Filmi "Amadeus" analüüs (0)

„ Amadeus “
Film „Amadeus“ räägib kuulsa Viini helilooja Wolfgang Amadeus Mozarti eluloost läbi Antonia Salieri silmade. Salieri oli keiser Joseph II õukonnahelilooja, ta oli usklik ning tema suurimaks sooviks oli saada läbi Jumala tahte maailma etemaiks heliloojaks. Kuid kui õukonda saabus Mozart , kes tegi juba lapsepõlves oma esimese suurteose, muutuvad tema eesmärgid pürgida kõrgejärguliseks ja kuulsaks heliloojaks mõttetuks. Ta mõistab, et muusika loomises jääb ta Mozartile pikalt alla. Ta solvub Jumala peale ning hakkab ebausklikuks, kuna tema oodatud jumaliku ande saab endale hoopis see vastutustundetud ja lärmakas irvhammas.
Mozart oli tõesti kadestamisväärne, eriti veel selle poolt, kes on terve oma elu sellist annet endale ihkanud. Mozartil oli vapustav taktitunnetus ja kuulmine , samuti ka mälu.
Näiteks võib tuua juba selle, kui keiser kutsus Mozartit enda juurde jutule. Enne kokku saamist tutvustas Salieri keisrile enda pala, jutt jõudis lõpuks selleni, et keiser soovis seda mängida vastuvõtapalana Mozarti sisenemisel. Ja nii nad tegidki ning Mozart suutis juba esimese kuulmisega veatult selle maha mängida ning isegi sellele vürtsi juurde lisada. See loomulikult viskas Salieri Mozarti vihatulle puid juurde, kuna tema näost oli juba näha, et sellest nn “vürsti juurde lisamisest“ arvas Salieri kui tema loo rüvetamisest.
Suurem osa filmist räägib sellest, kuidas Salieri soovis teada saada Mozarti loomingu saladusi. Selle tulemusena saatis ta Mozarti poole spiooni, kes oli teenijanna. Kuid Salieri kahjuks oli see tegevus mõttetu, kuna ta ei saanud teenijannalt mitte mingisugust tähtsust omavat infot
Mozarti geniaalsust saab väljendada ka sellest, et ühel ööl ilmus tema ukse taha anonüümne maskiga mees, kes pakkus talle tööd väikse kotikese täis kuldmüntide eest. Tööks oli ühe ööga valmistada reekviem . Mozart võttis töö vastu, kuna ta polnud oma naisega just kõige rikkam, sest Mozartile meeldis raha laristada. Geniaalne on see selle suhtes, et paljud teeksid sellise teose mitme kuuga, või isegi aastaga, aga tema oli juba ühe ööge nõus.
Minu arust jõudis film haripunkti alles siis, kui Mozart jäi teadmata põhjustel nii haigeks , et ei suutnud isegi jalul püsida. Salieri viis ta tema enda ooperi keskelt koju, mis lõppes lõpuks sellega, et Salieri aitas Mozartil lõpetada see reekviem, mida ta ühe ööga pidi ära lõpetama. Nad kirjutasid seda mitmeid tunde, kuniks nad mõlemad väsisid ära ning heitsid sõba silmale . Hommikul ärgates näevad nad Mozarti naist, kes oli Mozarti juurde tagasi tulnud. Naise pika moraali käigus, kus ta pidas rääkis muusika kahjulikkusest Mozarti tervisele, tõmbabki Mozart peagi oma viimase hingetõmbe ja sureb enda voodis .
Kõige enam meeldis mulle filmi juures selle väljanägemine ja üleüldse see, et näidati kuidas Mozart enda loominguid lõi. Loomulikult ei saa mainimata jätta ka Mozarti naer, mis iga kord tõi ka minule naeru suule, kuna see lihtsalt oli nii kohatu . Kokkuvõttes jäin ma filmiga väga rahule, ma tõesti ei oodanud midagi sellist sellest filmist. Pigem ootasin midagi igavat, kuid ei, täitsa huvitav film oli, mis hoidis koguaeg pilku ekraanil.