Reaktsiooni käigus Fe2+ oksüdeerub Fe3+-ks, sellega kaasneb H2O2 redutseerumine. Tekib punane veresool, mis annab lahusele kollast värvi, mis on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsiooni teostatakse happelises keskkonnas. Töö käik. Kasutatakse ennevalmistatus reaktiivi, mille koostisse kuuluvad järgmised ained 25 ml-lises mõõtekolbis: · 2.5 mg glükoosi oksüdaas · 1.5 mg peroksüdaas · 16,6 ml 0.2M fosfaatpuhver, pH = 6,0 · kaaliumheksatsüaanoferraadi(II) 0.1%-line lahus Tundmatu lahuse ettevalmistamine. Tindmatuks lahuseks on mee lahus. Kaaluklaasis kaalusin 0.11 g mett. Seda viiakse kadudeta 200 ml mahuga mõõtekolbi. Seda tehakse kuuma veega (70-80ºC), klaasi sisu segatakse klaaspulkaga ja valatakse mõõtekolbi lehtri abil. Seejärel 2/3 kolbi täidetakse kuuma veega ja soojendatakse veel 15- 20 min veevannis
Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III) K3[Fe(CN)6] ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb happelises keskkonnas. Töö käik Töötadakse ettevalmistatud tööreaktiiviga. Glükoosi kontsentratsioon uuritavas lahuses tehakse kindlaks töö käigus koostatava kaliibrimisgraafiku abil. Tööreaktiivi koostis 25 ml mõõtkolvis: · 2,5 mg glükoosi oksüdaas · 1,5 mg peroksüdaas · 16,6 ml 0,2 M fosfaatpuhver, pH 6,0; · K-heksatsüanoferraat (II) K4[Fe(CN)6] 0,1 %-list lahus Uuritavaks lahuseks ehk tundmatuks prooviks, milles glükoosi kontsentratsiooni tuleb kindlaks määrata, võib olla Glükoosi vesilahus Mee lahus Hele puuvlija mahl( viinamarja, õuna, sidruni, greibi vm) Mõni füsioloogiline lahus(vereseerum, uriin jne ) Minu uuritavaks prooviks oli sidrunimahl Tegin lahjenduse: 1 ml sidrunimahla ning lisasin destilleeritud vett 25 ml mõõtkolbi kriipsuni.
Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III) K3[Fe(CN)6] ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb happelises keskkonnas. Töö käik Töötatakse ettevalmistatud tööreaktiiviga. Glükoosi kontsentratsioon uuritavas lahuses tehakse kindlaks töö käigus koostatava kaliibrimisgraafiku abil. Tööreaktiivi koostis 25 ml mõõtkolvis: · 2,5 mg glükoosi oksüdaas · 1,5 mg peroksüdaas · 16,6 ml 0,2M fosfaatpuhver, pH=6,0; · K-heksatsüanoferraat (II) K4[Fe(CN)6] 0,1 %-list lahus Tundmatu lahuse ettevalmistamine Uuritav proov on melonilahus. Etteantud melonotüki riivisin ära, selle käigus sain vajaliku hulga mahla, millest kasutasin 1 ml. Saadud mahla lahjendasin destilleeritud veega 50ml mahuni, seega teostasin 50 kordse lahjenduse. Glükoosilahuste valmistamine kaliirimisgraafiku koostamiseks
mida kõrgem temperatuur, seda suurem β ja ulatuslikum hüdrolüüs väga paljud protsessid organismis on hüdrolüüsiprotsessid: toitainete lõhustumine, ATP hüdrolüüs, ravimite hüdrolüüs. Vere puhversüsteemid: Vere pH=7,36±0,03 Kui pH on madalam — atsidoos Kui pH on kõrgem — alkaloos Ranged nõuded pH suhtes on täidetavad ainult tänu sellele, et veres on võimas puhversüsteem: 1. bikarbonaatpuhver — 53% vere puhvermahtuvusest 2. fosfaatpuhver — 7% vere puhvermahtuvusest 3. valgupuhver — 5% vere puhvermahtuvusest 4. hemoglobiinpuhver — 35% vere puhvermahtuvusest Bikarbonaatpuhver: Nõrk hape H2CO3 ja temaga seostatud alus NaHCO3. H2CO3/NaHCO3=1/20 [H+]= K1·CH2CO3 → pH=pK1 + log CNaHCO3 CNaHCO3 CH2CO3 kui lahusesse satub tugev hape, asub tegevusse seostatud alus: NaHCO3 + HCl → H2CO3 +NaCl → H2O + CO2 + NaCl
Mida suurem on Ka [ ] arvväärtus, seda rohkem hape dissotsieerub, st seda kangem on hape. pKa=-logKa. Puhverlahused. Vesilahused, mille pH ei muutu väikese koguse happe või aluse lisamisel. Koosnevad nõrgast happest ja tema soolast, omavad puhverdusvõimet umbes ühe pH ühiku piires happe pKa ümbruses. (bioloogilised puhvrid: karbonaatpuhver (vereseerumis jt rakuvälistes vedelikes pH 5,4-7,4); fosfaatpuhver (raku tsütoplasmas, uriinis pH 5,8-7,8); valkpuhver (veres pH 7-8); anseriinpuhver (imetajate skeletilihastes ja ajus). Henderson-Hasselbach'i võrrand. Puhverlahuse pH on määratud happe pKa väärtusega ja konjugeeritud aluse (prootoni aktseptor) ning happe (prootoni doonor) kontsentratsioonide suhtega pH = pKa + log10 [A-] / [HA]. 4. Termdünaamika esimene seadus: kõigi energialiikide summa süsteemis on jääv suurus. Konstantse ainehulga juures
* 270 g kuivatatud virsikutes, * 350 g läätsedes, * 450 g mandlites, * 500 g rosinates, * 660 g keedetud kartulites, * 1,4 kg banaanides. Fosfor Fosfor- vajalik energiamajanduses Fosfor kuulub energiat salvestava ATP molekuli koostisesse Mineraalsoolade koostises koos kaltsiumiga kuulub luukoe ehitusse Nukleiinhapete struktuuris on ehitusmolekulide koosseisus Negatiivse laenguga vormis osaleb vere pH regulatsioonis (fosfaatpuhver hoiab vere pH stabiilsena) Fosfor aktiveerib paljusid vitamiine nt E-vitamiini. Kuulub membraanide koostisesse fosfolipiidse kaksikkihi moodustaja Aktiveerib paljusid ühendeid nt glükoos on vaja fosforüülida, et see ainevahetuses kasutusele võetaks Aktiveerib ensüüme ja transportvalke Fosfori allikad Loomsetes toiduainetes on fosforit piimas ja piimatoodetes piima valk kaseiin sisaldab fosforit. Fosforit on ka lihas ja merekalades, maksas, munakollases (fosfolipiid letsitiin).
Na H 2 P O4 ja alusest Neutralisatsioonireaktsioonis osaleb alati kaks seostunud happe ja aluse paari, mille üks liige on lähteainete, teine saaduste seas. N a2 HP O4 . I hape + II alus = II hape + I alus. -¿ ¿ Fosfaatpuhver annab 7% vere puhvermahtuvusest, +¿+ C l HHb . koosneb nõrkadest hapetest ja HCl + H 2 O=H 3 O¿ HHb O2
kliinilisele hematoloogia ja vereülekande edenemisele . Miks on vaja verd uurida-veri iseloomustab hästi terviklikku seisundit, mitmesuguste haiguste puhul muutub vere morfoloogia. Tähtsamad vere parameetrid-Määratakse hemoglobiini hulk, punaliblede settimise kiirus, loendatakse puna ja valgeliblede üldine arv, vaadatakse, et pH oleks 7,4 juures umbes, Puhversüsteemid-valkpuhver, vesinikkarbonaatpuhver ja fosfaatpuhver 69.Vererakud Klassifikatsioon-Punalibled, valgelibled, vereliistakud Funktsioon-hapniku transport, vere hüübimisel osalevad, antikehad Punaliblede omadused-hapniku transport kudedesse Vereloome organid-lootes eelkõige maksas ja põrnas, peale sündi pm luuüdis Erütropoetiini toime-toodetakse neerudes ja pisut maksas.ravitakse aneemiat jne Erütropoetiini toime regulatsioon- suurendab neurorakkude epoksia algust, kui hüpoksia lakkab, siis lõpeb ka kohe EPO vabastamine rakkudest
* 270 g kuivatatud virsikutes, * 350 g läätsedes, * 450 g mandlites, * 500 g rosinates, * 660 g keedetud kartulites, * 1,4 kg banaanides. 4. Fosfor- vajalik energiamajanduses Fosfor kuulub energiat salvestava ATP molekuli koostisesse Mineraalsoolade koostises koos kaltsiumiga kuulub luukoe ehitusse Nukleiinhapete struktuuris on ehitusmolekulide koosseisus Negatiivse laenguga vormis osaleb vere pH regulatsioonis (fosfaatpuhver hoiab vere pH stabiilsena) Fosfor aktiveerib paljusid vitamiine nt E-vitamiini. Kuulub membraanide koostisesse fosfolipiidse kaksikkihi moodustaja Aktiveerib paljusid ühendeid nt glükoos on vaja fosforüülida, et see ainevahetuses kasutusele võetaks Aktiveerib ensüüme ja transportvalke Fosfori allikad Loomsetes toiduainetes on fosforit piimas ja piimatoodetes piima valk kaseiin sisaldab fosforit
[ ] Puhverlahusteks nim vesilahuseid, mille koostise muutudes tema mingi parameeter säilitab püsiva väärtuse, näiteks puhvri pH väärtus ei muutu väikese koguse happe või aluse lisamisel. Enamus puhvreid koosneb nõrgast happest ja tema soolast. Puhverlahused omavad puhverdusvõimet ainult ühe pH ühiku piires nende pKa ümbruses. Valkpuhvrid universaalsed veres ja koevedelikes Bikarbonaatpuhver esmatähtis veres Fosfaatpuhver põhiline uriini pH stabiliseerimisel LIISI KINK 8 BIOKEEMIA test I 4. Bioloogilise termodünaamika alused. Termodünaamika I ja II seadus. Kuidas on seotud G, H ja S? Mida näitab G märk ja arvväärtus? Bioloogilised standardtingimused. Kuidas on seotud G ja G0'? Eksergoonilised ja endergoonilised reaktsioonid.
· Vereplasma valgud moodustavad ühe osa puhversüsteemidest. Valgu molekulid on oma amino- ja karboksüülrühmade tõttu võimelised reageerima nii aluste kui hapetega ja võtavad ühe puhvrina osa vere happe-leelise tasakaalu säilitamisest. · Osa globiine on hüübimisfaktorid · Vereplasma valkudest oleneb vereplasma viskoossus ning vereplasma valgud on organismile ka valgureserviks. Vere puhversüsteemid: · Vesinikkarbonaatpuhver, · Fosfaatpuhver ja · Valkpuhver, mille moodustavad vereplasma valgud kui ka erütrotsüütides asuv hemoglobiin. Vere hüübimine: · Väiksemad verejooksud peatuvad minutite jooksul ilma kõrvalise sekkumiseta, sest organismist väljavoolanud veri kalgendub ehk hüübib. · Verehüübe teke on mitmete ensüümide kaasabil toimuv astmeline protsess. Vere hüübimise ensümaatilise teooria üheks rajajaks oli Tartu ülikooli füsioloog A. Schmidt,
(1) Vereplasma puhvesrsüsteemid on vereplasma puhvrid ja erütrotsüütides neis paiknev hemoglobiin. Puhversüsteemid aitavad tagada vere ja selle kaudu koevedelike ja kogu organismi happa-leelise tasakaalu suhtelist püsivust. Happe-leelise tasakaal oleneb vesinikioonide(H+) ja hüdroksiidioonide(OH-)kontsentratsioonist, mille korrutis on konstantne. Vereplasma puhversüsteemideks on vesinikkarbonaatpuhver (H2CO3/HCO3- suhtes 1/20), fosfaatpuhver (H2PO4-/HPO4/2- suhtes ¼) ja valkpuhver. Erütrotsüütides asuv hemoglobiin on oluliseks rakusiseseks puhvriks tänu suhteliseslt suurele histidiini sisaldusele. (1) Verelibled jagunevad erütrotsüütideks, leukotsüütideks ja trombotsüütideks ja nenede hulk on veressuur ja konstantne, kuna vavad ja hävinud rakus asendatakse vereloomeelundites uutega.Vere hüübimine on võimalik mitmete ensüümide kaasabil, mis aktiveerub
· Vereplasma valgud moodustavad ühe osa puhversüsteemidest. Valgu molekulid on oma amino- ja karboksüülrühmade tõttu võimelised reageerima nii aluste kui hapetega ja võtavad ühe puhvrina osa vere happe-leelise tasakaalu säilitamisest. · Osa globiine on hüübimisfaktorid · Vereplasma valkudest oleneb vereplasma viskoossus ning vereplasma valgud on organismile ka valgureserviks. Vere puhversüsteemid: · Vesinikkarbonaatpuhver, · Fosfaatpuhver ja · Valkpuhver, mille moodustavad vereplasma valgud kui ka erütrotsüütides asuv hemoglobiin. Vere hüübimine: · Väiksemad verejooksud peatuvad minutite jooksul ilma kõrvalise sekkumiseta, sest organismist väljavoolanud veri kalgendub ehk hüübib. · Verehüübe teke on mitmete ensüümide kaasabil toimuv astmeline protsess. Vere hüübimise ensümaatilise teooria üheks rajajaks oli Tartu ülikooli füsioloog A. Schmidt,
Vere puhversüsteemid ja nende toimimise põhimõtted. *Karbonaatpuhver süsihape, mis tekib O2 hüdratsioonil, on suhteliselt nõrk hape ja vesinikkarbonaat selle korrespondeeriv leelis. Hingamise poolt reguleeritud CO2 osarõhk hoolitseb puhverdavates reaktsioonides osalevate komponentide kõrge konsentratsiooni eest. Sellele lisandub veel soodne olukord, et selles "lahtises" süsteemis saab ventilatsiooni muutmise teel varieerida CO2 osarõhku ja sellega reguleerida pH väärtust. *Fosfaatpuhver selle süsteemi moodustavad anorgaanilised fosfaadid, milles ühealuseline fosfaat (H2PO4) on happeks ja kahealuseline (HPO4) korrespondeerivaks leeliseks. Veres on konsentratsioonid nii madalad, et puhverdamisefekt jääb väikeseks. *Valkpuhver vere puhverdamisele on tähtsad ioniseerivad aminohapete külgahelad, mille hulgas on eriti efektiivne histidiini imidasooltuum. Puhvervalkude hulka kuuluvad nii plasmavalgud, eriti albumiin, kui ka intraerütrotsütaarne hemoglobiin.
Fosfor fosforit sisaldavad rakus nukleiinhapped, fosfolipiidid ja koensüümid. Kõigis neis esineb ta fosfaadina. Fosfori kandja rakus on ATP. Fosfor oksüdeerub kergesti õhu käes. Seetõttu ongi ta looduses põhiliselt oksüdeeritud kujul fosfaadina. Kuna ta on rakus samal kujul, siis ei ole teda enne biomolekulidesse lülitamist vaja redutseerida. Mikroobid saavad kasutada nii orgaanilisi kui ka anorgaanilisi fosforiühendeid. Fosfaadid on ka head puhverdajad fosfaatpuhver. Fosfor on elemendina suht sarnane arseeniga. Elusrakud saavad fosforit arseeniga segi ajada ja selles seisnebki arseeniühendite toksilisus rakule. Nt proteiini kinaasid panevad valgu fosforüülimise asemel talle külge arseeni. Orgaaniliste fosforit sisaldavate ühendite kasutamiseks on GN bakteritel suht aspetsiifilised fosfataasid, mis paiknevad periplasmas. Periplasmast transporditakse fosfataasireaktisoonis vabanenud
· Vereplasma valgud moodustavad ühe osa puhversüsteemidest. Valgumolekulid on oma amino-ja karboksüülrühmade tõttu võimelised reageerima nii aluste kui hapetega ja võtavad ühe puhvrina osa vere happe-leelise tasakaalu säilitamisest. · Osa globiineon hüübimisfaktorid. · Vereplasma valkudest oleneb vereplasma viskoossus ning vereplasma valgud on organismileka valgureserviks. VERE PUHVERSÜSTEEMID Vereplasma puhversüsteemideks on: · Vesinikkarbonaatpuhver · Fosfaatpuhver · Valkpuhver, mille moodustavad vereplasma valgud kui ka erütrotsüütides asuv hemoglobiin. VERE HÜÜBIMINE ·Väiksemad verejooksud peatuvad minutite jooksul ilma kõrvalise sekkumiseta, sest organismist väljavoolanud veri kalgendub ehk hüübib. ·Verehüübe teke on mitmete ensüümide kaasabil toimuv astmeline protsess. Verehüübimise ensümaatilise teooria üheks rajajaks oli Tartu ülikoolifüsioloogA. Schmidt, kelle esimesed selle alased tööd ilmusid 1861...1862.
Vere puhversüsteemid ja nende toimimise põhimõtted. *Karbonaatpuhver süsihape, mis tekib O2 hüdratsioonil, on suhteliselt nõrk hape ja vesinikkarbonaat selle korrespondeeriv leelis. Hingamise poolt reguleeritud CO2 osarõhk hoolitseb puhverdavates reaktsioonides osalevate komponentide kõrge konsentratsiooni eest. Sellele lisandub veel soodne olukord, et selles "lahtises" süsteemis saab ventilatsiooni muutmise teel varieerida CO2 osarõhku ja sellega reguleerida pH väärtust. *Fosfaatpuhver selle süsteemi mood anorg fosfaadid, milles ühealuseline fosfaat (H2PO4) on happeks ja kahealuseline (HPO4) korrespondeerivaks leeliseks. Veres on kontsentratsioonid nii madalad, et puhverdamisefekt jääb väikeseks. *Valkpuhver vere puhverdamisele on tähtsad ioniseerivad aminohapete külgahelad, mille hulgas on eriti efektiivne histidiini imidasooltuum. Puhvervalkude hulka kuuluvad nii plasmavalgud, eriti albumiin, kui ka intraerütrotsütaarne hemoglobiin
Vere puhversüsteemid ja nende toimimise põhimõtted. *Karbonaatpuhver süsihape, mis tekib O2 hüdratsioonil, on suhteliselt nõrk hape ja vesinikkarbonaat selle korrespondeeriv leelis. Hingamise poolt reguleeritud CO2 osarõhk hoolitseb puhverdavates reaktsioonides osalevate komponentide kõrge konsentratsiooni eest. Sellele lisandub veel soodne olukord, et selles "lahtises" süsteemis saab ventilatsiooni muutmise teel varieerida CO2 osarõhku ja sellega reguleerida pH väärtust. *Fosfaatpuhver selle süsteemi moodustavad anorgaanilised fosfaadid, milles ühealuseline fosfaat (H2PO4) on happeks ja kahealuseline (HPO4) korrespondeerivaks leeliseks. Veres on konsentratsioonid nii madalad, et puhverdamisefekt jääb väikeseks. *Valkpuhver vere puhverdamisele on tähtsad ioniseerivad aminohapete külgahelad, mille hulgas on eriti efektiivne histidiini imidasooltuum. Puhvervalkude hulka kuuluvad nii plasmavalgud, eriti albumiin, kui ka intraerütrotsütaarne hemoglobiin
Eriti ohtlikud on sellest tulenevad südame funktsioonihäired. Setserneerima – eritist väljutama Happe-aluse tasakaal Ainevahetuse saadused on happelised. Süsinikdioksiid moodustab koos veega süsihappe. Happe- aluse tasakaal peab aga püsima väga kitsastes piirides. Selle tasakaalu mõõduks on pH-väärtus ehk vesinikioonide kontsentratsioon. Neutraalset pH-väärtust 7,4 tuleb hoida piirides 7,36–7,44. Seda ülesannet täidavad keha puhversüsteemid (fosfaatpuhver, bikarbonaatpuhver, valgupuhver). Neerud mõjutavad happe-aluse tasakaalu vesinikioonide eraldamise, bikarbonaatioonide resorbtsiooni ja ammoniaagi eritamisega. Teiseks happest vabanemise viisiks on süsinikdioksiidi väljahingamine. 86 pH-väärtuse langust nimetatakse atsidoosiks, selle tõusu aga alkaloosiks. Vesinikuioonide kontsentratsioon on seotud elektrolüütide tasakaaluga. Järsk pH-väärtuse muutus võib olla seotud kaaliumisisalduse äkilise muutumisega. Kokkuvõte
annaabi.ee 
