Korraldaksin ka ühiseid väljasõite ja matku, sest oluline on puudega lapse puhul see, et ta saaks ise näha, tajuda ja puudutada asju. Olenevalt teemast ma korraldaksin rühmatöid. Rühmatöös on oluline, et vähemalt korra oleks puudega laps erinevas grupis, sest kuna erivajadusega laps nõuab rohkem kannatust ja aega, siis oleks see ka teiste õpilaste suhtes aus ja samas ka hea proovikivi. Oluline oleks ju see, et kõik õpilased oleks võrdsed. Õpetajal on kindlasti raske toime tulla erivajadust nõudva lapsega, aga samas on see omamoodi kogemus ja sealt on mida õppida. Lapsed on kõik ühesugused ja neil kõigil on, mida meile anda. See, et laps on aga puudega see ei tähenda et ta ei ole nii võimekas kui teised, võib-olla vastupidi, neilt on mida õppida just seepärast, et nad on teistmoodi ja saavad hakkama ka tavakoolis, kus võib-olla tavalapski ei pruugi hakkama saada. Minul, kui tulevasel õpetajal on kindlasti omad hirmud, aga kõik ju teavad, et hirmud on ju
Õpilase või (piiratud teovõimega õpilase puhul) lapsevanema nõusolekust. Mõnel juhul on eelduseks nõustamiskomisjoni vastav soovitus või alaealiste komisjoni otsus. Millistel tingimustel toimub HEV õpilaste klassist väljaarvamine? Õpilase või (piiratud teovõimega õpilase puhul) vanema kirjaliku taotluse alusel või nõustamiskomisjoni või eriarsti otsuse alusel, kui pärast täiendavaid uuringuid on tuvastatud, et õpilasel ei esine hariduslikku erivajadust, mis on aluseks erivajadustega õpilaste klassis õppimiseks. Kes ja mis alusel võetakse vastu õpiabi rühma? Ajutiste ainealaste õpiraskustega ja väljakujunemata õpioskustega ning logopeediliste probleemidega põhikooli õpilane, kes vaatamata klassi ja aineõpetajate abile ja nõustamisele ei suuda täita põhikooli riikliku õppekava nõudeid või kes vajab õpioskuste ja harjumuste kujundamiseks toetavat õppekorraldust; samuti
Lapsele tuleb õpetada puudega kohanemist, sest puudest vabanemine õnnestub haruharva. Kõige tähtsam ongi õppida elama koos puudega. Et laps tuleks edaspidises elus toime, on vaja teha ennetustööd ja varajase sekkumisega ära hoida raskemaid probleeme. Ennetustöösse tuleb kindlasti kaasata lapse perekond, et tagada erivajadusega lapse võimetekohane areng. Tegevuse planeerimisel tuleb arvestada järgmist: sobiva arendustegevuse alustamine kohe, kui erivajadust märgatakse; individuaalne lähenemine lapse erivajaduse ja keskkonna võimaluste kohaselt; lapsevanemate nõustamine ja juhendamine; spetsialistide kaasamine arendustegevusse; ühest kasvukeskkonnast teise ülemineku toetamine. (Jakuseva, s.a.) Liikumispuudega lastele kohandatud koole on Eestis vaid mõned üksikud, seetõttu sõltub liikumispuudega lapse kooli saamine eelkõige kooli heatahtlikkusest ja õpetajate mõistvast suhtumisest
kui tegu on aga raskema või nähtava puudega siis vanematel see võimalus puudub. Kuigi varjamine on enamasti headel kavatsustel siis võib juhtuda, et laps tunneb end koormatuna teeseldes kedagi, kes ta pole. Down’ i sündroomi puhul on välja kujunenud selged näojoone tunnused: suurenenud keel, lamenenud nina, ja liignahk silmalaugudel. Plastilise kirurgia olemasolul viis Goeke aastal 2003 läbi uuringu 250 vanema seas, uurimaks, kas nad kasutaksid seda võimalust, et oma lapse erivajadust varjata. Enamus ehk 88% ei laseks oma last opereerida, põhjuseid on erinevaid kuid peamiselt toodi välja see, et üldsusele ei taheta kaasa aidata otsustamaks, mis on ilus ja normaalne ning ühtlasi peeti operatsiooni ka lapse väärkohtlemiseks. (Smart, 2012, lk 261) Postrilapsed Kui lapsed on ilusad, siis emad kalduvad neile andma rohkem tähelepanu ja hoolitsust, ühtlasi kauneid lapsi väärkoheldakse, jäetakse unarusse ja hüljatakse vähem. See
Näiteks on lapse jaoks tähtsaim see, kuidas tema eest hoolitsetakse, mitte see, kus seda tehakse, oluline on lapse ja tema hooldaja suhete kvaliteet. Kui suhe kui selline ei toimi, mõjutab see olulisel määral lapse psüühilist tasakaalu. (Tamminen 2006: 197) Soome on heaoluriik, kus olulisel kohal on seal elavate inimeste tervis ja hüvang. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb lasteasutustel jm institutsioonidel võimalikult vara märgata laste erivajadust, seejärel seda hinnata ja lõpuks ka sekkuda, tagamaks neile lastele ja ka nende vanematele täisväärtusliku elu. Kasutatud kirjandus Laste- ja noortepsühhiaatria 2006. Toim. Jüri Liivamägi. Tallinn: AS Medicina. Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur, 2010. Varajane märkamine ja sekkumine Edusammud ja arengusuunad 2005-2010, Odense, Taani: Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur. McWilliam, R.A., Rantala, A., Uotinen, S. 2009. Providing Early Intervention: within Natural
.4 Sotsiaalsetest teguritest põhjustatud käitumisraskused............................................5 Kokkuvõtte.................................................................................................................. 6 Viited:......................................................................................................................... 7 Sissejuhatus Erivajadustel on kõigil üks ühine oluline joon: need on igaüks sügavalt individuaalsed, pole olemas üht keskmist erivajadust või universaalset viisi samalaadse erivajaduse rahuldamiseks. Siin tuleb igale lapsele läheneda eraldi ja isiklikult, lähtuda konkreetse isiku iseärasustest, loomuomadustest ja tarvidustest. [1] 2 Erivajadusega lapsed erinevad oma võimetelt, tasemelt ja isikuomaduselt teistest lastest sedavõrd, et nende vajadusi on raske rahuldada harjumuspärasel ja kergesti kättesaadaval viisil,
vaegnägemisega inimesel on äärmiselt keeruline elu ning ühiskond ei tohiks diskrimineerida, vaid peaks toetama puudega inimesi. 8. Raamat andis hea ülevaate, kuidas saab vaegnägijaid tänapäeval aidata ning mida võib teha/ mitte teha, et nad tunneksid ennast mugavamalt. Nimelt tuleks käituda nag tavainimesega. Samuti tegin järelduse, et mida ennem õpilane/ laps/ inimene endale tunnistab kas oma või oma lapse erivajadust, seda kiiremini võib sellega leppida ja leida sellele erinevaid lahendusi.
seda lapse emakeeles, mida jälle tema ise ei valda. Siin tekib kakskeelsel lapsel uus probleem eesti keeles ei saa aru ja tuttav emakeel, mida ta ju ka alles õpib, ei ole samuti arusaadav. Keelelises arengus mahajäänud lapsi ohustavad õpiraskused ning sotsiaalsed- emotsionaalsed probleemid ning sellepärast on väga oluline laose keele varane teadlik arendamine. Suuremat tähelepanu tuleks pöörata lastele, kellel on eelkoolieas probleem, kuigi erivajadust pole diagnoositud. Need lapsed vajavad preventatiivset tööd juba lasteaias, et kooli minnes ei tekiks õpiprobleeme. Abiks kakseelse lapse kasvatamisel,õpetamisel Eesti haridussüsteemi arengu kontseptsioon näeb ette, et alustaseme õppe eesmärk on toetada lapse terviklikku, võimete- ja huvidekohast arengut; äratada õpihuvi, kujundada kujutlusmaailma ja koostööoskust, luua eeldused kõnelemis-, arvutamis- ja kirjutamisoskuste omandamiseks.
nende vähese võime tõttu osaleda verbaalses kommunikatsioonis. Ka on eelkooliealiste teadmised maailma kohta vägagi erinevad. Mitteformaalsed protseduurid on erinevad infokogumise viisid, sisaldades endas kõigi teiste hindamismeetodite elemente, näiteks võib koos lapsega anlüüsida tema loomingut või lapse mingit tegevust, selgitamaks põhjusi, miks see tal ei õnnestu. Testimine arvestades lapse vanust (sageli ka konkreetset erivajadust), on välja töötatud konkreetsed testülesanded. Testi tulemus võimaldab võrrelda lapse sooritust teiste, samas vanuses laste tulemustega. Lasteaiaõpetajad ei ole reeglina oma tasemeõppe poolest pädevad testimismeetodit kasutama. Hindajad lapse arengu pideva hindamise kohustus on eelkõige rühma õpetajal, kuid see on tegevus, mida tuleks käsitleda meeskonnatööna. Lisaks õpetajale ka eripedagoog, logopeed, psühholoog, aga ka õpetaja abi,
rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud teenuste kättesaadavuse. § 17. Õpilase erivajadusega õpilaste klassist väljaarvamine Õpilane arvatakse kooli direktori otsusega erivajadustega õpilaste klassist välja: 1) õpilase või piiratud teovõimega õpilase puhul vanema kirjaliku taotluse alusel või 2) nõustamiskomisjoni või eriarsti otsuse alusel, kui pärast täiendavaid uuringuid on tuvastatud, et õpilasel ei esine hariduslikku erivajadust, mis on aluseks erivajadustega õpilaste klassis õppimiseks. § 18. Õpiabirühma vastuvõtmine või üleviimine ja õppekorraldus (1) Õpiabirühma võetakse vastu ajutiste ainealaste õpiraskustega ja väljakujunemata õpioskustega ning logopeediliste probleemidega põhikooli õpilane, kes vaatamata klassi- ja aineõpetajate abile ja nõustamisele ei suuda täita põhikooli riikliku õppekava nõudeid või kes vajab õpioskuste ja -harjumuste kujundamiseks toetavat õppekorraldust.
koordinaator. Põhjus, miks sellise nimetusega ülesannete täitja peaks eksisteerima peitub ilmselt selles, et üha sagedamini ilmneb õpilastel erinevaid hariduslikke erivajadusi ning on tekkinud ka haridusministeeriumil seisukoht, et erikoole vähendada ning erivajadustega õpilased tuua üle tavakooli. ,,Kaasav haridus ei tähenda ainult kõige raskemate, puuetega laste õpetamist tavaklassi tingimustes, vaid hariduslikku erivajadust laias mõistes. Et kõik lapsed, kes on haridusest kõrvalejäämise ohus, oleksid kaasatud õppetegevusse." (Pärismaa, 2013, 2.) HEV õppe koordineerimine on õpetajale lisaülesandeks või lisatööks, millega riigi poolt ei kaasne õpetajate palgafondi suurenemist, pigem peab koolijuht ise leidma võimalusi, et õpetajat, kes sellist ülesannet täidab, motiveerida. HEV koordinaatori roll koolis on kooliti kindlasti väga erinev
• riskifaktoriga sündinud laste arengu jälgimist, • erivajadustega laste võimalikult varajast märkamist, • mahajäänud või enamarenenud valdkondade hindamist ja • sobiva arendustöö planeerimist ning teostamist (Shonkoff & Meisels, 1990). Lapsele tuleks lubada, soosida ja õpetada üht ja sama asja, kui arvad, et see on vajalik! 1. Sobiva arendustegevuse alustamine niipea, kui lapse erivajadust on märgatud, kuigi peab leida ka kõige paremini arenenud valdkonda. 2. Individuaalne lähenemine vastavalt lapse erivajadustele ja keskkonna võimalustele, mida väiksem on laps, seda suurem on erinevused nende vahel, kooli jõudes on nad enam-vähem sarnased. 3. Lapsevanemate nõustamine ja juhendamine tegevusteks oma lapsega. 4. Spetsialistide kaasamine arendustegevusse: meeskonna- ja võrgustikutöö. 5
mille toimimise eest vastutab lasteasutuse juhataja." Gümnaasiumi riiklikus õppekavas (2011) on hariduslike erivajadustega õpilaste peatüki all öeldud: ,,Gümnaasium korraldab andekate õpilaste juhendamist." Peatüki järgnevates punktides on kirjeldatud meetmeid, mida hariduslike erivajaduste, sh andekuse puhul rakendatakse. Võib öelda, et seaduse kohaselt on Eestis teadvustatud andekust kui hariduslikku erivajadust. Samuti on määratletud, mil viisil andekust kooliõpilaste puhul välja selgitada. Vähem konkreetne on aga andekatele suunatud tegevuste pool, kuivõrd seaduse järgi otsustab kool individuaalse õppekava vm tegevuste rakendamise vajalikkuse. Seega seadusega reglementeeritud konkreetsed meetmed andekate arendamiseks puuduvad. Üldse pole andekust puudutatud koolieelse lasteasutuse seaduses. Andekate võimed hakkavad ennast
Räägime, mida pedagoog saab teha, (kas eri või tavapedad). Hindamine puuudutab kõiki lapsi. Suunitlus on erivajadustega laste hindamine põhiliselt. Hindamine (assessment) on: protsess, mille käigus kogutakse infot lapse ja tema arengukeskkonna kohta langetamaks otsuseid lapse edasise arendamise, sh õppetegevuste kohta (Sattler, 2001). Tegemist on PROTSESSIGA. Hindamine ei tähenda ühe testi läbiviimist. Tehakse mitu asja selleks, et lapse arengutaset või erivajadust täpsustada. Erinevate juhtude, erivajaduste puhul võib see protsess olla erineva pikkusega (vahel ka aastaid). Muidugi siis lükkub ka spetsiifiline abi kaugemale, millest on kahju. Kogutaksegi infot lapse erinevate arenguvaldkondade kohta ja ka võimete taseme ja iseärasuste kohta. Natuke peab oskama ka valmisoskuste taga näha jägmisena küpsevaid oskusi. Arengukeskkonna kohta info kogumine osutub tarvilikuks eelkõige erivajadustega laste hindamisel
aste – kõnnib raskustega, eneseteenindusvõime piiratud. 4. aste – laps on suuteline vaid minimaalselt käima või on voodihaige. 4. Varajane sekkumine kehapuude korral. Puue ei ole haigus, vaid seisund ning puue ei ole ravitav, võime õpetada lapsele puudega kohanemist. Eesmärgiks on kaasata ennetustöösse lapse perekond, et tagada erivajadusega lapse võimetekohane areng: · sobiva arendustegevuse alustamine kohe, kui erivajadust märgatakse; · individuaalne lähenemine lapse erivajaduse ja keskkonna võimaluste kohaselt; · lapsevanemate nõustamine ja juhendamine; · spetsialistide kaasamine arendustegevusse; · ühest kasvukeskkonnast teise ülemineku toetamine. Kui lastel oluliselt takistatud liigutuste sooritamine - esmane puue, võivad kehapuudega kaasneda ka teised erineva raskusastmega puuded: vaimupuue, nägemis- ja/või kuulmislangus, kõnepuuded vm, sellisel juhul
annaabi.ee 
