikud,  kes  soovisid  uuendusi.  Sellisteks  inimesteks  olid
trompetist Randy Brecker, tenorsaksofonist Mike Brecker ja trummar Billy Cobham.


Kõige   esimesena   hakkas   jazzrocki   viljelema   Miles   Davis.  Ta   lõi   ansmbli   koos   John
McLaughliniga, kus hakkasid kasutama elektroonilisi pille nagu elektrikitarr, süntesaator
jne. Lisaks neile pillidele iseloomustab jazzrocki veel off-beat rütmi puudumine. Miles Davis
Miles Dewey Davis sündis 26. mail 1926 Altonis, Illinoisis ning suri 28. septembril 1991
Santa Monicas, Californias. Ta oli USA trompetist ja ansamblijuht. 1969. aastal avaldas
Miles Davis paljude meelest džäss-rocki alguseks peetavad albumid In A Silent Way ja
Bitches Brew, millel tegid kaasa Shorter, Hancock, Joe Zawinul, John McLaughlin, Dave
Holland, Jack DeJohnette, Chick Corea ja teised. Miles Davis't peetakse ehk suurimaks
džässmuusika uuendajaks: tema olulisel osalusel tekkisid näiteks cool jazz, modaalne
džäss, džäss-rock, mõjutas oluliselt teisi džässi ja popmuusika voolusid: bebop, third
stream,   avant   garde,   ambient,   world   music. Miles Davise albumeid • „Birth Of The Cool“ • „Bags Groove“ • „Ascenseur pour l'échafaud“ • „Kind Of Blue“ • „Sketches Of Spain“ • „E.S.P“ • „Miles Smiles“  • „Nefertiti“      Miles Davis „In A Silent Way“ • „Miles In The Sky“ • „Filles de Kilimanjaro“ • „In A Silent Way“ • „Bitches Brew“ • „Live Evil“ • „On The Corner“ • „Agharta / Pangaea“ • „Star People“ • „Amandla“                    


JAZZ ROCK EESTIS
Seitsmekümnendatel algas jazz-muusika vaibumine Eestis, mille üheks põhjuseks oli
rockmuusika pealetung. Eestis tekkisid esimesed jazz rocki grupid 1980-ndatel nt
kaseke.Uus jazz fusion´i laine sai alguse 1990-ndatel, kui hakkasid tegutsema
Weekend Guitar Trio jt ansamblid 2000-ndatel aastatel tegutses selle stiiliga
Lippajad. FUSION FUSION-
70-ndate aastate keskpaigast oli jazzrock asendunud mõistega fusion (ingl. k. 
sulam). Nimevahetus oli igati õigustatud, sest suur osa selle suuna tuntumatest 
esindajatest ei piirdunud ainult jazzi ja rocki ühendamisega, vaid said ideid 
mujaltki. Näitena võib tuua Chick Corea, kelle loomingut mõjutas tugevalt Ladina-
Ameerika muusika. Ainulaadne isiksus fusion muusikute hulgas on John 
McLaughlin , kes on tuntud oma kiindumuse poolest idamaisesse muusikasse. 
Aastail 1971- 1974 juhtis ta orkestrit “Mahavishnu Orchestra”, kuhu kuulusid 
praeguseks maailma nimekamad trummareid Billy Cobham ja klahvpillimängija 
Jan Hammer (kirjutas muusika seriaalile “Miami Vice”) Fusioon Heli • Süntesaatori, elektriklaveri, Hammondi oreli kasutamine • Kõndivad bassid asendatud bassiriffidega • Trummid mängivad sooni • Heli võõrandumine efektide kasutamise kaudu • Mõju jazzist, rokist, ladina keelest … TUNTUMAD MUUSIKUD- Herbie Hancock - "Peajahid" • Jazzi ja rocki sulandumine - seega jazz rokk • Rock õitseb, jazz on populaarsust kaotamas • 1973 - Herbie Hancock “Headhunters” • 1973 - Spectrum on trummar Billy Cobhami debüütalbum Chick Corea- Armando's     Rhumba-https://www.youtube.com/watch?


v=9KE_I6d5m9E            Stanley Clarke- vulcan -yesterday 
Princess-https://www.youtube.com/watch?v=e_lL9bxuXKg  Mõned fusioonikunstnikud täna • Snarky kutsikas • Christian Scott • Kamasi Washington • Cameroni hauad • Funky sõrmenukid • Shaun Martin FUSION EESTIS  • Eestis tekkisid esimesed fusion-grupid 1980-ndatel (Kaseke (1981), VSP Projekt (1986)  ja Radar). • Uus fusion'i-laine sai alguse 1990-ndate keskel, kui hakkasid tegutsema Weekend Guitar  Trio, Meggan (hiljem Megan Quartet), Beggars Farm, Phlox, F1 Guitars ning 2000-ndatel  Lippajad.