Essee ,,Füüsikast tulenevad võimalused ja ohud'' (0)

Füüsikast tulenevad võimalused ja ohud
Füüsika kui loodusteaduse uurimine on inimkonna arengu jaoks ääretult tähtis. Päevast päeva tegelevad füüsikud universumi tõdede uurimise ning nende selgitamisega. Kuna tavainimese teadmisi füüsikast ei saa kõrvuti panna teadlase omadega, siis peavad füüsikud tihtipeale lihtinimeste jaoks koostama mudeleid , mille abil nad toimuvast paremini aru saaks. Millised ohverdused füüsika nimel on ajaloos tehtud, mis on sellest loodusteadusest tulenevad võimalused ja ohud?
Kuigi füüsikud on katsete tegemistega äärmiselt ettevaatlikud, on 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul radioaktiivsed nähtused avastanud ning nende uurimisega tegelenud abielupaar Pierre ja Marie Curie ideaalne näide teadustööst, mille nimel tihti endalegi teadmata ohverdatakse oma tervis. Nimelt suri Marie Curie kiirituse tõttu, millega ta laboris pidevalt radioaktiivsete ainetega töötades kokku oli puutunud. Endale ohtu täielikult mitte teadvustavana kasutati tuumareaktsioonidel põhinevaid pomme ka Teise maailmasõja lõpuaastal. Siia sobib näide kahe Jaapani linna Hiroshima ja Nagasaki pommitamisest - see tingis lugematute tsiviilisikute surma ja põlvkondi ketvad muutused nii moraalses kui ka füüsilises mõttes.
Tšernobõli tuumajaam , kus 1984. aastal plahvatas 4. energiaploki reaktor , oli mõeldud elektrienergia tootmiseks rahvale. Siit ilmneb ka üks füüsikast tulenev võimalus – aidata kaasa inimeste elutegevusele, tootes energiat, mis on vajalik elektrimootorite, küttekehade, valgustite, arvutite jms töötamiseks. Kahjuks tõi tuumajaam rohkem kahju kui kasu. Plahvatuse tagajärjel paiskus õhku suur kogus radioaktiivset ainet, mis põhjustas nii inimestes kui loomades kiiritumist, saastas veekogusid ning maismaad.
Teine suur tuumakatastroof leidis aset 2011. aastal Jaapanis , Fukushimas, kus maavärina tagajärjel sai tuumajaam tugevaid purustusi. Jaapan ise asub kohas, kus maavärinaid esineb tihti ning seetõttu peavad inimesed elama pidevas hirmus uue looduskatastroofi ees. Iga hullem loodusjõud võib tuumajaama mõjutada, mis omakorda mõjutab inimesi ning ümbritsevat maad. Sellisele olukorrale oleks lahenduseks see, kui füüsika jõuaks nii kaugele, et võimalik oleks ennustada vulkaanipurskeid, maavärinaid, taifuune jms. Hetkel pole see veel täielikult võimalik. See on suund, kuhu poole teadlased kindlasti pürgivad, ning mis oleks inimkonnale kindlasti suureks eeliseks .
Suur küsimus on ka selles, et kas uurimismeetodid , mida kasutatakse uute teadmiste saamiseks, on ohutud ? Innovatsiooni otsivad inimesed ütlevad, et teaduse ja universumi mõistmise nimel tuleb ohvreid tuua. Teine osa inimesi on hoopiski selle poolt, et piisav tase teaduse mõistmises on saavutatud ning tuleks jääda siiapaika, et mitte korrata ajaloos juhtunud vigu. Isiklikult nõustun nendega, kes leiavad et tuleks aina suurema hooga edasi minna, sest kui me jääks pidama , võiks maailm väga aeglaselt edasi areneda (siinkohal pean silmas eelkõige tehnikat ). Näite tooksin Vana- Kreekast , kus 6. saj eKr hakati mõtisklema selle üle, mis on algaine . Kui oleks jäädud Thalese arvamuse juurde, et algaineks on vesi, ja selle uurimisega poleks edasi tegeletud ning see sinnapaika jäetud, ehk elaks me siiani algelises ühiskonnas, kus poleks teadmisi nt. molekulidest, aatomitest, rääkimata DNA mudelist. Samas on veider mõelda, et me oleme oma teadmistega universumist ja teadusest jõudnud nii kaugele nagu me praegu oleme vaid paari tuhande aastaga. Seetõttu ongi huvitav mõelda sellele, milline võiks ühiskond tänu füüsika arengule olla tuhande aasta pärast – siis vaadataks ajas samamoodi tagasi nagu praegu seda teeme meie ning mõtiskletaks selle üle, kui algelised olid inimeste teadmised ja tehnika.
Füüsika on teadus, mille arengus on iga etapp oluline. Mida aeg edasi, seda rohkem avastatakse, et püstitatud on valesid hüpoteese, fakte. Võib kindlalt väita, et füüsika areng on võrdne ühiskonna arenguga – igasuguste nähtuste, liikumiste põhjuseid otsitakse justnimelt füüsikast ning see toob omakorda kaasa inimese silmaringi laienemise. Füüsika arengule on enda elusid pühendanud paljud ja selleks ka paljud inimesed oma elud andnud. Kahjuks on teaduse areng aeglustunud ning uute asjade avastamine eeldab õnne ja pikaajalist tööd. Kahjuks või õnneks ei saa füüsika arenemisele kunagi lõppu tulla, sest igale küsimusele saab esitada omakorda ’miks?’ küsimuse ja tänu sellele ongi füüsika üks metsikult lai loodusteadus , mille uurimine võib endaga kaasa tuua negatiivseid tagajärgi, kuid mille lõpptulemus on kindlasti positiivne.