Ernest Hemingway elu ja looming (0)

ERNEST HEMINGWAY ELU JA LOOMING

1899-1961
Ernest Hemingway sündis 21.juulil 1899.a maa-arsti pojana Chicago eeslinnas Oak Parkis. Pärast kooli lõpetamist 1917 töötas ta ajutiselt kohaliku reporterina ajalehe Kansas City Star juures, võttis siis Punase Risti vabatahtliku sanitarina osa Esimesest maailmasõjast. Rindel läbielatu jäädvustas ta romaanis “Hüvasti, relvad!” Mõne kuu viibis ta Michiganis, kalastas, luges ja kirjutas jutustusi, mida aga ükski ajaleht ei avaldanud. 1920.a sai ta koha ajalehe Toronto Star Weekly juures, aasta lõpus kolis ta Chicagosse, kus töötas ajakirjaniku ja toimetajana. Ent ta ei jäänud sellesse linna püsima. Juba 1921 suundus ta Prantsusmaale ja reisis järgmistel aastatel kirjasaatjana Euroopas ja Lähis-Idas. USA kirjaniku Gertrude Steini kaudu tutvus E.H. Euroopa ja Ameerika moodsa ajastu eestvedajatega. Gertrude Steini Pariisi salongiskohtus ta teiste hulgas James Joyce`i, Jean Cocteau, F. Scott Fitzgeraldi, Pablo Picassoga. 1923 õnnestus tal saavutada esimene kirjanduslik edu. Varsti pärast seda ilmus tema esimene lühijutukogu “Meie päevil”. Reis Pamplonasse äratas temas vaimustuse härjavõitluse vastu. Viibinud aastatel 1923-1925 mitu korda Hispaanias, avaldas ta esimese romaani “Ja päike tõuseb”. 1928 kolis ta koos oma teise naise Pauline Pfeifferiga tagasi USAsse ning asus elama Floridasse, kus sündisid teosed “Surm pärastlõunal”(1932), “Võitja ei saa midagi”(1933) ja “Aafrika haljad künkad ”(1935). Merest võlutuna harrastas ta kirglikult kalastamist. Sagedased reisid viisid teda tihti Kuubasse, Aafrikasse, Aasiasse ja ikka uuesti Euroopasse, kus ta oli Teises maailmasõjas olnud tegev sõjakirjasaatjana. Tema isiklik panus Hispaania kodusõjas 1936/37 ei peegeldunud mitte ainult romaanis “Kellele lüüakse hingekella”(1940), vaid leidis kajastamist ka näidendis “Viies kolonn”. Novelli “Vanamees ja meri” eest pälvis ta 1954.a Nobeli kirjanduspreemia. 1961.a lõpetas H. elu enesetapuga.
Öeldakse, et H. proosa on suunatud pehmuse vastu mehes.
Alati tahtis ta kakelda. Kriitikutelegi pistis ta vahel rusika nina alla, kui nad leidsid tema raamatute juures midagi laita. Isegi kolleege kutsus ta poksima. Kui nood tõrkusid, siis pidid nad vähemalt imetlevalt tema biitsepsit katsuma. Ta oli naistemees ja hoopleja, aga ka seikleja , kes otsis erilist närvikõdi. Ulgumerepüügil võitles ta haikaladega, Aafrikas jahtis lõvisid. Hullumoodi mehelikuks pidas ta ka härjavõitlust.