Farmakoloogiliste meetodite kasulikus unehäirete ravimisel (0)

Katrin Raadik
AR II
6. rühm
Probleemanalüüs: farmakoloogiliste meetodite kasulikus unehäirete ravimisel
Insomnia ehk unetus on väga sage haigus. Unehäirete levimus on suhteliselt sarnane hoolimata maailmajaost ja kultuurikeskkonnast, jäädes 20- 30% vahele üldpopulatsioonist. Eestis teostatud uuringu (Eesti Terviseuuring, 1997) kohaselt kannatab unehäirete all 26.1% populatsioonist, neist 14.9% uinumisraskuste all, 16.3% uneaegse ärkamise all ja 15.2% liigvarajase ärkamise all. Kuna unehäiretega kaasuvad ka sellised nähud nagu depressioon ja meeleoluhäired, siis leidsin, et selle haiguse ravimine on väga oluline. Tähelepanu pöörasin just kroonilistele unehäiretele, mille ravimiseks on kasutusel erinevaid ravimid . Kuna need ravimid on laialt levinud, siis uurisin nende efektiivsust ja võimalikke kõrvalmõjusid inimese igapäevasele tegevusele.
Minu juhuanalüüsi eesmärgiks on saada teada, kas unehäirete ravimiseks on mõistlik kasutada ravimeid?
Küsimuse lahendamiseks kasutasin otsingumootorit PubMed. Otsingusõnadeks sisestasin „chronic insomnia treatment“. Kasutasin kitsendusi: published in the last 1 year , Humans , Randomized Controlled Trial, English . Kokku sain 32 tulemust. Neist valisin välja 3, mis sobisid kõige paremini minu püstitatud probleemiga.
Esimeses uuringus1 uuriti konkreetse ravimi (Zolpidem) efektiivsust unetuse ravimisel Jaapani unetutel. Uuringutüübiks oli platseebo -kontrollitud, randomiseeritud, ristikatse. Uuringualuseid oli 17. Efektiivsust hinnati CAP-markeriga (Cyclic Aletnative Pattern), mis peegeldab une stabiilsust. Uuringu alguses anti kõigile platseebot esimesel õhtul, edaspidi anti osadele platseebot, teistele ravimit. Teine ristumine tehti kolme päeva möödudes. Katse tulemused näitasid, et Zolpidem parandas CAP markerit (57,6 %; p=0.009), „une sügavust“ (p=0.044) ja „une kvaliteeti“ (p=0,023). Kõrvalisi efekte ei ilmnenud . Ma arvan, et uuritavaid oli antud katses liiga vähe. Muidu olid uuringu tingimused antud katse sooritamiseks head. Kuna tegemist ei ole eluohtliku haigusega saab kasutada platseebot kontrollimiseks. Sellest katsest järeldan, et ravimitel on mõju unetuse ravimisel.
Teises uuringus2 taheti teada saada Zolpidemi pikemaajalise kasutamise mõjusid ja ohutust. Uuringutüübiks oli randomiseeritud, topeltpime, platseebo-kontrollitud, paralleelkatse. Katsealused oli ambulatoorsed haiged vanuses 18-64. Neist 669-le manustati 12,5 mg Zolpidem`i ja 349-le platseebot. Ravimit pidi võtma 3-7 ööl nädalas. Tulemused näitasid, et esimese vaatluspunkti lõpus (12. nädalal) 89,9% Zolpidem`i ja 51,4% platseebot võtnutest tundisd, et nende võetud asi aitas neil magada (p=0.0001). 24. nädala lõpuks arvas 92,3 % Zolpidem`i võtnutest, et ravim aitas. Kontrollgrupis oli neid, kes tundisd, et võetud asi neid ka aitas 59,7%. Zolpiemi`i pikendatud kasutamisel ilmnesid aga kõrvalefektid: peavalu, ärevus ja unetus. Katse näitas, et ravimist on unetuse ravimiseks kasu, kuid pikemaajalisel tarbimisel ilmnevad kõrvalnähud. Leian, et katse on hästi sooritatud , kuid kontrollgrupp oleks võinud olla sama suur kui ravimigrupp. Katsetulemustest on selgelt näha, et nende seas, kes kasutasid ravimit, oli neid rohkem, kes tundsid, et ravim mõjus. Platseebogrupis oli neid aga vähem. Sellest katsest järeldan, et ravim on efektiivne, kuid pikemaajalisel kasutamisel ilmnevad kõrvalnähud. Seega ei saa ravimit pikemaajaliselt manusatada.
Kolmandas uuringus3 uuriti unerohu (Eszopiclone) mõju järgmise päeva tegevustele. Täpsemalt uuriti, kuidas mõjutab antud ravim autojuhtimisoskusi, mida mõõdeti pidurdamise reageerimisaja järgi, ja psühhomotoorseid funktsioone. Korraldati kaks randomiseeritud, topeltpimedat, platseebo-kontrollitud, ristikatset. Katsealuseid oli kaks gruppi: terved (n=32) ja haiged (n=32). Tulemustest oli näha, et nii tervetel kui ka haigetel , kes said Eszopiclone`i, ei esinenud erilisi muutusi võrrelduna platseebot saanud inimestega. Katse tulemused näitasid, et nendel, kes said unerohtu, paranes magamajäämine ega esinenud mingeid kõrvalefekte. Platseebogrupi kohta ei olnud kahjuks midagi öeldud. Selle katse põhjal võin järeldada, et lühiajalised manustamisel ei ole antud ravimin tarvitamisel kõrvalmõjusid. Katses oleks võinud mõõta ravimi kasutamise mõjusid pikemaajalisel kasutamisel.
Antud kolme uuringu põhjal järeldan, et unetuse ravimisel võib kasutdada farmakoloogilisi meetodeid . Katsetes tuli selgelt esile, et õiget ravimit saanud inimestel paranes magamajäämine ning une kestus. Lühiajalisel kasutamisel ei märgatud mingisuguseid mõjusid inimses psühhomotoorsetele võimetele. Teises uuringus tuli välja siiski, et pikemaajlisel kasutamisel tekivad kõrvalnähud. Hea uni tagab parema enesetunde ning inimene tunneb ennast päeva jooksul värskelt, see tagab inimese teovõime ning soodustab mõttetegevust. Seetõttu leian, et ravimite manustamine unehäirete puhul on õigustatud, kui seda teha õigetes kogustes.
Kasutatud uuringud:

Ozone M, Yagi T, Itoh H, Tamura Y, Inoue Y, Uchimura N, Sasaki M, Shimizu T, Terzano MG, Parrino L. Effects of zolpidem on cyclic alternating pattern, an objective marker of sleep instability, in Japanese patients with psychophysiological insomnia: a randomized crossover comparative study with placebo . PubMed. Mai 2008.

Krystal AD, Erman M, Zammit GK, Soubrane C, Roth T; ZOLONG Study Group. Long- term efficacy and safety of zolpidem extended -release 12.5 mg, administered 3 to 7 nights per week for 24 weeks, in patients with chronic primary insomnia: a 6- month , randomized, double -blind, placebo-controlled, parallel -group, multicenter study. PubMed. Jaanuar 2008.

Boyle J, Trick L, Johnsen S, Roach J, Rubens R. Next-day cognition, psychomotor function , and driving -related skills following nighttime administration of eszopiclone. PubMed. Juuli 2008.