Etüüd punases (8)

’’Etüüd punases’’
A.C. Doyle
Mina lugesin läbi Arthur Conan Doyle raamatu ’’Etüüd punases’’, kus detektiiviks oli Sherlock Holmes . Talle oli kaaslaseks endine sõjaväearst Watson ja ka detektiivid Lestrade ja Gregson, kes püüdsid kõigest väest seda juhtumit ära lahendada, kuid sattusid alati valedele jälgedele. Gregson’i ja Lestrade’i oli raamatus kujutatud natuke üleolevate, kuid Sherlocki suhtes austavad, ullikestena. Watson see eest oli kujutatud üpris tasakaaluka kujuna, kes oli alatihti pahviks löödud Sherlock Holmesi teadmistega.
Sherlock Holmes oli äärmiselt üleolev tegelaskuju. Tal oli põhjust olla üleolev, sest ta eksis väga harva oma arvamustega. Näiteks suutis ta teoses kohe ära arvata mõrvari pikkuse, jala numbri ja hämmastaval kombel teadis ta öelda, et mõrvar on näost punane. Tal oli teadmisi igast valdkonnast nii palju, kui ta ise seda vajalikuks pidas ja kui ta midagi uut ebavajalikku teada sai, püüdis ta uut teadmist kohe ära unustada. Ta oskas mängida viiulit, kuid ta lihtsalt kääksutas seda. Aeg ajalt mängis ta Watsoni palve peale mõne keeruka loo, kuid muidu ta lihtsalt istus ja kääksutas viiulit. Veel oli tal teadmisi anatoomiast , keemiast ja ta oskas täiesti meisterlikult viia kokku asjaolusid. Peale kõige selle meeldis talle ka tubakat suitsetada.
Watson on endine sõjaväearst, keda on kujutatud selles teoses mina-tegelasena. Nad kohtusid Holmesiga siis, kui Watson oli sõjaväest vigastuse tõttu välja kukkunud ja Londonisse elama sattunud. Tal oli vaja odavat korterit ning ta tuttav soovitas osta korter kahe peale Holmesiga. Watsoni tuttav oli teadlik Holmesi isepärasustest ja rääkis nendest ka Watsonile. Kui Watson läks Holmesiga tutvuma , oli Holmes just teinud tähtsa avastuse keemias. Holmes ütles kohe ära, et Watson oli endine sõjaväearst. Too oli sellest täiesti pahviks löödud. Mida imelikuna Holmes talle tunduma hakkas, seda rohkem huvitus ta Holmesist.
Gregson ja Lestrade on siin raamatus kujutatud natuke rumalate detektiividena, kes sattusid alati valedele jälgedele. Nad mõlemad austasid Sherlock Holmesi väga, kuid alati olid nemad need, kes said kuritöö lahendamise eest tunnustust, kuid ega Sherlock Holmes seda ei jahtinudki. Gregson ja Lestrade võistlesid koguaeg oma vahel, et välja selgitada, kes neist nutikam on.
Veel oli tegelasteks Madame Charpentier, ta poeg Arthur Charpentier ja Madame Charpentier tütar. Arthurit kahtlustati ka mõrvas, kuid tegelikult see nii ei olnud.
Esimene mõrv toimus mahajäetud majas , kust maast leiti mürgitatud mees. Põrandal oli verd, kuid ohver oli ilma mingisuguse haavata . Seina peale oli kirjutatud verega RACHE , mis tähendas saksa keeles kättemaksu. Gregson arvas , et see tähendab seda, et mõrva müsteeriumisse on seotud mingi naine nimega Rachel, kuid Holmes kummutas selle arvamuse kohe ümber. Nad leidsid sündmuskohalt veel ka kirja, mille oli saatnud Joseph Stangerson Enoch J. Drebberile. Tuli välja, et Joseph Stangerson oli ohvri Enoch J. Drebberi sekretär, kuid ka tema mõrvati hiljem. Kõigele lisaks leidsid nad kullast pulma sõrmuse.
Watson ja Holmes suundusid peale seda koju jättes sõrmuse enda kätte. Sherlockil oli selle abil plaan püüda kinni mõrvar. Holmes pani lehte üles kuulutuse, et on leidnud sõrmuse paludes sõrmuse omanikul asjale järgi tulla. Kuulutuses kasutas ta Watsoni nime, sest ta nimi on liiga tuntud. Mõne aja pärast ilmuski uksetaha vaikne vanamutike, kes väitis, et sõrmus kuulub talle. Holmes ulatas talle sõrmuse, teda mitte usaldades, sest teadis, et mõrvar on pikem ja punase näoga. Ta jälitas vanurit kuni hobuse vankrini. Vanur läks vankrisse ja palus kuskile sõita. Holmes hüppas vankri taha ja sõitis kaasa. Kui nad sihtpunkti jõudsid oli mutike vankrist kadunud. Holmes oli teinud vea ja mitte piisavalt jälginud. Ta sõitis koju tagasi.
Gregson ja Lestrade hakkasid ka asja uurima . Gregson oli veendunud, et mõrva pani toime Arthur Charpentier kes oli külalistemaja omaniku Madame Charpentier poeg. Motiiviks oli see, et Arthuri õde elas seal samas külalistemajas. Seal käis ka ohver Enoch J. Drebber ööbimas. Tal oli kombeks alatihti käperdada Arthuri õde. Ühel õhtul sai Arthur sellest teada ja ütles, et ta lööb selle mehe maha. Lestrade arvas, et mõrvariks oli hr. Drebberi sekretär John Stangerson, kuid kui ta teda küsitlema tahtis minna leidis Lestrade ta maast mõrvatuna. Ka Gregsoni teooria põrus. Seda kummalist juhtumit arutades.
Holmes lasi kutsuda oma jooksupoistel, kelleks oli umbes kümne aastaste pättide kamp , takso. Peale selle lasi ta neil vahel ka ringi nuhkida. Watson oli hämmeldunud, sest ta ei teadnud küll, et nad oleksid kuskile reisile hakanud minema. Sherlock kutsus taksojuhi ülesse, et aidata tal kotte pakkida. Taksojuht tuli üles ja kohe kui taksojuht käed Holmesi koti peale sai haaras Holmes tal turjast ja hakkas teda arreteerima. Mees osutas visa vastupanu, kuid kui Gregson ja Lestrade appi tulid polnud tal enam mingit lootust. Mõrvar oli tabatud.
Mulle see raamat väga ei meeldinud, sest ma ei leidnud loos mõrva motiivi. Arvatavasti ei lugenud ma piisavalt innukalt, sest mulle pole kunagi meeldinud kriminaaljutud ja sellest ka vähene vaimustus raamatusse. Huvitav oli kõige viimane peatükk, kus kurjategija kinni püüti nagu välk selgest taevast.