FOVISM (0)

FOVISM
Fovismi loetakse harilikult 20. sajandi moodsa kunsti esimeseks vooluks. Avalikkuse ette astus see vool 1905. aastal, Sügissalongis, kus esines rühm noori kunstnikke. Peaaegu segamata värvid olid lõuendile paisatud hoogsate, erinevate suurustega laikudena. Säärased maalid mõjusid erakordselt jõulistena, peaaegu metsikutena. Vool sai oma nimetuse ajakirjanik L. Vauxcelles’ilt, kes ristis selle esindajad pilkavalt „foovideks“ (fauves pr. k. „metslased“). Fovismile valmistas teed impressionism oma puhaste värvide ja faktuurse maalimisviisiga; postimpressionismist võeti eeskuju Vincent van Goghist ja neoimpressionistidest. Neoimpressionismi tähtsus foovide ja üldse moodsa kunsti arengus seisnebki eelkõige värviteoorias ja uudses maalimislaadis. Eriti arendasid foovid maalimislaadi : esialgsed väikesed värvipunktid muutusid suuremaks , eraldusid üksteisest, kuni omandasid iseseisva pildiüksuse tähenduse. 
Fovism kui kunstivool kujunes stiihiliselt sajandivahetusest kuni 1907. aastani. 1905. a. tähistab fovismi ja üldse kogu moodsa kunsti algust vaid tinglikult . See näitab, kuidas moodsa kunsti revulutsioon on järjepidev protsess. Samal ajal kogus impressionism jõudsalt poolehoidjaid ja ametlik salongikunst võttis järjest rohkem üle impressionistide maalitehnilisi uuendusi .
FOVISMI TUNNUSJOONED
Foviste ühendas kõige enam huvi värvi väljenduslikkuse vastu. Nende püüdeks oli väljendada kunstniku meeleolu, mis oli tekkinud motiivide vaatlemisel. Seetõttu ei pidanud nad vajalikuks olla täpsed kõigis üksikasjus. Sageli olid värvid hoopis vastupidised looduses nägema harjutud värvidele (puutüved võisid olla erepunased, taevas mürkroheline, vesi kollane jne.).
Neoimpressionistidelt võtsid foovid üle maalimise puhastes lokaaltoonides ning puäntillistliku tehnika. Van Goghi-vaimustus lisas ekspressiivsust, samuti joonistusliku täpsuse allutamise vormi väljenduslikkusele. Siiski ei kandnud värve lõuendile mitte puäntillistlike punktidena nagu neoimpressionistid või „komadena“ nagu impressionistid , vaid hoogsate eri suurustega värvilaikudena. Foovid loobusid ka valguse-varjuga modelleerimisest, perspektiivsetest lühendustest ning koos sellega ruumilise sügavuse illusioonist – ühesõnaga peaaegu kõigest, mille eesmärgiks oli looduse jäljendamine. Objekt, mida kujutati, näis saavat ainult ettekäändeks puhaste, tugevate värvipindade kombineerimisele. Nii maastikud , aktid kui portreed on endiselt figuratiivsed, kuid tugevalt lihtsustatud. Joon on pannud vormid lainetama ja neid moonutanud. Hoogsa pintslilöögiga antakse edasi emotsioone.
FOVISMI KUNSTIESINDAJAD
HENRI MATISSE (1869 – 1954)
Foovide rühma keskseim kuju oli Henri Matisse. Tema arvates pole kunstnikul tarvis loodust „kopeerida“, vaid tuleb lasta tegelikkusel ennast mõjutada ja püüda mõju tulemusel tekkinud meeleolu väljendada. Värvid ja jooned lõuendil ei sõltu seega otseselt loodusest, vaid kunstniku meeleolust ja teistest värvidest lõuendil. Näiteks võib loodusmotiiv olla täis liikumist. Selle asemel et püüda kujutada liikuvaid inimesi või esemeid, püüda jäädvustada liikumise mõnda hetke, visandas Matisse liikuvate kehade üldised piirjooned ja katsus motiivi dünaamikat edasi anda kontrastsete värvidega. 
Matisse ütles: „Eelkõige on mulle tähtis väljendus... Väljendus ei teki... mitte inimeste nägudel peegelduvast kirest, liiatigi mitte vägivaldsetest žestidest. Minu maalide kogu kompositsioon on väljendav. Modelli või esemete asend lõuendil, neid ümbritsevad tühjad alad, suhted, need kõik on osalised väljenduses.“ Matisse ei tunnista kunstis midagi jutustavat, kirjanduslikku: „Kunstniku idee ei tule arvesse väljaspool tajutavat kujundit.“
Värvide „metsikusest“ hoolimata on Matisse tööd harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid . Matisse arvas , et kunsti põhimeeleolu peab olema rahulik rõõm.
Foovide rühmitus oli suhteliselt ühtne kuni 1907. aastani. Siis haarasid mitmeid rühma liikmeid uuede taotlused ja nende loomingulised teed läksid lahku. Ainult Matisse jäi kogu eluks oma laadile enam-vähem truuks.
Teoseid: „Toredus, vaikus, iharus.“ ( 1904 -1905). „Avatud aken“ (1905). „Elurõõm“ (1905, moodsa kunst üks olulisemaid teoseid).
MAURICE de VLAMINCK (1876-1958)
Vlamincile oli suurimaks eeskujuks van Gogh, kelle eeskujul ta maalis faktuursete loetavate ja hoogsate pintslilöökidega. Samuti nagu van Gogh, pidas Vlaminc väga oluliseks värvi väljenduslikkust, seetõttu arendas ta tugevalt edasi maali ekspressiivsust. Kuni aastani 1907 maalis vlaminc närviliste pintslilöökidega värviküllaseid maastikke, mis oma „metsikuse“ poolest ületasid nii Matisse’i kui Deraini maale. Hilisemates töödes hakkas Vlaminc kasutama isikupärast laia pintslilööki, mis muutis ka tagasihoidlikud maastikumotiivid meeleolukaks ja veidi isegi dramaatiliseks.
Teoseid: „Chatou sild “ 1906. „Maastik punaste puudega“ (1907).
ANDRÉ DERAIN   (1880-1954)
Deraini looming peegeldab vahest kõige paremini kõiki neid allikaid, millest fovism inspiratsiooni ammutab. Analoogiliselt Matisse’iga näeb, kuidas ka Derain kaugeneb puäntillismi kuivast täpsusest. 1905. a. Sügissalongis eksponeeris Derain oma autoportree ja samal suvel valminud Collioure’i vaated. Kogu fovismiperioodi töödele on iseloomulik lai kandiline pintslitöö koos lüürilise rohe-sini-lilla värvikasutusega. Alates aastast 1908 hakkab Derain süstemaatiliselt tegelema kubismiga ja hülgab fovistliku maalikäsitluse.
Teoseid: „Istuv naine“ (1906). „Chatou vaated“ (1906).
RAOUL DUFY (1877-1953)
Dufy  oli oma loomingu põhimeeleolult Matisse’ile kõige lähedasem. Dufy armastas muusika ja rahvapidudega seotud motiive , mille kaudu sai väljendada elurõõmu ja meelelise maailma imetlust. Tema maalide värviilu on siiski õrnem, võibolla magusam ja pintslitehnika visandlikum ning närvilisem.
Teoseid: „Neljateiskümnes juuli“ (1907).
GEORGES ROUAULT (1871-1958)
Teda sidusid teiste foovidega üksnes välised tunnused, sest ta maalis sünge moraliseeriva sisuga pilte. Nooruses töötas ta klaasimaalijana keskaegsete kirikuakende restaureerimisel. See töö mõjutas Roualt’ hilisemat loomingut, mille sisu muutus religioosseks.