"Formalism kirjanduses kui sotsialistliku realismi vaenlane" Ilmar Laaban (0)

Ilmar Laaban " Formalism kirjanduses kui sotsialistliku realismi vaenlane " - kokkuvõte
Eesti keel ja kirjandus, 1946/2
Uus, sotsialistlik reþiim tahab kultuurile tagasi anda tema kodanliku reþiimi ajal kaotatud positsiooni. Uus kultuuriideaal on sotsialistlik realism . See tähendab uut esteetikat, kunstiteose uut struktuuri. Sotsialistlik realism ei ole mitte ainult sotsialistlik, vaid ka realism. Sellele vastanduvad kaks suunda: formalism ja naturalism , mida sotsialistlikul realistil oleks vajalik tunda.
Formalism tähtsustab kunstiteoses üle kõige vormi. See printsiip avaldub alles sisu ja vormi vahekorda võrreldes. Muidugi ei saa neid kvantitatiivselt mõõta, aga vorm on ülearune siis, kui see hakkab täitma mingit funktsiooni, mis ei kuulu tema ülesannete alla. Igale vormielemendile peaks vastama sisuline kvaliteet (põhjendusena selle kasutamiseks). Kui vorm ei vasta sisule , siis on ühega neist üle pingutatud.
Ühiskondlikus terminoloogias : formalismi puhul muutub sisuline külg tühiseks, suur osa loovenergiast jääb rakendamata, niisiis kasutatakse seda vormi juures, nagu mängulõbust. Paralleel tegelikkusest - kodanluse koroekihi mõttetu ja peenutsev elu (seda võib pidada peamiseks formalismi näiteks elus).
Formalism on tugevalt seotud reaktsioonilise ühiskonnaga. Nad usuvad, et vorm on püsivam kui sisu, et vormist võib saada absoluutne vaim. Kodanliku kunstikäsitluse järgi seisneb loovus sisu ja vormi ühendavate traagelniitide peitmises. Muidugi ei saa need kaks konfliktis olla, seega pidi neist üks alla andma, sisu siis. Tulemuseks on vägivaldne " harmoonia " (mis põhines tõelise loominguprotsessi ümberpööramisel). Kuigi see harmoonia oli fiktiivne , on ta siiski harmoonia. See tähendab, et formalism ei pruugi tingimata olla sisu ja vormi vastuolu. Oleme ummikus.
Vormi sisemisest struktuurist:
Vorm ei teki ühe hoobiga, ta koosneb vormielementidest, mis reastuvad ja põimuvad suletud süsteemiks: kunstiteoseks. Kusjuures see ei ole mõistuslik-abstraktse analüüsi meelevaldne tulemus, vaid taastub suhteliselt täpselt teose tõelisele loomisprotsessile. Kuna vormielemendid esinevad looja peas tervikuina, on võti nende kombineerimises. See kombineerimine sarnaneb ideaaljuhul kristallisatsiooniprotsessiga. Kunstiline emotsioon kehastub materjalis, kehastumine lõpeb, kui tunne on leidnud endale vastava vormi. Need elemendid on kehastuseks vastavatele sisuelementidele, paarilised liituvad sisemise ühtsuse ajel . Formalist käsitab vormi valmina ja vormielemendid luuakse kunstlikult, ilma sisuelementide osaluseta. See käib nii, et eraldi luuakse kõigepealt alajaotused ja siis liidetakse need tervikuks. Muide, formalism võib olla ka lihtsalt mõne teise voolu osa.
Formalismi ja naturalismi tihti vastandatakse (kuna üks takerdub reaalsuse detailidesse ja teine irdub neist), kuid tegelikult on viimane lihtsalt üks formalismi versioon . Üle rõhutatakse loodusvorme, teose põhiideega seostamata. Loodusvormidel on teostes ainult niipalju tähtsust, et nad väljendavad peale reaalsuse (tunnetatud ja meie kujutluses eksisteeriv) ka autori suhtumist . Naturalistile ei ole loodusvorm mitte lähtekohaks, vaid lõpp-punktiks.
Seega formalismi vastu võitlemine võrdub kultuuri puhastamisega kodanliku mõtlemise jäänustest.
(Ülesanne: uurida sotsialistlik-realistliku kirjanduskriitika meetodeid )