Etikett kui suhtlemise raamistik (1)

Põllumajandus-ja keskkonnainstituut
Etikett kui suhtlemise raamistik
Teaduslik artikkel õppeaines Suhtlemispsühholoogia
Tartu 2012
Etiketil on suhtlemisel väga tähtis roll. Oluline on teada, kuidas käituda või mida öelda, et ei tekiks inimeste vahel valestimõistmist. Tervitamine ja hüvastijätt on elementaarsemad kehalised väljendusviisid suhtlemise alustamisel ja lõpetamisel. Seega järgnev artikkel keskendubki etiketi põhielementidele – tervitamisele ja hüvastijätule - , mis moodustavad ühe osa suhtlemise raamistikus. Järgnev on kirjeldus sellest, millised on peamised üldlevinud tervitamisviisid ja –kombed ja hüvastijätud, tuues välja ka mõningaid erinevusi eri kultuurides.
Väga tähtis on oskus jätta endast teistele mulje kui enesekindlast inimesest, kes oskab seltskonnas käituda ja ei kutsu oma tegudega esile mõistmatust ja halvakspanevat muiet. Seetõttu on vaja omandada käitumiskoodeks, mille on omaks võtnud hästi kasvatatud inimesed kõikides maades. See koodeks koosneb neljast põhireeglist: viisakus , loomulikkus, väärikus ja taktitunne. Viisakus eeldab eelkõige tervitamist (Kroom 2011).
Igasugune suhtlemine algab tervitamisest, mis eelkõige tähendab silmsidet kahe inimese vahel. Kuna enamasti on käepigistus esimene ja viimane otsene kehaline kokkupuude kahe inimese vahel, kannab see žest endas üsna palju teavet ning võib mõjutada otseselt või kaudselt edaspidist suhtumist teise inimesse ( Lukas & Tšatšua 2008).
Tervitussõnad loovad meist esmamulje . Selle lihtsa rituaaliga väljendame oma suhtumist nii kaaslasesse kui iseendasse. Ometi on tervitamine nii loomulik tegevus, et tavaliselt ei pöörata sellele erilist tähelepanu. Siin ei olegi midagi keerukat, kui tervitada samasse kultuuriruumi kuuluvaid inimesi. Ent sageli tuleb suhelda teiste rahvaste esindajatega, kelle taust on teine ning kelle tervitamiskombed võivad üllatada või tunduda naljakad ( Lukas & Tšatšua 2008). Esimesena võiks üldreeglina tervitada ruumi siseneja. Ametialasel suhtluses tuleks alati jälgida positsiooni: esimesena tervitab positsioonilt madalam, kuid käe ulatab positsioonilt kõrgem inimene. Võrdse positsiooni puhul lähtutakse tervitamisel vanusest ja soost. Kui on tegemist isikliku suhtlusega, siis esimesena tervitab noorem inimene vanemat, mees naist, alluv ülemat, saabuja kohalolijat ning käe ulatab esimesena vanem või naine ( Annus -Anijärv).
Tervitamisviise on palju. Need algavad lihtsast ja külmast noogutusest või sõjaväelikust kombest tõsta käsi kõrva äärde ning lõpetada mitmekordse põsesuudlusega – akolaad 'iga – lõunapoolsete rahvaste juures, reveransi ja kniksuga kuningakodades ning põlvitamisega religioonsete tavade järgi (Lukas & Tšatšua 2008).
Euroopa rahvad on üsna vähe puutunud kokku idamaiste, Kaug-Põhja või Aafrika ja Lõuna-Ameerika rahvaste tervitamistavadega, mida tuleb praeguse globaalse suhtlemise juures siiski arvestada. Samas on tervitamine suuresti lihtustatud ning enamasti aksepteeritakse ka kättpidi tervitamist või peanoogutust (Lukas & Tšatšua 2008).
Tervitamisele järgneb üldjuhul tutvumine/tutvustamine, mis võib osutuda mõnikord ootamatult raskeks. Keda kellele esitleda? Millises järjekorras? Kuidas tutvustada? Ka siin on erinevate rahvaste ja kultuuride puhul erinevusi. Juba keskajal surusid kaks sõpra kohtudes kätt. Euroopa lõunapoolsematel rahvastel oli kombeks tervitada naisi põsesuudlusega. Tänaval tervitati noogutades, paljastades samal ajal pea. Peakate oli eriti tähtis Louis XIV tervitamiskunstis, mil uhke kübar võeti austuse märgiks peast elegantse liigutusega ja sügavalt kummardades. Suurima alandlikkuse tunnuseks peeti aga isanda kintsu embamist. Naised tervitasid reveranssi tehes „paremat jalga ette libistades“ või „vasakut jalga taha libistades“ või parema käe kinnast käest võttes ja sügavalt kummardades (Lukas & Tšatšua 2008).
Praegu on tervitamisviisid suuresti lihtsustatud. Samas on lihtsustamisega kaasnenud mitmeid ebameeldivaid kõrvalnähtusi, nagu näiteks võõrsõnad meelevaldne kasutamine. Meie nõukogudeaegne „ pakaa “ asendunud „tšauga“, mis pole karvavõrdki parem. Heade tuttavate ja sõprade puhul kasutatakse tervitamiseks ja hüvastijätmiseks ühte või teist moesõna ilmselt ka tulevikus, kui see peakski jääma kitsasse ringi (Lukas & Tšatšua 2008).
Ametlikul suhtlemisel kehtib tervitamisel ja tutvumisel viis juhist, mis sobivad peaaegu kõikidesse kultuuridesse:
• tõuske püsti
• vaadake silma
• naeratage
• öelge oma nimi
• ulatage käsi
Neile viiele juhisele lisandub veel rida nüansse, ometi ei saa jätta märkimata, et paljud reeglid on muutumas. Nii näiteks ei suunata enam tähelepanu daamide vanusevahele ning abielunaiste kõrgemale positsioonile vallaliste ees. Samuti suhtutakse vabaabielus inimestesse samasuguse lugupidamisega nagu ametlikult registreeritud abielupaari (Lukas & Tšatšua 2008).
Euroopa kultuuriruumis ei ole enam kombeks kanda naisele üle mehe tiitleid ja ametinimetusi. Sõnaga „proua professor “ pöördutaksegi ainult kõrgkooli professori, mitte meesprofessori abikaasa poole. Ometi tuleb pidada silmas, et diplomaatilises suhtlemises ollakse endiselt üsna konservatiivsed ning „proua suursaadik“ või „proua konsul“ võib tähendada ka suursaadikust või konsulist mehe abikaasat (Lukas & Tšatšua 2008).
Noogutades ja kummardades tervitatakse enamasti tänaval, rahvarohketel üritustel, juhututtavat märgates, suurtes asutustes ja kohtades, kus pole kombeks suruda kätt. Sageli märkame mõnda tuttavat vaid kaugelt ning siis on noogutamine, viipamine või kummardamine ainuke võimalik tervitamiseviis.
Tervitamisel noogutades või kummardades vaadatakse teineteisele alati silma, kus juures näoilme on lahke ja sõbralik. Mees tervitab kerge kummardusega, naine peanoogutusega. Klassikalise arusaama kohapealt kummardavad noored vanemate ees sügavalt. Naine ei kummarda isegi temast tunduvalt vanemale daamile (Lukas & Tšatšua 2008).
Tervitusele tuleb alati vastata, aga nii, et see ei häiriks teisi. Ametiasutuses tervitatakse ainult tuttavaid. Kui teie kaaslast tervitab kolmas isik, siis vastakse isegi juhul, kui tervitaja on võõras. Samuti käituge nii kui kaaslane tervitab oma tuttavat. Kui naine ei tea ega tunne isikut, kes tervitab tema kaaslast, siis võib jätta ka vastamata . Kui tuttavat märgatakse liiga hilja , et tervitada, siis on viisakas järgmisel kohtumisel vabandada. Kui ühe inimesega kohtutakse päeva jooksul mitu korda, siis pole kindlasti vaja igal kohtumisel tervitada (Lukas & Tšatšua 2008).
Klassikalisel käepigistusel sirutatakse parema käe avatud peopesa tervitatavale ning jälgitakse, et peopesad puutuksid kergel käesurumisel kokku, siis pigistatakse vaid teise sõrmi, mis võib tekitada kohmetust. Käepigistus on tugev ja lühike. Esimesena ulatab käe vanem nooremale, naine mehele, ülem alluvale. Erandiks on noored naised ja neiud , kellele ulatab esimesena käe vanem härra. Abielupaaride kohtumisel tervitavad naised omavahel kättpidi ja sama teevad ka mehed, seejärel kätlevad naised ja mehed omavahel. Hoiduda tuleb kätte ristamisest tervitamisel. Vältida tuleks samuti „minu käsi sinu käe peal“ käesurumist, kuna seda võib tõlgendada kui üleoleku väljendust. Tervitamiseks ulatatud käsi tuleb võtta alti vastu, kuna vastupidist käitumist loetakse solvanguks. Mees ei tervita kunagi kinnastatud käega, naise puhul on see lubatud. Kinda äravõtmine näitab aga sügavat austust ja lugupidamist. Kui inimesele ulatatakse käsi, võetakse käsi taskust välja, ka teine käsi taskus väljendab lugupidamatust (Lukas & Tšatšua 2008).
Hüvastijätul kehtivad üldjoontes samad põhimõtted, mis tervitamisel:

• tõuske püsti
  
• vaadake silma
  
• naeratage
  
• ulatage käsi
  
• tänage
  

Oluline on tänada ka aja eest, mille vestluspartner teile pühendas, vastuvõtu eest, külalislahkuse eest ja ka võimaluse eest tutvuda. Isegi tervitamisel sobib tänada, kasvõi selle eest, et vestluspartner leidis võimaluse teiega suhelda. Äris on see üks positiivse õhkkonna loomise võtteid, mida meelsasti kasutavad osavad läbirääkijad. Põhjust partnerit tänada on isegi siis, kui vestlus lõpeb ebasoodsalt (äris ja diplomaatias tuleb seda sageli ette). Täiesti põhjendamatu on hirm, et niisuguses olukorras avaldatud tänu võidakse võtta kui silmakirjalikkust või irooniat. Väga oluline roll on sellel, kuidas tänusõnu edastada , sest tänu peab olema kindlasti siiras. See näitab, et suudame olla üle oma eneseuhkusest, solvumisest või pettumusest. Sageli aitavad tänusõnad maandada vestluse ajal kasvanud pingeid, niiviisi luuakse järgmisteks kohtumisteks soodne pinnas. Oluline on meelde jätta, et tänamisega ei tohiks koonerdada ega liialdada (Lukas & Tšatšua 2008).
Tervitamisel on paljudes kultuurides ühesugused kombed: esimesena tervitab saabuja kohalolijat, mees naist, noorem eakamat, alluv ülemat jne. See, kuidas tervitada, sõltub sellest, kui lähedased inimesed on. Lähedamaste inimeste tervitust võib saata suudlus , juhututtavad võivad ainult noogutamise ja äratundmisega piirduda. Käepigistus on kõige levinum tervitusviis, mida saadab kindlasti ka silmside. Naistel on õigus otsustada, kas ulatada kätt tervitamiseks või mitte. Hüvastijätt eeldab nagu tervitaminegi viisakust ja oskust hüvasti jätta. Oluline on näidata välja tänu suhtlemise või tutvumise eest.

Kasutatud kirjandus

Annus-Anijärv, Laivi. Protokoll ja etikett. Kättesaadav: http://www.lvrkk.ee/kristiina/proto/index.html (viimati külastatud 16.04.12)
Kroom, G. 2011. Tänapäeva etikett. Odamees. Lk. 18-21.
Lukas, M., Tšatšua, T. 2008. Etikett tööl ja kodus. AS Ajakirjade Kirjastus. Lk. 18-31.
6